kiirelt öeldes siis Lendur.ai tegeleb visuaalse navigeerimise lahenduste väljatöötamisega, mehitamata õhusõidukitele ehk droonidele. Mõte sai alguse selline üheksa kuud tagasi, kui ma olin Boltist tulnud ära, natukene aega maha võtnud. Ja mõelnud, et mida edasi teha. Ma teadsin, et mind väga huvitavad isejuhtivad sõidukid ja, ja robootika, selles valdkonnas ma tahtsin edasi liikuda. Aga kui eelmine aasta oli selline, ütleme, chat GPT aasta tehisintellekti valdkonnas, siis tegelikult, mis veel juhtus, mis võib-olla laiemale üldsusele nii teada ei ole. See oli esimene aasta, kui autonoomne rallidroon võitis maailma parimat droonirallisõitjat ja mitte natukene, vaid päris märkimisväärselt. Ja see oli enamjaolt siis teadustöö, mis oli tehtud Zürichi ülikoolis. Ütleme nii, sellise ralli probleemi lahendamiseks, sa saad teha väga spetsiifilise lahenduse, aga mis seal oli veel väga kihvt, oli see, et neil oli üks teine paber. Kus nad näitasid, et nad suudavad panna drooni lendama läbi metsa nelikümmend kilomeetrit tunnis. Ja kõik see arvutus toimus selle drooni enda peal. Ja siis mulle võib-olla klikkis ära see, et. Boltis olles ka, et kuna Boltil oli, on ju suur meeskond Ukrainas, minu tiimis oli mitu Ukraina inimest, selle. Selle tõttu ma olin niikuinii ennast kursis hoidnud, mis toimub nii-öelda droonide sõjas Ukrainas, mis üldse toimub kaitse sektoris. Ja kui, ma arvan, et paljudel inimestel oli selle Vene sõja algusest peale selline võib-olla natukene meeleheite tunne või sihuke. Et vaenlane on nii suur ja võimas, et, et ükskõik, mis ma teen, et see tundub suhteliselt mõttetu, et niikuinii noh, et, et niisugune jõuetuse tunne oli võib-olla peal. Siis ma arvan, et üheksa kuud tagasi oli esimest korda selline tunne, et, et aga äkki ma ikkagi saan panustada kuidagi, et meile juhtuks samasugused sündmused nagu juhtusid Ukrainas. Ja siis äkki mul on sellised oskused, millega me saame luua nagu eelise. Ja nagu arendada enda võimeid nii palju edasi, et, et, et ütleme, F-35 hävitajaid me endale kunagi ei osta, aga drooniarmee me võime endale küll luua, sest et see on täiesti jõukohane ka rahaliselt. Ja need oskused, kuidas luua masinnägemisi ja rakendusi, neid tootestada ja päriselt ehitada seda, mida vaja on, et seda on aastate jooksul ka kogenud. Kogunenud ja siis sealt see nii-öelda teekond alguse saigi. Ehk et me määratlema siis ennast nii, et me ehitame lahendusi droonidele, et need saaksid lennata ilma GPS-ita ja ilma raadiosideta, sest et põhiline viis, kuidas droonide vastu täna saadakse, on see, et neid segatakse.
Sellist demo teha, kus sa näitad nädalavahetusel, et näed, droon liigub iseseisvalt, on suhteliselt kerge. Inseneril, kes on varem selliseid rakendusi ehitanud. Et see päriselt teha tooteks või tegelikult arendada võimeks, mida siis sõdur lahinguväljal saab päriselt kasutada. See on üks või kaks suurusjärku raskem. Ja. On ühesõnaga meie jaoks põhiline infokanal on see, et kui lõppkasutaja, kes täna kaevikus sõdib, ütleb, et näed, meil on selline lahendus olemas, töötab ülihästi. Siis tõesti ei ole mõtet arendada. Noh, siis probleemi ei ole, et seal on keegi, kes juba seda nagu vajadust katab. Aga sellist infot me ei ole suutnud saada, me ei, seda infot ei olnud meil eelmine. Nii-öelda veebruar, kui me, me kaardistasime palju nagu erinevaid probleeme, aga meie põhiline eesmärk oli see, et. Väga, võimalikult kiiresti positiivset mõju avaldada ja see tundus, ütleme nii, esimene toode siis, mis meil on tänaseks juba valmis kuue kuuga. On tegelikult selline lõppfaasi autonoomne sööst, ehk et operaator lendab. Sihtmärgi lähedale, mis võib olla siis segatud, aga see segamise mull on sihuke kolmesaja meetri raadiusega. Siis sa lendad sinna mulli äärde, lukustad sihtmärgi ja edasi on siis lase ja unusta nii-öelda lahendus. Aga see ei ole nii-öelda see lõppfaas, kuhu me tahame jõuda, eesmärk on jõuda sinnani, et on nagu täiesti autonoomne droon ja seda, isegi seda lõppfaasi toodet sellel hetkel ei olnud. On konkurente, kes sellega tegelevad. Aga kui me küsime lõppkasutaja käest, et kas see on selline asi, mida te suures koguses täna tahaksite osta, siis seda veel ei ole.
No ütleme nii, on siis selline kontseptsioon nagu kill chain, ehk et kus sa pead siis, sa pead tuvastama sihtmärgi, sa pead otsustama, mida sa selle sihtmärgiga teed. Ja siis sa pead midagi tegema selle sihtmärgiga. Et ei ole lubatud süsteemid, mis kõike seda teevad iseseisvalt või autonoomselt.
Tead, see on selline probleem, et ütleme, kogu droonindus tekkis sisuliselt viimase kahe aastaga, et kogu see valdkond on uus ja inimesed alles hakkavad aru saama, kuidas see toimib, ütleme, ukrainlased on nii eest ära kõigist teisest, et nad teavad nagu täpselt, kuidas see toimib. Igal pool mujal on nii pikk inerts, et inimesed alles hakkavad aru saama sellest ja siis, kui me räägime veel mingisugustest autonoomsetest droonidest, siis see on nagu sihukese nišivaldkonna väike nišš, on ju. Et ma, ma nüüd, see on täiesti loomulik, et inimesed täpselt ei adu veel strateegiliselt, et kuidas see on nagu erinev. Aga sellega ma olen nõus, et. Raadio teel juhitavad lahendused ei saa kindlasti olema tulevikus väga odavad või ka võimekad. Et kui sul on võimalik teha siis õhusõiduk, mis puhtalt visuaalselt suudab navigeerida, siis seda sa ei saa mõjutada raadio teel. Sa saad muidugi potentsiaalselt sensoreid hävitada, aga ka see on keeruline ja kallis. Ja selle vastu on ka olemas kaitsed. Et see loob nagu täiesti uue taseme võimekuse ja see on ka see põhjus, miks me tegeleme näiteks sellega, kuigi võib-olla oleks, et kui Eesti oleks täna sõjas, võib-olla ehitaks ise ka seda valguskaablit, sest et see on see midagi, mis aitaks meie sõdureid järgmine nädal. Aga kui me mõtleme äriliselt, siis, et kas see rulli peal olev valguskaabel on hea äri, siis noh, pigem mitte, et kui sul on lahendus, mis visuaalselt suudab opereerida kaugetele. Nii-öelda teha ka süvarünnakuid erinevates tingimustes hästi hakkama saada, siis see on midagi palju väärtuslikumalt.
[ TRANSKRIPTSIOONI LÕPP ]