Head kuulajad, tere tulemast Restarti saadet kuulama, veel enne jõule suudame me teha saate, mis mulle juba tundub enne saadet tegema, saatega alustamist, et, et ilmselt tuleb selle aasta üks kõige keerulisemaid saateid. Selle aasta kõige keerulisem saade, mida me siin Taaviga tegime. Oli krüptorahadest ja, ja ikkodest, kus meil käis külas Assesauga, võib-olla mõned kuulajad mäletavad seda. Ja noh, see oli küll minu jaoks nagu reis, totaalselt niisuguse pimeda tormise mere, et, et katsud kuhugi kohale jõuda, aga midagi aru ei saa ja näebusaega, oled vee all ja täname vapralt, jätkame seda saadet. Aga eelmine kord oli mul seda palju lihtsam teha, sest saatejuhtideks olid siis Henrik Roonemaa ja Taavi Kotka, täna oli Henrik Roonemaa üksi. Taavi on ära ja eelmine kord oli üks külaline, keda sai grillida, täna on mul neid kolm, aga teema on laias laastus sama. Meil on külas Kaspar Korjus, kes on Eesti e-residentsuse programmi juht, tere, Kaspar. Tere. Meil on külas Dmitri Korov, kes on rahandusministeeriumi asekantsler, tere. Tervist. Ja meil on külas Ardo Heik-Ingar, kes on rahandusministeeriumi peaspetsialist, tere, tere. Ja tänane teema laias laastus on, on kokkuvõetav sõnaga Estcoin ja, ja seda sõna kuni veel suhteliselt viimase ajani, võib-olla isegi eelmise nädalani ei olnud Eesti avalikkuses eriti olemas. Kaspar tõi selle avalikkuse, kui sa kirjutasid ühe. Ühe, ühe kirjatüki, millest ma saan aru, inimesed lugesid välja, et Eesti riik tahab teha endale krüptoraha. Eesti riik tahab teha endale oma riikliku Bitcoini ja hakata sellega siis midagi tegema.
Taust siis jah, niipalju, et augusti lõpus oli esimene selline blogi, kus rääkisime, et mis siis, kui Eesti rakendaks krüpto token'ite siis tehnoloogiat enda riigi sees ja jätsime väga avatuks, et mis see olla võib. Ja siis viimase kahe kuu jooksul siis nii Eesti-siseste partneritega kui rahvusvaheliselt on jõudnud diskussioon sinna siis natuke täpsemalt, et. Ja tõime välja siis kolm sihukest võimalust, kuidas Eesti seda tehnoloogiat saaks rakendada ja, ja mis need kasutuslood seal võiks olla.
Ja see on selles mõttes täiesti vale sõnastus, aga me saame aru, miks see tahetakse teha, sest siis, siis inimesed loevad uudiseid. Aga tegelikult on tegemist tehnoloogiaga ja seda tehnoloogiat võib ükskõik kuidas rakendada, see võib olla. See võib olla krüptovara, see võib olla krüptotõend, see võib olla jah, krüptoraha. Et tegemist on tehnoloogiaga ja nüüd kuidas me riigina tahame seda kasutada, sõltub sellest, mis see definitsioon on.
miks? Väga, see on hea küsimus, esimene, kuidas me olemegi siin jõudnud järelduselt, enne kui me Estcoinist üldse lahendustest täpsemalt rääkima hakata, me peame ühe sammu tagasi võtma ja üks samm tagasi on vaadata ICOsid. Ehk initial coin offering, ehk esmaseid siis krüpto token'ite emissioone. Ja vaadata seda just erasektori vaatest, et kuidas on need ettevõtted, kes täna tahavad siis raha tõsta, läbi token'ite, need regulatsioonid ja kuidas nad Eestis seda teha saaks. Ja suur pilt on see, et läbi ajaloo on ju muutunud, kuidas ettevõtted raha tõstavad, kunagi olid pangad, siis tulid venture capitalistid, siis tulid angel investorid. Siis tuli see crowdfunding ja nüüd on lihtsalt uus tehnoloogia, krüpto token'id ja see annab uued võimalused nii ettevõtjatele kui riigile ja siis see ongi see esimene teema, mida võiks võib-olla lähemalt rääkida. Et mis seis on Eestis, kuidas Eestis saaks raha tõsta läbi ICO-de, miks seda tahetakse teha ja kas Eestil on siin üldse mingeid võimalusi?
