Tere, head kuulajad, alustab Restarti saade oma järjekord seal laupäeval. Ja täna on meil väga põnev võimalus rääkida ühel huvitaval, aktuaalsel, aga, aga väga pikkade mõjudega teemal. Mina olen saatejuht Hans Lõugas ja minul on täna üks külaline stuudios, kelleks on Ilmar Raag, kes on ametipoolest filmirežissöör. Aga tema on võtnud osa ühest huvitavast tegevusest Euroopas. Mis ongi see, millest me selles saates räägime. Nüüd, Euroopa Komisjoni juures võttis, üks töögrupp ei, ei võta aset, ei leia kohta, vaid tuli kokku, on vist õige öelda. Et tegeleda sellise teemaga, mis on. Väga erinevatel nimed all tuntud, küll räägitakse sellisest asjast nagu on libauudis, räägitakse sellest, mis on desinformatsioon, räägitakse sellest, mis on propaganda. Ja kõik see seostub sellega, mida me oma sotsiaalmeedias näeme, loeme, jagame ja analüüsime ja kuidas see sotsiaalmeedia mõjutab siis meie ühiskondi. Nüüd, see nädal on võib-olla eriti aktuaalne sellest rääkida, teisipäeval, siis Eesti aja järgi, või isegi kolmapäeva öösel, rääkis USA senati ees. Andis aru Facebooki tegevjuht ja asutaja Mark Zuckerberg sellest, milliseid samme on nemad astunud oma viimaste aastate jooksul ja viimaste kuude jooksul. Selleks, et sotsiaalmeedia ei oleks koht, mis on. Ütleme siis seaduse esindajate ja seaduseandjate ja ühiskonna jaoks risk, vaid pigem koht, mis loob sellist sidusust. Aga eks on ju meil ka kodus lähemalgi palju neid küsimusi sellest, mis asi on libauudis ja, ja kuidas see meid mõjutab. Alustame võib-olla terminitest, Ilmar Raag. Libauudis, inglise keeles on seal võib-olla siis fake news, on see terminis. Mina isiklikult olen kuulnud üha rohkem erinevate. Ütleme siis poliitikute suust, et kuidas nimetada asju, mis neile ei meeldi poliitiliselt, kellelegi oponendi sõnad või seisukoht. Mida see fake news tähendab, kas meil on mingisugune ühtne arusaamu, mida võiks selle ära tähistada?
Ei, absoluutselt noh, tegelikult ta pigem on omal moel seotud ühest küljest siis reklaamimaailmaga, ka poliitreklaam käib, käib selle alla ja teisest küljest ta, on ta seotud ka sellise sõjaväelise. Nähtusega nagu infooperatsioonid või psühholoogilised operatsioonid, nii et. Võib-olla on indikatiivne näiteks see, et, et mitmel pool läänes ei õpetata reklaami mitte kommunikatsiooniteaduskondades, vaid majandusteaduskondades, see behavioral science. Nime all, sellepärast et öeldakse, et tähtis ei ole ju see, mis sõnu sa kasutad või kuidas su, mis kanaleid sa kasutad, tähtis on see, et inimene kindlal ajahetkel käitub kindlal viisil. Ja, ja nüüd, kui me jõuame ka siis selle platvormide või interneti. Toimuva infoedastuse juurde, ka seal räägitakse juba nüüd siis mikrotargetingist. Ma ei teagi, mis selle eestikeelne nimi täpsemalt on.
See on iseenesest väga, väga hea küsimus ja päris mitmel korral oli ka seal inimesi, kes väitsid, et noh, tegelikult vaba turg peaks selle asja kuidagi ise ära reguleerima. Aga leiti, et nii nagu on ka vabal konkurentsil omad seadused, et garanteerida just nimelt seda vaba konkurentsi. Niimoodi siis vaba ideede konkurentsi puhul me pigem näeme teatud konkurentsireeglite rikkumist. Ja osaliselt on ta seotud siis nähtustega, kus kunstlikult tekitatakse või tehniliste vahenditega tekitatakse inimestele sellist kuvandit ühismaailmast, mis, mida tegelikult ei ole. Ehk et sinna alla käivad kõik need valeprofiilid. Siis botid, mis paljundavad sõnumeid, tekitavad inimeste ümber mulle nendest sõnumimassiividest, mida inimesed tegelikult ei oleks teinud, et sellist arvamust ja massiivi alati ei pruujiks olla. Ja teisest küljest oli siis huvitav, et. Et komisjon ütles, komisjoni jaoks tehti väga selgelt kaks vahet. Üks on siis see, mis on juba praegu meedias ja ka siis kitsamalt ka internetis on juba keelatud. Erinevates liikmesriikides, mis on vägivallale kutsuv. Kõne, teinekord on see siis vihakõne, mõnes riigis on see rohkem reguleeritud, teist sees