KYCer iseenesest tegelikult on, me nimetame andmevahetuse platvorm, lihtsama keelega. Tegelikult ta on siis süsteem, mis omavahel vahetab andmeid originaalallikate, näiteks riiklike registrite ja siis kohustatud isiku vahel, kohustatud isik on siis seaduse mõistes, rahapääste tõkestamise seaduse mõistes. See osapool, kes peab seda tegema, ehk tunne oma klienti protseduuri. Ja see platvorm siis vahetab andmeid, eel siis profileeritud andmegrupide järgi on siis need dataset'id paika pandud ja öeldud, et näiteks selline on see andme, andmekoosseis, mida peab küsima ja andma. Ja selliselt siis tegelikult viiakse need andmed ka kohustusse objektile.
Tegelikult, miks ma hakkasin rääkima isikutest, on see, et neid profiil on erinev, sõltuvalt isiku tüübist, sest kõik ei näe sama palju andmeid, aga ma toon siit ühe näite, et mis need andmed on, et tegelikult on siis valdavalt andmed, mis on olemas riigil, sest see ongi selle mõte. Ehk, et mitte küsida andmeid uuesti iga kord isikult, vaid tegelikult andmeid anda, mis on olemas riigid ja mis on selles mõttes ka verifitseeritud. Lihtsalt näiteks, kui me võtame füüsisiku, siis tema elukoha andmed, tema. Töökoha andmed, ehk kas ta töötab, kas tal on töökoht olemas, kui ta on kasusaaja, siis kust on kasusaaja, kui ta on PEP, siis kas ta on PEP. Kui ta on seotud ettevõttega, siis mis ettevõttega, ehk ta annab sulle tegelikult siis olemasolevatest riiklikest registritest selle dataset'e andmed, mida täna küsitakse isiku enda käest. Küsitakse üle, mida isik peab tegelikult igal tüüpilisel juhul, kui see KYC tekib, peab uuesti esitama ja täitma. Ja tegelikult tulevikus on ka selle idee vahetada teatud andmeid, siis näiteks kohustusobjektide vahel. Aga muidugi loomulikult mitte blackly, sest selles mõttes on sul õigus, niisuguseid andmeid vahetada ei tohi. Aga vahetada näiteks neid andmeid, et kui sa oled andnud ühele kohustusobjektile juba, oletame üks kohustusobjekt, ära määratlenud sinu kasusaajad. Võtame näiteks mingi pank või notar, siis tegelikult teine kohustatud isik ei peaks hakkama uuesti kasusaajaid ära määratlema, vaid ta saab kasutada neid andmeid juba, mis on ette määratud, ta näeb näiteks, et see isik on määratlenud need andmed ja ta kas usaldab neid või siis teeb üle kontrolli. Sest kasusaadate puhul, eks ole, kui me räägime Eestist, me saame kõik andmed kätte, kui me räägime kuhugi soojade maapiirkondades, eks ole, siis seal meil ei pruugi andmeid kätte saada ja seal tuleb füüsiliselt tegelikult väga palju vaeva näha, et kontrollida andmeid.
ma mõtlen, et kuna riiklik kiirendid, siis riik selle peale ei tulnud, et äkki ta Exceleristur tasuta kättesaadavaks.
Riik, ütleme see on olnud ka üks meie läbiv soov ja eesmärk sinna jõuda, aga see ei ole üldiselt mitte lihtne. Ja lihtne selle tõttu, et, et need rahad, mis liiguvad läbi äriregistri, näiteks kinnistusraamat, on tegelikult Justiitsministeeriumi eelarve üks oluline osa. Ja ikkagi riigikasutustega on see lugu, et kui, kui ühest kohast midagi ära võtta, siis ta tahab teisest kohast juurde tagasi saada, nii et see on teema, millega tegelikult me oleme tegelenud ja seal on küll üks teine kommentaar mul sulle siia juurde, et järgmine aasta peab tegelikult Eesti ülevõtmine direktiivi. Mis üsna selgelt ütleb Eestis ka sellist asja, et riiklikud andmed ja avalikud andmed peavad olema tasuta kättesaadavad ja masinloetavad. Nii et kui Eesti selle direktiivi omale üle võtaks, siis tegelikult sellist küsimust üldiselt üsna varsti tekkida ei tohiks.
See võiks olla riiklik teenus üldse, või oota, ma tundub, et Rainer lahendab mingit juppi, mida riik pole viitsinud nagu, ta teeb nagu riigi, seda UX-i nagu riigi eest erasektoris ära.
[ TRANSKRIPTSIOONI LÕPP ]