Võib ka nii öelda jah, ja selles mõttes mul on hea meel, et Kaspar kohe alguses ütles, et ei, Eesti ei tee oma Bitcoini, nii et selles mõttes, kui kellelgi jääb midagi meelde tänases saates, siis see võiks olla see lause. Aga tõesti, nii ta on, et, et võtame võib-olla veel ühe sammu tagasi ja, ja räägime, mis asi on see. Ja ICO, ehk siis token'ite esmaemissioon ja mis need token'id on, et laias laastus on neid võimalik jagada kolmeks, üks on see noh, me peame paraku opereerima suhteliselt palju ingliskeelsete terminitega. Utility token, ehk siis ta võib olla mingisugune ettemaks teenuse eest, ta võib olla nii-öelda klubiliikmelisus, ta võib olla litsentsitasu mingisuguse programmi või mingisuguse platvormi kasutuse eest. Aga oluline on see, et ta ei ole ei raha ega väärtpaber. Nüüd, teine asi, mis ta võib olla, ongi väärtpaber. Et kui see annab sulle võimaluse teenida millegi pealt, kas osaluse pealt või, või laenuintressi pealt, siis ta ongi väärtpaber ja suuresti see on see, mida üritatakse. Maailmas laialdaselt vältida, aga see on see, kus Eesti tahab öelda, et härrase, tegemist ongi väärtpaberiga. Ja siin on lihtne hea tava või lihtne regulatsioon, kuidas neid asju tehakse. Seda me peamegi uurima, kas see on võimalik ja kui võimalik, siis kuidas Eesti saaks olla nii-öelda pioneer selles vallas. Ja kolmas asi, mis ta võiks olla, on krüptoraha ehk valuuta ja selles osas me peaksime Eesti kontekstis vähemalt tegema kohe kindlasti selgeks, et Eesti ei hakka oma eraldi valuutat väljastama. Nii et siin Euroopa panga hoiatused Eestile, et, et Euroopas ja eurotsoonis kehtib ainult euro, on täiesti asjatu, sellepärast et keegi seda ei vaidlusta, et Eesti ei hakka oma krüptovaluutat väljastama. Et kui me räägime üldse millestki, siis see on kas utility token, ehk siis litsentsitasu või, või. Ettemaks mingisuguste teenuste eest või siis väärtpaberit, aga sisu, detailideni, läbimõeldud sisu. Konkreetselt nii-öelda prospekti, seda ei ole ju veel, me tegelikult oleme arutelu faasidest, faasidest, ei ole veel lahkunud selles mõttes, et, et me otsimegi seda sisu, me otsime seda kasu. Ja me otsime seda just sellepärast, et teema on maailmas väga populaarne, Eestil on võimalik siin liikuda edasi, ühene esimestest.
Ma arvan, et väga hästi öeldud, et piisavalt lahti jäetud, et see žetoon väga tihti mõistetakse, et ainult sellepärast, et see hind tõuseb, aga. Aga täpselt see utility tõukene osa ongi see, et miks ta natuke erilisemaks ja seksikamaks teeb, on see, et sa saad seda ka teenuse sees rakendada, millagi tegema, eks. Sa saad motiveerida inimesi teatud asju läbi viima. No mis meil on rahvusvaheliselt parimaid utility tõukenäiteid, et noh, sama näide ongi see, et mis on Estcoini teine näide, et sa saad digiallkirju anda sellega. Ehk see on teatud rakendus millegi tegemiseks. Ja see, ja see digiallkirja tõukeni väärtus ei tõuse kunagi, seda ei saa müüa, seda ei saa vahetada, saad midagi teha sellega. Ja ta on sellele muudab see kogu krüptomise teema nii keeruliseks. Sest peale selle, meil on ingliskeelsed terminid, on tal nii palju erinevaid suundi ja see tõesti oleneb, kuidas see rakendatakse, et kuidas see reguleerida.
