Väike vale, suur vale, interneti vale?

Head Restardi kuulajad on juulikuu viimane päev ja Restart on eetris. Tänane saade on veidi eriline, nimelt on see salvestatud tänavu kevadel toimunud üritusel Eesti internetipäev kaks tuhat kakskümmend üks. See on Eesti interneti sihtasutuse poolt igal kevadel korraldatav konverents, kus arutatakse interneti käekäigu üle. Ning tänavu, kuna väljas möllas koroonaviirus, oli publikut saali keeruline tuua ja seetõttu me otsustasime, et ühe selle päeva paneelidest paneme ka Restardi saate ajal eetrisse, sest minu arvates oli teema põnev ja, ja arutelu väga hea ja kvaliteetne ning võimaldab loodetavasti ka Restardi kuulajatel sel teemal kaasa mõelda. Tere hommikust, on mul hea meel soovita meie esimese pane, paneeli lugupeetud osalejatele. Ma hakkan siitpoolt peale Katrin Tiidenberg, Tallinna Ülikooli professor. Tere, Katrin. Tema kõrval, Martin Laine, Delfi. Tere.

Aga, aga ütle mulle, kui sa nüüd võtad, hakkad sealt midagi lugema, eks ole, ükskõik, kas see on koroonaviiruse, viis G tuumajaamade, Lähis-Ida poliitika, no ma ei tea, mille iganes kohta on ju mõne kahe Aafrika riigi vahelise madina kohta. Kust sina ja sinu kolleeg teate, mis on vale ja mis on õige?

Ikka on, selles mõttes, et seda on praeguseks ju päris tükk aega juba uuritud ja, ja praeguseks me oleme õnneks jõudnud nagu sinnamaale ka, kus juhitakse tähelepanu sellele, et ehkki see sõnavara, mida me kasutame praegu, mis on siis see misinformatsiooni ja disinformatsiooni sõnavara. Seejuures, misinformatsioon on mittepahatahtlikult levitatud, mis ei tähenda, et tal ei või olla halbu tagajärg ja disinformatsioon on siis nii-öelda nimelt pahatahtlikult levitatud. Et ehki need märksõnad on, ütleme uued, mingi viis-kuus aastat, siis tegelikult see jada, kui me räägime propagandast ja igasugustest sellistest asjadest, see kontekst ja ajalugu on siin ju pikk, on ju. Ja neid kategoriseerimisi on tehtud mitut moodi, ongi nagu infotüübi järgi, info jagamise eesmärgi järgi, et kas seal on raha, trollimine, meelelahutus. Kaose külvamine. Ja on jah, ka nagu ütleme siis nii-öelda tegutsejate tüüpide kaupa. Et just hiljuti ma tahan öelda, et äkki isegi nädal aega tagasi tuli uuring selle kohta, et vaktsineerimise ja koroona ja nii-öelda tervise. Libainfo ja misinfo levitajateks on kuuskümmend viis protsenti, seda infot tuleb kaheteistkümne. Ja nendel on palju erinevaid kontosid sageli, aga mis on oluline siin ka, on see ja ma mõtlesin selle peale

ma just mõtlesin selle üle, et kes on välismaal, Eestis ei ole vist üldse, aga välismaal randades on, on täitsa tavaline nähtus, on need pudukauplejad. Kes kõnnivad ringi, neil on mingisugused, ma ei tea, võlts-kutsikotid, mingid käevõrud, eks ole, noh, mingid šandaalid, rannalinad, päikseprillid ja kõnnivad ja see kraam on minu meelest üle maailma umbes täpselt ühesugune. Ja me iga kord mõtlen, et kust nad tulevad, ühesõnaga kuskil on ju, peab olema siis selline noh. Mingi emalaev neil on ju, kus need võltskutsikotid tulevad ja mingi süsteem ja seda jaotatakse, et ma tahaks selle valeinfo kohta samamoodi küsida, et noh, et kas see on mingi üks koht, kus see tuleb, et kas kuskil on mingisugune keskne aju, kes mõtles välja, et, et koroona vaktsineerimine tekitab inimeste kehamagnetismi. Aga nüüd