vähem. Euroopa Komisjon ütles, et see, mida riigid ütlevad oma seadusandlused, mida nad maha võtavad. Seejäägu riikide enesti otsustada, Euroopa tasandil otsustatakse, et meie midagi reguleerima ei hakka üleeuroopaliselt. Keelatud sisu on rahvusriikide või nende liikmesriikide otsustada. Ja üldiselt teatakse, et selle alla käib eelkõige see, see kommunikatsioon, mis võib otseselt viia mingisuguse vägivaldse teoni. Teisele poole, öeldakse, me ei tegele sel erinevate poliitiliste arvamustega, aga me tegeleme nüüd sedasorti informatsiooniga või kommunikatsiooniga, mille puhul on näha või arusaadav tahtlik tegevus. Esile kutsuda mingisugust reaktsiooni, kasutades selleks, selleks siis valeinformatsiooni. Ja seda ei, huvitav oli see, et ei nähtud üldsegi mitte ainult siis poliitilise võitluse tasandil, aga toodi näiteks ka vaktsiiniteema. Ja see argument kõlas umbes selliselt, et, et iseenesest ajalooliselt oli näha, et mumpsid, leetrid ja mis seal iganes, haigused. Kadu, kadusid ära samal ajal, kui võeti kasutusele vaktsineerimine, nüüd viimase saja aasta jooksul. Põhimõtteliselt see ajaloolise faktina nagu peaks ütlema, et, et vaktsiinidel ajaloos on olnud oma roll suurte nakkushaiglaste. Peaaegu ärakaotamisel Euroopas, kui nüüd viiskümmend aastat hiljem sellise konspiratsiooniteooriana pannakse neid kahtluse alla. Siis, siis ilmselt on seal mingisugune probleem, noh ka selle asemel noh, näiteks rääkida võib-olla mingisugust konkreetsest ravimist on. On nüüd räägitud suurest vandenõust, milles osalevad, ei tea kõik kes, selleks, et inimesi sandistada. Ja, ja seda siis pidas Euroopa Komisjon muuhulgas ka probleemiks, et, et ei toimi seda teadmist, teadmistepõhist arutelu, aga teine asi oli kahtlemata see, et toodi näiteks siis poliitilisel tasandil ja ka siis. Välisriikide sekkumise tasandil, Brexiti näide, siis Vene trollide tegevus nii Balti riikides, aga Prantsuse valimiste ajal viimati Saksamaal. Ja leiti, et, et kui, kui see asi niimoodi läheb, siis. Siis see on igal juhul oht demokraatiale.
See vaktsiinide näide on väga, äärmiselt põnev, sellepärast et kui mõelda poliitilisele maastikule, siis see kuidagi aitab väga hästi ära raamistada, et no millest me räägime, me räägime sellest, et kellelgi on mingid poliitilised huvid, ta püüab manipuleerida. Sotsiaalmeedias või kuskil mujal, et siis neid huve saavutada või mitte. Aga tõepoolest, see vaktsiinide küsimus, mis on noh, ma, ma isiklikult, mul jääb puudu sellest seletusvõimest, kuidas inimesed selle liikumisega kaasa lähevad, eks. Aga see toimib ja, ja väga massiliselt ja nii Eestiski viimastel kuudel kahjuks neid nähtusi ei olnud, kus on sellel ka juba tulemused nende haiguspuhangute näol. On teil mingi ühendav lüli, mis?
Jah, on, on küll, seal on, see on teatud vastuolu on, huvitav oli ühes eravestluses, ütles Twitteri avalike suhete esindaja, et tema meelest oleks päris hea, kui. Keegi selle Twitteri niimoodi ära ostaks, et ta muutuks sihukese Vikipeedia laadseks organisatsiooniks ja tegu, tegutseks avaliku huvi keskselt. Sest, et kompanii sees on see sisemine poliitika just nimelt selline avaliku huvi keskne. Ja, et nad eristavad ennast väga selgelt Facebookist, mida käsitletakse sellise ühe suure kurjana Google'i kõrval. Ja samamoodi siis ka Mozilla oli selline, samal ajal kui siis vaadata nende omapäelisi suhtlusi, siis oli tunda, et seal oli ka selgelt selline konkurentsi küsimused mängus ja lõpuks, kui see kogu selle. Komisjoni loodud grupp pidi mingeid otsuseid vastu võtma, siis sealt kumas läbi ka veel, veel üks kolmas arusaamine, et Google'i ja Facebooki käes on lihtsalt nii suur osa sellest interneti reklaamiturust, et pigem taheti suunata kogu protsessi sinnamaani, et. Alustatakse Sector Enquire'it, mis eelneks sellise konkurentsi protsessile, meile tulemusena öeldi, et. Google tuleks tükkideks teha, niimoodi nagu see Microsofti puhul juba omale Euroopasse tehti.