Mina ütleks niimoodi, et, et kes kuulab meilt järelkuulamisest, siis olge nii lahked ja, ja kui te arvate, et, et Bitcoin võrdub plokiahela ja plokiahela võrdub Bitcoin, siis pange palun pausile ja minge Google'isse ja, ja vaadake nagu, mis on Bitcoin ja mis plokiahal, see on äärmiselt oluline, et, et seda. Vahet suudaksid inimesed teha. Ja tõepoolest, Carttime, kes on üks maailma liidreid, käibe järgi selle plokiahela tehnoloogia pakkumises, on Eesti ettevõte. Ja Eesti riiklike teenuste osas on väga palju seda plokiahelat kasutatud ja ma tegelikult turvalisuse osas ei kujuta ette, kuidas saaks mingi muu tehnoloogiaga, praegu olemasoleva tehnoloogia, võrdselt turvalisust pakkuda. Aga paraku nii on, et Bitcoini hirmud, Bitcoini riskid on võib-olla natuke nagu ära lörtsinud ka neid perspektiive, et, et kus saab seda kasutada. Ja, ja selles mõttes me näeme ka Eestis seda niinimetatud token est'i, mis. Tuli välja alles, alles hiljuti, et justkui oleks riigi poolt juba välja lastud selline krüptoraha, mis on riigi garanteeritud, ei ole, seda pole olemas.
Et kahjuks on niimoodi, et tihti tehnoloogia arenguga negatiivsed juhtumid tulevad enne välja ja mis on nagu peale token'est negatiivse juhtumi veel, on. Mida ma kardan, mis juhtub see, et kogu see ikomaailm hetkel variseb kokku, sest see on nagu enne rääkisime. Noh, absurdse siin välja läinud, kui kahe päeva töö eest keegi kogub kakskümmend miljonit väärtuses, euroväärtuses token'eid. Ilma teenuseta, klientideta, äriplaanita, et see on nii ekstreemsuseni läinud, mis tähendab seda, et see varsti krahh kukub. Ja ma loodan tõsiselt, et kui see krahh kukub, et siis me ei hakka süüdistama tehnoloogiat ise, sest seda tehnoloogiat saab ka positiivselt ära kasutada, me ei hakka süüdistama krüptograafiat. Siis krütograafia on ka hea, digitaalidentieeti, ehk et need negatiivsed juhtumid tulevad ja need vaesed eestlased, kes nüüd oma viimased eurod on sinna Bitcoini, Bitcoindesse pannud, et need, kes nüüd rahast ilma jäävad, ei hakka otsima süüdlasi mujalt, kui enda endast. Mitte investeerida oma viimaseid sääste Bitcoindesse ega muudesse ja oodata ära turu reguleerimine.
Esmajärgus, sihukene metapunkt siin on see, et uusnehnoloogiate tulekul kõik inimesed eri osapoolt peaks olema avatud nende võimaluste ja riskidele diskuteerima. Mitte, et need laused on lihtsalt, vabandust väljenduse pärast, aga lollid, kui öelda, et. Et see on, et see on vale, sest seda saab eri moodi tehnoloogiat kasutada, nii et kui diskussioon on avatud, siis on väga tore ja vaatame neid kolme erinevat pakutud varianti, mis on plussid-miinused. Igal juhul omad plussid-miinused ja väga tihti uute arendustega on see, et vahest on rohkem teada probleem, mida peaks lahendama, vahest on see, et okei, meil on lahendust, nagu e-residentsuse või meil on lahendus, aga päris täpselt ei tea, mis probleemi see lahendus veel pakub. Ja igal kolm variandil on ka pigem probleem teada, pigem lahendust teada. Mis on kõige sellisem praktilisem? Kasutuslugu nendest kolmest, on see keskmine variant, ehk et identiteedi token ja seda token'it võiks siis nimetada identiteedi krüptotõend. Nii,
See töötaks seda, rääkides probleemist, et minul endale on, ma ei tea, kas kellelgi teisel ka, on sügavalt, sügavalt nördimus, et meie tehnoloogia on ajal jalgujäänud, kuidas me Eestis identifitseerime, meil on see. Meil on see plastik kaart, mis ei tööta, meil ei tööta brauserid, meil Apple ikka ei tööta, mitte kunagi ei ole töötanud, meil on vaja füüsiliselt printida, saata neid kaarte diplomaadipostiga teisel poole maailma, et keegi sellel kätte saaks. Kogu aeg on uuendused ja, ja me sõltume nii palju eraosapooltest, nagu me käime Altu ja teiste juhtidega, näeme meie kogu riik. Sõltub sellest, kuidas üks ettevõte otsustas midagi teha või mitte, et see, sellest peame välja tulema ja seal on erilahendusi läbi ajaloo tulnud nüüd, kuidas välja tulla, seal on siis NEC-põhised kaardid ja muud. Siis jälle Apple ei toeta neid, ehk et krüpto, krüptotoken, ehk siin krüptotõendid on minu jaoks tundub väga ilus uus lahendus. Hetkel veel kõiki riske hindamata jättes, et mis võib olla alternatiivne viis, kuidas eestlased ja e-residenteid saavad ennast audentida, saavad digiallkirjastada.