seal on ka kordused, needsamad kaksteist, kes toodavad kuuskümmend viis protsenti sellest sisust, nad on see sama laad, see on täidalüngad harjutus. Need ei ole koroonaspetsiifilised argumendid, need on pigem ütleme siis tervisespetsiifiliste konspiratsiooniteooriate või kõhkluste ja kahtluste levitajad. Aga siis jääbki see, ütleme see nii-öelda nagu väide või kaebus või etteheide samaks, aga sinna siis. Räägiti mingitest muudest vaktsiinidest või suurfarmast või millest iganes, aga, aga ja siis ja need inimesed, kes toodavad, on ka samad, ehk et see ei ole nagu, see ei ole nii, et. Inimene ärkas aasta aega tagasi üles ja tal oli mingi spetsiifiline koroonaviiruse teemaline mure või kogemus, vaid see on see, mida ta teeb ja ta võib seda teha erineval põhjusel nendest kaheteistkümnest ja üldse me oleme, teame seda uuringutest, et terve suur hulk on neid, kes teevad seda sisuliselt. strateegilisel enesekasu eesmärgil ja see ei ole tingimata raha, aga see võib olla ka tuntus või nii-öelda fame, mingi suuna, suunamudijaks olemine, egopai, mis sa saad sellest, et sul on palju likee ja palju follower'e. Ehk see on, inimene on leidnud viisi, kuidas olla pildis ja kuidas saada palju fänne ja inimesed kuulavad seda, see on tohutu noh, opiaat ju tegelikult, on ju. Siis on teine hulk inimesi, kellele ta on nagu ikkagi nagu rahaliselt kasulik, sest nad müüvad midagi, nad müüvad sulle mingisuguseid toidulisandeid või mingeid kristalle, millega ennast silitada või mingeid raamatuid täpselt. Ja siis on osad, kes on ikkagi nii-öelda nagu noh, nagu ristirüütlid või nii, et nad on nagu veendunud. Et on mingi konspiratsioon ja neil on sügav mure ja sügav ärevus, sellepärast ja nad arvavad, et maailmas toimub midagi kurja ja nad üritavad teisi päästa. Aga jah, et väga vähe ja minu meelest see on hästi oluline asi, mida inimestele seletada ja mulle tundub võib-olla ma olen naiivne, et see võiks aidata kaasa nagu. Et, et kui sa näed, et keegi tohutult kirestatult räägib näiteks praegu sellest koroonast või ükskõik millest muust, et siis juhtide tähelepanu sellele, et ta on täpselt sama kirestatult ennem rääkinud mingisugusest. Sellest ja sellest ja sellest ja see äkki tekitab siis inimesel tunde, et see on võib-olla. It's you, it's not me või noh, et see on nagu tema, mitte nagu situatsioon või olukord või faktid

välja töötab tõmbamise näiteid ju on, tõepoolest noh, meil on riike väga toredaid, kes on proovinud, et no Türgi on, ma arvan, väga hea näide, kes siin viimastel aastatel on korduvalt proovinud, et tõmbame siis stepsli välja, on ju. No ja siis see jõuab lõpuks inimõiguste kohtusse, inimõiguste kohtus ütleb, et ei, ei, nii ei saa, on ju. Noh, proovib mudavat seadust, tõmbavad uuesti stepsli välja, no inimõiguste kohtus ütleb, jälle ei saa. Noh, et, et ega see internet on ikkagi, ta on inimõigusele nii sarnane või lausa samane. Et ei ole võimalik täna kedagi ka siis, kui ta põhitegevuseks on väärinfo, mis iganes, kas siis kogemata või tahtlik nii-öelda desinformatsiooni levitamine. Interneti äravõtmine, eriti tänasel koroonaajastul, kus sellest sõltub inimeste kool, töö, kultuuris osalemine, ei ole võimalik teha vähemalt mitte ühegi demokraatliku riigi põhiseaduse.