Kuskil pool aastat tagasi, pistin nina Andrease tegemistesse ja vaatasin, et ta koos meeskonnaga analüüsib Põhjamaade ja Baltimaade identiteedilahendusi ja see oli Norra riigi palvel üks tellimus. Ja sellest valmis üks põhjalik analüüs ja ma sain aru, et see on ikka väga põnev, et, et see, see mismoodi meie siin Baltikumis identiteeti näeme, see mismoodi Põhjamaad seda näevad, et. Tundub, et ei ole päris samasugused maailmad ja, ja kuna me oleme ikkagi tehnoloogiasaade ja mitte ainult start-up'idest, vaid ka ikkagi sellistest. Suurematest trendidest ja maailma muutustest, siis oli, tundus nagu õige aeg kutsuda Andres ja Kalev külla ja. Ja piiluda korra sinna identiteedimaailma sisse, et, et mis seal nagu toimumas on, et. Ja kuhu pole need arengud, arengud nagu suunduvad, sest noh, jätkuvalt näiteks isikukoodi, mida saaks erasektoris ja avalikus sektoris võrdse tähendusega kasutada. Noh UK-d siiamaani ei tunnista, Ameerika Ühendriigid siiamaani ei tunnista, Austraalia, Kanada, eks, et. Saksamaal on probleeme, ehk siis selline noh, probleem, et kes ikkagi on seadme taga ja keda see seadme taga olev isik ikkagi esindab, eks, et need probleemid on jätkuvalt maailmas üleval. Et teeks ühe vahekokkuvõtte, vaadataks, kuhu maale siis vähemalt Põhjamaad omadega jõudnud on. Et ma ei tea, Andres, hakkame sinust pihta, et räägi kahe sõnaga ära, et et mis sa nägid ja mis sa kuulsid selle analüüsi käigus.
alustaks Eesti omast, paneme nüüd ikkagi selle, ei ole ka nagu lõpuni kindel, et, et see asi meil Eestis niisama nagu lihtne on, et noh, ma saan aru, et meil on isikukood, sellega on seotud noh, teatud hulk elektroonilisi vidinaid ja pudinaid, on ju, kas see on ID-kaart või, või selle peal olev mobiil-ID või selle peal olev Smart-ID, kas see on enam-vähem see pilt? No
Eestis on ja kõik seotud väga isikukoodiga ja proovitakse sinna külge kõike pookida. Ja siis selle meie, meie sellise start-up projekti või selle e-residentsuse juures me proovime ka kõikidele maailma kodanikele anda mingisuguse isikukoodi ja öelda, et ka nemad on meil unikaalselt ära tuntud ja neil on atribuudid küljes, et jah, me. Või mingisugust sellist, üks isik palju andmeid tema küljes kontseptsiooni üritame säilitada Eestis, jah. Et paljud riigid ei, ei ole seda usku, et, et ühel isikul peaks eksisteerima läbi elu mingisugune atribuut, mille külge saab pookida kõik tema elu jooksul toimunud sündmused. Selles osas ma isegi arvan, et enamus küll põhjamaid vist endiselt on natuke seda usku.
Kõigil põhjamaadel on isikukood olemas.
Vot ma teen, teen hästi lühidalt, ikkagi võtan selle Henriku suramura kokku, ehk siis. Meil on kõigil isikukood, parandage mind, Kalev Kandres, ma ise valesti tean siin, meil on kõigil isikukood ja kui me saame vähemalt viisteist aastat vanaks, siis tekib meil kohustus võtta endale digitaalne identiteet. Mille väljastab meile politsei, ehk siis mitte mingi erasektor, mingi mitte mingi pank või mingi asi, mille välistab see politsei, teeb pisikutuvastuse, võtab sõrmejäljed ja, ja annab meile ID-kaardi, mis muutub siis meie nii-öelda alusidentiteediks, mille abil me saame luua endale muid noh, nii-öelda, nii-öelda autentimise autoriseerimise võimalusi, näiteks nagu Smart-ID või Mobiili-ID või muud sellised asjad. Kas ma nüüd rääkisin õigesti, Andres ja Kalev? Jah.