veel? Kaks näidet veel, esimene on siis sihukene community krüptovara. Mis tähendab siis seda, et see oleks ainuke, kus toimuks, saaks riiklik ICO toimuda. Ehk mis oleks siis, kui riik koguks raha, tõstaks samamoodi raha nagu tõstavad ettevõtjad raha? Et täna, kus see alguse sai, minu jaoks on probleem see, nii palju e-eerilised nende Eesti fännid tahaks Eestisse investeerida ja meil ei ole võimalik see raha vastu võtta. Mis on tobe olukord? Nad, ma ütlen neile, et otske Tallinnasse kinnisvara või ette, toetage Eesti start-upe, mis on väga tore, mida nad teevad. Eesti bonde ei saa veel ka osta, nii et põhimõtteliselt neil ei ole võimalus investeerida Eestisse. Ja siis oligi mõte, et mis siis, kui Eesti lansseeriks oma krüptovara ja me koguks raha. Kas see on üks miljard või kakskümmend miljardit, vahet ei ole Mingi kogu see Eesti saaks raha, teine küsimus oleks, mis Eesti teeks seal rahaga ja siin ongi see variant, kus algul on nagu lahend ja nüüd läheme probleeme otsima, okei. Miks inimene peaks investeerima peale selle, et ta lootuses võib-olla see tõuseb? Ja seal siis on, oleme erinevate inimeste koos mõelnud, kuidas seda utility token'it sinna välja tulla, et kuidas seda rakendust anda. Sellele token'ile, et kas see on siis kuidagi saad premeerida, kui, kui aitad teisi erisedente näiteks või osa sellest rahast kogutakse ja reinvesteeritakse nendesse ettevõtetesse tagasi ja see oleks kui fond. Ja seal ongi erinevad võimalused, võib-olla mis on tähtsam, on see, et see viis, kuidas otsustada, kuidas see raha kasutatakse, oleks sihukene eraldiseisev, apoliitiline. Võib-olla koostöös erasektoriga. Ja, ja täpsed rakendused on seal siis välja vaja mõtelda.
Minu arust see mõte on inimkonna mõttes väga tavaline, riigid on tegelikult ju noh, paarsada aastat vanad institutsioonid. Et tegelikult, et üks kogukond paneb oma raha kokku ja investeerib kuhugi, et sellest pärast ise kasu saada, on normaalne ja tavanähtus. Et lihtsalt krüpto token teeb selle digitaalseks ja nagu noh. Seksikamaks natukene, aga see, et erinevad osapooled, et see ekstreemne näide maanteest on selles mõttes hea, et on küll ekstreemne ja noh, sellepärast see on halb näide, et võib-olla noh, nii ekstreemsuseid tavaliselt ei juhtu. Aga mis siis, kui tõesti on ainult üks osa eestlastest, kes tahab Tallinn-Tartu vahelt sõita, neil on nii kopees, et nad peavad seda teed sõitma. Ja nad on panema, nõus panema neid token'eid, omama neid tõukeneid ja saama kasu sellest ja näiteks iga kord, kui keegi sõidab, siis maksab kümme euro sellest ja nemad token'ega saavad siis Et, et motiveeri, tõukend, motiveerib inimkonda millekski tegemist ja siis sa ükskord nagu osa sellest ja siis sa päriselt tahadki panustada sellesse, et see korda saab. Ehk et seal samamoodi, kui sa motiveerid Eesti e-resentsuse programmi või Eesti riiki midagi tegema ja sa oled osa sellest. Riski muidugi kaasnevad, aga selles mõttes ta muudab kogu selle konteksti nii võimsaks, et siis on meil suur kogumine, mitte ainult e-resentsi, kes programmina siin ettevõtteid või need, kes päriselt tahavad panustada Eestisse, tahavad aidata Eestit. Tahavad seda ise kaasa aidata ja sellepärast on ta nagu võimas, isegi hirmuäratavalt võimas, mis sellest võiks välja tulla.
[ TRANSKRIPTSIOONI LÕPP ]