Kuidas Facebook meie ühiskonda lõhub ja mida sellega teha?

No sellepärast, et needsamad teadlased, kellele ma siin olen viidanud, seesama Siiva raamat ja nii edasi, need on öelnud umbes mingi viimased kuus aastat seda, et sotsiaalmeedia, sotsiaalsuse. Vahendajana on fine. Probleem on siis, kui ta omastab või sulandab endasse erinevad teised ühiskondlikud avaliku ruumi või avaliku sfääri nagu, siis teemad. Aga sellesama, ütleme siis selle lootusrikka Zuckerbergi plaaniga on see küsimus jälle, et. Meil on ju näiteid sellest samast Peterburis asuvast internetiagentuurist täpselt. Et ega see ei ole ainult asjade laikimine, et jah, muidugi asjad, millel on kakssada miljonit laiki, liiguvad kiiresti ja kaugele. Aga neid samu lehekülgi loodi, event'e loodi, loodi sageli. Ütleme siis, see manipuleerimine on nagu. Väga tark tänapäeval ja nii, ütleme siis manipuleerimine selleks, et suunata meid asju ostma, kui manipuleerimine selleks, et innustada meid midagi uskuma. Ükskõik, kas siis uskuma midagi, mis on just nagu ühiskonnale kasulik ja hea, või siis mitte. Ja seda on inimesed harjutanud, ongi viimased viisteist aastat. Et Dana Boyd, kes on. New Yorgis selle data ja society, mille asju tasub alati lugeda, ütleme, kui teid huvitab see kriitiline internetianalüüs. Juht, tema on öelnud, et. See selline häkkimine, tähelepanumajanduse häkkimine, seda on õppinud algselt. Ütleme siis teismelised ja meemikunstnikud ja sellised nagu sõbralikud rollid, mitte poliittrollid. Ongi õppinud viisteist või kakskümmend aastat, see algas sellest, et umbes, et kui. Ta toobki näite sellest samast meemindusest, et kui 4chan, et sinna ei mahtunud lihtsalt nagu see, kelle oma see oli, ta ei tahtnud nagu maksta selle eest, et hoida kõiki neid pilte korraga üleval, siis ta hakkas neid ära kustutama ja inimesed hakkasid neid nii-öelda taas postitama kerge muutusega. Jah, millest tekkis nagu see meemiformaat, siis oluliselt, on ju. Siis järgmise häkina tekkis see nii-öelda upvote'imine, et noh, need, mis meile meeldisid, jääks alles, kui osa kustub ära. Et kõik need asjad on orgaaniliselt. Tähelepanu

vaata siia, on ju. Tähelepanu häkkimine ja seesama Teine poolt ütlebki, et meie probleem ei ole mingites võltsuudistes või poliitilises poraliseerumises. Meie probleem on selles, et me oleme ehitanud. Super hästi toimiva tähelepanu majanduse ja me oleme ehitanud seda kahe, mis on nagu innovatsiooni protsessi seisukohast ideaalse näidisena, jah. Et seal on tulnud ühelt poolt nagu korporatsioonide poolt nagu raha peale ja huvi ja teiselt poolt siis alt inimeste seast neid väikeseid häkke. Ja need on nagu väga viljakalt kokku jõudnud ja me oleme ehitanud tähelepanu majanduse mudeli, mis toimib laitmatult. Nüüd probleem on selles, et seda,

Meile meeldivad inimesed, kes on sellised nagu meie, meile meeldivad inimesed, kes arvavad nii nagu meie, see on kahtlemata tõsi. Nüüd küsimus on selles, et kui me mõtleme, see kõlakojateooria töötati välja tegelikult sotsiaalmeedia eelselt või ütleme siis, kui sotsiaalmeedia kindlasti ei olnud sellise mõjuvõimuga, nagu ta on praegu. Ja räägiti sellest tegelikult hästi palju seoses näiteks blogimisega. Aga, aga blogidele oli omane siiski selline nagu suurem toimetaja roll ja väga paljud eriti sellised nagu, eriti poliitilised blogid tegelikult väga sageli nimelt tõid nagu kahe erineva seisukoha. Hääled sellesse vestlusesse sisse. Et see, mis me näeme täna nagu selliste gruppidega, mis. Mis usuvad ainult seda, mida nad usuvad ja, ja lausa ei lubagi osaleda teistel, kes teistmoodi arvavad. Et see viitab jälle sellele, et mis me just enne rääkisime sellest, et Zuckerberg ütleb, et ah, et noh, et kui see feed kaob ära ja on grupid, et siis on kõik kohe parem. No kuidas ta siis parem on? Et selles mõttes, et me näeme, et osa sellest nagu polariseerumisest võimendub just nendes gruppides. Ja aga

Vaid neid julgustati seda tegema, et see nagu seeme tuli kuskilt väljaspoolt ja see võib tulla kas selleks, et manipuleerida poliitiliselt või. Või raha nimel või ka lihtsalt nagu selleks, et kaost külvata.

ma ei usu sind, on ju. Mina ei kujuta ette, et kes see maailmas siis noh, muidugi on võimalik ette kujutada, et, et tuleb suur sõda ja, või noh, kas otsene sõda või mingis ülekantud tähendab sõda. Et need süsteemid, mis meil täna on, et need ühiskondlikud süsteemid ja protsessid lammutatakse ära ja sinna peale siis ehitatakse midagi muud, et need usaldus tekib tagasi, ta saab tekkida varemetele. See on ka võimalik ette kujutada, seda me eriti vist väga ei tahaks, aga aga kust see peaks siis tulema, et, et poliitikuid me ju ka nii väga palju ei usalda või et noh, Eestis ma vaatasin. Politsei on põhimõtteliselt kõige usaldusväärne organisatsioon, et kui politsei peadirektor ütleb, et midagi on tõsi, noh, siis on lootust, et üheksakümmend protsenti elanikest usub, et see on tõsi. Aga see on ka ausalt öeldes hakkab imeliku riigina mulle tunduma.

sa, sina ütled praegu kollektivism rohkem nagu sellise riigihaldusliku või, või, või majandusliku asjana, mida ma ei mõelnud, selles mõttes, et, et. Kogukondlikum või suhtelisem ideoloogiliselt võib-olla ka mitte siis ütleme, mingisuguses kollektivistlikus, poliitilises, autoritaarses riigis või, või kollektivistlikus majanduses. Et see on nagu sihukene, noh, ma tunnen ennast nüüd ühtäkki nagu mingi tohutu hipina, et ma ütlen, empaatia on oluline, aga empaatia on oluline. Ja tegelikult inimesed on hästi empaatilised, lihtsalt küsimus on selles, et, et me oleme hetkel jõudnud sellisesse olukorda, kus inimesed tegelikult nagu. Üsna karmilt keeravad oma empaatia kinni mingite inimeste suunas, jah. Mis on selline klassikaline teisestamine või, või nagu selline, et sina oled teistsugune kui mina ja võõras, seega sa