Jah, selles mõttes meil jäi, ikkagi jäi nii-öelda koht, kuhu me pooleleme, oli see, et, et mismoodi maailm näeb täna ikkagi digitaalset identiteeti versus Eesti. Ja selge on see, et Eesti võttis väga karmid põhimõtted, väga selgelt peab olema tuvastatav, kes ikkagi on seadme taga. Ja, ja noh, nagu Kalev õigesti ütles eelmises plokis, et see on Eestil nagu välja tulnud, erinevalt näiteks, ma ei tea, Soomest. On mul õigus, Andres, et Soomes meil ei ole. Aga, aga nüüd ongi küsimus, et, et kas see, kui me vaatame korra nagu suurt pilti, läheme korra veel välja ja, ja mõtleme selle peale, et näiteks sellist samasugust. Noh, isiku selget tuvastamist, et igal inimesel on isikukood, mis käib temaga läbi elu kaasas, noh, sellist asja näiteks Saksamaa ei luba endaga, eks, on ju. Vahetad seal piirkonda, lähed ühest. Liidumast teise on seal kohe uus identiteet, eks, et, et, et kust te seda näete, kuidas see maailm üldse muutub, et kas me nüüd nagu näeme oma hästi õnnestunud Eesti lahendust ja mõtleme, et noh, see on ju nii loogiline, et kõik peaksid tulema nüüd siia. Et seesama, et ärge olge enam selle faksiaparaadi lahenduse peale, et läheme veel nagu noh, grammikese karmimaks ja sügavaks ja selgemaks. Et kas see üldse kunagi juhtub või? Äkki see maailm jääbki sinna pidama, et nad nüüd on meil nagu digitaalse, ühesõnaga faksiaparaadides, meil on digitaalne faksiaparaat, on ju Good enough ja kui juhtubki jama, siis tahame, tahame, tahame jamad kinni lihtsalt.
See kultuuri asi tuli hästi selgesti sealt välja, et küsimus ei ole ratsionaalses otsustamises. Sest need ei ole sellised noh, selge põhjusega asjad, et vaata, et no me nüüd, ma arvutasin läbi need riskid ja vaata nüüd ma leidsin nagu kasud ja kahjud ja vaata nüüd teeme niimoodi, ei ole. See on väga paljus nagu ajalooline, see on kultuuriline, see on aja jooksul kujunenud. Ja kui sa küsid, et kas võiks tulla nagu isikukood noh, siis ma ütlen nagu Kalevgi, et noh, et isegi nagu kultuuriliselt väga sarnastes. Ja juriidiliselt väga sarnastes kontekstides noh, see viis, kuidas inimesed kultuuriliselt mõtlevad identiteedist ja usaldusest on, võib väga-väga palju erineda, et kui me lähme siit veel väljapoole. Kohtadesse nagu Botswana, Nigeeria, Jaapan, mis iganes, et noh, siis seal see kultuur on veel, veel kummalisem ja veidram. Ja võib öelda, et see on ebaratsionaalne, mis nad seal teevad. Aga teistpidi noh, kuidas me ütleme, et nagu see kultuur nüüd kuidagi on vähem mõistlik kui, kui teine kultuur.
Mulle tundub, et Eestis ikkagi see, noh, me räägime pankadest ja eraettevõtetest ja võib-olla telkodest, aga et see, see asi on meil ju niimoodi sellepärast, et kunagi ammu, noh, riik oli väga nagu pundis ja tahtis teha, noh, et, et kes ütles Andres või Kalev, et noh, et me lähme vaikimisi selle kõige kangema tuvastusmeetodi juurde igal pool, onju, vahet pole, mis me teeme, noh, kannan arvet üle või, või valin parlamenti või ma ei tea, kas abielu lahutada saab tänapäeval või ei saa. Aga me lähme sellepärast, et me saame noh, lihtsalt, et sellepärast, et meil on need võimalused olemas ja, ja meil ei olegi olnud mingisugust põhjust hakata mingisugust noh, mingit muud jura sinna ümber leiutama. Kuigi nüüd ma viimasel ajal juraks on seda nagu ebaõiglane nimetada, mina näiteks väga palju kasutan ja mulle väga meeldib Swedbanki see biomeetriline isikutuvastus. See on veel kiirem kui Smart-ID ja veel mugavam, on ju. Ja noh, ma lihvin neid mikrosekundeid maha nagu mingisugune trekijalgrattur, aga, aga no lõppkokkuvõttes on need nagu olulised minu jaoks, et, et meil see alguse sai sellest, et, et on riik, oli riik ja seetõttu meil oli üks ja nüüd, kuna ma ei tea, riik ei tee biomeetrilist isikutuvastust, ma ei tea, sest nad ei julge, ei taha, ei viitsi, ei ole vaja. Siis nüüd me näeme, et me nagu lähme, noh, laiali tagasi, et meil tekibki neid erinevaid meetodeid nüüd rohkem.
