Ei noh, tuleb meelde need arutelud, kui oli, arutleti, et kas internetti on ikkagi vaja teha inimestele kättesaadavaks, et seal oli tuha, noh, noh, nähti väga palju kasu, aga, aga nähti ka tohutult, see oli kas kaheksakümmend üheksa, kaheksakümmend kaheksa, peamised diskussioonid olid, Et nähti väga suurt ohtu, et, et noh, teate, et siis hakkavad viirused levima ja ühesõnaga kõik, mis täna teate interneti kohta, mis on internet nii-öelda negatiivset olnud, kõiki seda ennustati ette ja olgem ausad, neil oli õigus. Aga, aga, aga see plusspool ikkagi kaaldus üles kogu selle hea poole, on ju, et me peame minema natukene nagu praktilisemaks siin eetrisse, et toome mõne näite, räägime mingist konkreetsest heast näitest, millest nagu, millest uude mõttemaailmaga praegu olete jõudnud, Ja mis nagu kuulaja jaoks oleks nagu arusaadav, et et noh, ma ei tea, noh, alustaselt isesõitva autoga, on ju, no räägime sellest.
Eelmises plokis meil jäi jutt pooleli selle koha pealt, et kui palju üldse peaks ette mõtlema tänapäeval, arvestades, mida see tehnoloogia endaga kaasa toob ja, ja kas riik peaks kuidagi reageerima ja ma tahtsin, ja nii kui me pausil läksime, ma tahtsin just kiitma hakata, et näiteks mina olen üks tõsisemaid Tallinn-Tartu väljaehitamise või neljarealise ehitamise vastaseid, sellepärast et ma ei näe seal mitte mingit mõtet, sellepärast et kui kui viie kuni või ütleme noh, oletame, et ei ole viie aasta pärast, ütleme kümne aasta pärast, et Kümne aasta pärast on meil isesõitud autod, siis nagu noh, selline ummikuprobleem või, või, või ohuteema nagu maanteele, et... Või stressi teema. Või stressi teema, et, et need ei ole enam need probleemid, ehk siis, et me peaksime võtma hoopis selle raha ja tõesti nagu investeerima selle hoopis näiteks nende inimeste ümberõppesse, kes täna nagu selle pealt, kas ma ütlen, kes tõenäoliselt kaotavad oma töö selle tõttu, et, et autod hakkavad ise juhtima. Aga