Facebooki puhul räägiti sellest, et. Et nad kaks tuhat kaksteist muutsid oma strateegiat. Et kui nad enne seda olid puhtalt inimesi siduvaks sotsiaalvõrgustikuks. Siis sel hetkel, kui nad nägid, et Google hakkas tegema ka ajakirjandusega või hakkas tegema, tootma sisu. Siis nad leidsid, et, et see võib olla rong, kust nad ei taha maha jääda. Ja nad muutsid ka oma seda newsfeed'i selliselt, et seal oleks rohkem nii-öelda professionaalselt toodetud uudiseid sees. Lisaks siis sellele, mida erinevad kasutajad postitasid. Ja, ja mõnes mõttes nad sel hetkel avasid ka selle Pandora laeka, kus. Kus tulid mängu need võimalused siis reklaamisoovijatele, kes, kes said oma tooteid siis lükata sinna, kuhu vaja. Kusjuures selle tegemiseks jõuti siis nüüd sellesse mikrotargeting maailma, kus, kus ühest küljest on. Siis erinevate organisatsioonide kogutud informatsioon sinu kui ta kasutaja kohta, noh, sellest on ka siinsamas saates räägitud, et, et Google teab sinust rohkem kui sa ise ja suudab ennustada ette ka sinu käitumist. Aga kui see niimoodi on, siis, siis on võimalik väga täpselt ju ära määratleda, kes on need konkreetsed inimesed, kelle ümber hakatakse seda mulli looma. Twitter ütles selle kohta kohe alguses ära selle mulliloomise ja valede kontode ja bot'ide kohta, et, et see on meie kompaniipoliitikaga vastuolus. Et me aktiivselt võitleme nende robotitega ja valeprofiilidega, aga nii nagu ka Zuckerberg hiljuti sellest rääkis. Põhimõtteliselt toimub nende kompaniide sees võidu, võidurelvastumine, kus robotite loojad samm-sammult. Muudavad oma tehisintellektiga neid profiile aina targemaks. Ja, ja kõik need programmid, mis on pandud selle taolise kunstliku sõnumi võimendamise peatamiseks. Jäävad, jäävad mannetuks, noh nagu näide on umbes selline, et kui kõige tüüpilisem esialgne Twitteri või, või Facebooki vale konto oli siis selline, mis ainult loopis sulle. Mingid sheeritud artikleid või pilte kusagilt mujalt, siis sellele ka olid võimalik seda tuvastada. Nüüd siis järgmisele sammule nähti ära, et inimene käitub natuke teistmoodi, inimene paneb aeg-ajalt ikkagi mingisuguse isikliku postituse. Mõne räägib oma kassist või koerast või kellegi sünnipäevast ja käitub nagu inimesena. Ja nüüd siis need robotid, neil on ka juba suur random ehk juhuslik valik erinevaid asju, millega nad nagu petavad oma väga ühekülgset käitumist.
Jätkame restardiga ja räägime edasi sellest, mida me saame teha selles osas, see oli väga hea märkus, millega me eelmise saate osa lõpetasime, et tõesti sotsiaalmeedia on muutunud. Peamiseks, kui mõni meie kuulaja võib-olla ei ole seda taibanud veel, siis see on väga selge koht, kus seda, seda aru saada, et sotsiaalmeedia on peamine viis, kus inimesed saavad ühiskonnale kohta infot. Kus tekib avalik arvamus, kus vaieldakse, kus levivad seisukohad. Ja see on ka põhjus, miks me räägime sellest, miks me räägime siin saates ja edasistes saadetes ja mujal. Sel nädalal, kui, kui mõnele kuulajale jäi tähelepanutuses tõesti, et Zuckerberg oli senati ees ja talt küsiti, et mis te teete ja ta väitis, et nüüd, kui pannakse poliitreklaam Facebooki, me teame, kus on see firma registreeritud, kus ta asub. Ja, ja sellega suurendama läbipaistvust ja siis küsis senaator talt, aga kui firma on registreeritud Delaware'is, kus on suur osa USA ettevõtteid. Ja selle Delaware firma omanik on võib-olla hoopis kuskil mujal, teises riigis, teisel mandril. Kas te siis ka teate, vastus oli ta laus ei. Ehk siis me ei saa sellest, me ei saa seda murda, seda, seda, seda justkui seda näilisuse pinnast, mis seal sotsiaalmeedias on. Ja, ja samamoodi on see Twitteri ja Facebooki mõlemase probleem, et noh, neil on vaja aktsionäridele näidata neid numbreid, kui palju neil kasvab kasutajate arv, iga kuu, aktiivsed kasutajad. Neid, neil on vaja näidata käibenumbreid ja kõike seda. Ja samal ajal istume meie siin ja muretseme, kuidas siis oma, oma eluga hakkama saada selles maailmas ja, ja, ja samal ajal tunnistame fakti, et sotsiaalmeedia on, on see kõige tähtsam koht. Mida me nüüd selle desinformatsiooni suhtes peaksime ette võtma? Kas me peaksime midagi, kas me saaksime midagi ette
[ TRANSKRIPTSIOONI LÕPP ]