Mina sain aru näosustav tuvastusega midagi väga halvasti, kui, kui minu tütar, kes on täiesti teistsuguse näoga kui minu vanem poeg. Võttis vanema poja telefoni lahti niimoodi nii-öelda näotuvastusega, et, et Apple ei saanud aru, et tegemist on õega, mitte siis telefoniomanikuga. Et siis ma sain aru, et ei, see, see tehnoloogia on meil ikka lapsekingades siin nagu, aga, aga see tulles tagasi selle nii-öelda baasteema juurde, et noh, hästi palju. Räägime näotuvastusest, näotuvastusteks asju niivõrd palju mugavamaks enam ei peaks füüsiliselt kohal käima, ei peaks sõrmejälgi andma. Võtame kas või näiteks sellesama meie enda e-residentide näite, et meil on suureks takistuseks täna see, et e-resident peab tulema füüsiliselt saatkonda või siis, ma ei tea, konsuliga kohtuma ja andma oma sõrmejäljed lisaks siis nendele muudele piltidele ja, ja dokumentitööstustele ja nii edasi, toimub nagu isikutuvastus. Et noh, miks me ei saa seda kuidagi viia virtuaalseks? Ja, ja ma saan aru, et Kalev, sa oled tegelenud selle probleemiga, et, et miks me siis ikkagi ei suuda viia seda nii-öelda virtuaalseks, et kuhu me nagu kinni jääme ja, ja mismoodi see heidas siin nagu kaasa hakkab mängima ja nii edasi nagu.
Ma arvan, et me, me mingil kindlasti suudamegi, aga, aga noh, ma arvan, e-residente väga hea näide just selliseid globaalse identiteedi mure peegeldamisest kuskil väikest kultuuriline ruumi nagu Eesti. Et mis siis selle nagu maailma kodaniku mure on? No võtame siis sellise näotuvastuse kui, kui alustehnoloogia selleks, et tuvastada isikut. Et siis sellega on nõndamoodi, et kõik need deepfake'id ja, ja mingisugused ka näomaskid ja kõik muud niisugused toredad asjad, mis on olemas, et noh. Iga selle tehnoloogia vastu on olemas ka vastutehnoloogia ja, ja on olemas sellised algoritmid, kes neid püritavad siis sealt ära tunda ja inimesed on ammu selles osas palju kehvemad. Ja seal see areng neis toimub, et saab hakata Taavit ära tuvastama ükskõik kus maailma otsas noh, sisuliselt telefonipildi abil ja, ja justkui võiks öelda, et sellega on hästi. Küsimus on nagu selles, et kui nüüd mõelda e-residendi peale, kes on Namiibia kodanik. Siis millise pildi vastu Namiibia kodaniku antud nägu siis võrdlema peaks hakkama, et kust on võimalik leida Namiibia kodanike näod tõsikindal moel? Ta
see. Kusjuures sellest piisab ka. See on näiteks lahendus, mida, mida üks vahva Rootsi firma pakub näiteks hotellidele või ka kinnisvara halduritele, et. Et kui te tahate lasta ustest inimesi sisse, et siis saatke oma registreerunud kasutajale see e-mail, et saada oma selfi ja siis pärast ukse juures on kaamera ja, ja nii saabki sisse, aga sellega noh, ei peaks saama Eesti vabariigis nagu ettevõtet äkki luua, on ju. Ehk siis Taavi küsimusele vastus, et noh, et, et kas see mittetulek Namiibiast kuskile konsuli juurde on võimalik. On, kui me nüüd mõtleme välja mingisuguse transpordivahendi, et kuidas Namiibia riik isiku suurel heakskiidul saaks Eesti vabariigile edastada oma pildi. Noh, kindal kujul, eks ole, selleks on nüüd välja mõeldud siis need biomeetrilise informatsiooniga varustatud reisidokumendid ehk passid. Mida saab täna juba nii-öelda oma telefonile näidata. See telefon loeb sealt ühelt välja Namiibia riigi poolt. No Namiibia on halb näide, seal pole seda reisidokumenti just selliselt kui välja antud, on ju. Aga, aga loeb välja selle informatsiooni, selle passi seest, see on riigi poolt allkirjastatud, see pilt. Taavi andmed seal peal, kõik on nagu olemas, et selle põhjal on võimalik protsess viia elektroonseks, jah.
See on, see, huvitav on muide selle juures märkida, et kogu see identiteedimaailm, see on ju ikkagi noh, sajandeid ja sajandeid toiminud. Siis tänaseks on justkui kuskile kirjutatud erinevates paberites, et, et isikutuvastus võiks olla sama kindel kui noh, näost-näkku tuvastus. Ja siis küsida sinna kõrvale, aga kui kindel on näost-näkku tuvastus? Et kui kindlalt Taavi tunneb Henrico ära, kui ta näeb Henrikut kuskil?
[ TRANSKRIPTSIOONI LÕPP ]