Miks nii paljud ettevõtted ja inimesed sellesse idusse 700 000 panid?

Kas me ostsime jah, ei, aga noh, selles mõttes on õigus Omaril, et noh, eriti praegu on ju Hiinast mikromootorite kättesaamine on ikka tõsine tegemine.

Just, ja nüüd, kui sa paned selle kohustuse ülesande õpetaja õlule, kellel on niigi ülekoormatud. Ehk tal on mingid asjad koolis olemas, aga et hakata nüüd leidma nii palju neid vahendeid, iga õpilane saab teha, seal tulevad väga kiiresti piirangud ette, kui meil teemade arv kasvab, sisukus kasvab. Sellepärast jah, on meil siis katsevahendite komplekt on nii-öelda keskmes, kus me paneme kõik ühe kursuse jaoks vajalikud vahendid ühte komplekti kokku. Seal teine jupp juures on nüüd see, et kui need vahendid on olemas, siis mis me teeme nendega? Üks asi on õpetada füüsikat, teine asi on koostada füüsika katsevahe, katsete juhendeid, ehk siis need nii-öelda sammud, mida sa pead tegema nende katsevahenditega, et siis tekiks mingisugune tegevus, kogemus, õppimine sellest. Ja see on ka eraldi suur tükk tööd, mis nii-öelda õpetajal on pigem selline. Läheb, läheb sinna nagu lisakoormuse teema juurde, et su põhi, põhirall on saada see tund valmis, millega sa annad õpilasele selle teadmise edasi. Aga et kirjutada nüüd kõikidele nendele viiekümnele, kuuekümnele katsele juhised ka, see võtab jälle nagu tohutult aega õpetajalt ära. Ja, ja seal on ka see metoodika jupp küljes, kuidas siis õpetada katsevahendite kaudu niimoodi, et seal toimub päriselt õppimine, üks. Et suur murekoht on ka just praktiliste töödega see, et kui minna õpilastelt uurima pärastpoole, pärast praktilist tööd. Mis te õppisite ja proovida seda mõõta, siis enamasti tulevad need vastused mitte siis selle õpitu kohta, vaid need on kirjeldavad tegevuste kohta, ehk siis õpilane hakkab kirjeldama, et ma nüüd tegin seda, tegin toda, valasin selle sinna, panin selle kokku. Aga ei, ei ole nii-öelda see, mis sisu seal taga oli, mis füüsika selle taga oli. Ehk siis see katsekompleks pluss õppesisu annab juba selle momendi edasi, et, et kuidas nüüd õpetaja saab võtta vahendid, kuidas õpetaja saab võtta selle sisu ja teha praktilist tundi. Ja, ja kolmas jupp meie juures on meie enda tarkvarajupp, mis seob kokku slaidiesitlused, viktoriinid Kahoot stiilis viktoriinid just. Ja sellise multimeedia edastamise, et õpetajal sünnibki selline terviklik keskkond, kus ta ei pea ise täitma seda. Selveris käija rolli, katsete kirjelduse täitja rolli ja tarkvara või seda nüüd IT-toe rolli. Et tal on see süsteem olemas, kus asjad omavahel ongi seotud, siis kõik need kolm juppi tegelikult on kuskil turul juba olemas, Eesti turul ka, et sul on nagu poed, kus sa saad mikromootoreid ka osta. Aga niimoodi, et nad on seal üheks terviklikuks komplektiks kokku pandud ja terviklik siis tähendab nii seda, et ta on siis näiteks füüsikas valgusõpetuse või soojusõpetuse kursuse jaoks. Et ainult ta katab terve selle kursuse ära, et nad ei ole üksikud katsevahendid ja omakorda nad moodustavad jälle terviku, ehk siis näiteks soojusõpetuses me ehitame maja. Soojustame selle maja ära, paneme elektri sinna sisse, et see on terve nii-öelda kursuse vältakeste tegevus. Aga ka terviklik just selles mõttes, et need jupid omavahel, see tarkvara sisu, katsevahendite komplekt, et nad moodustavad jällegi, siis terviklikult tekib päriselt sünergia nende teemade vahel. Ja see neljas jupp on, on selline õpetaja toetamine, kogukond, koolitamine, et, et anda õpetajale seda töörõõmu, inspiratsiooni juurde sellega. Kus süsteemis ta olla saab, et tal on kaasa mõtlevad teised õpetajad seal olemas, et need õpetajad Eesti, noh Eesti näites, aga see on tegelikult ka maailma näites, sest. Me, meie ambitsioon on ikkagi ka maailmaturule minna, aga ongi see, et nagu Eesti näitajad, siis õpetajad Raplas, Pärnus, Tallinnas, Elvas, Tartus. Kõik kasutavad samu vahendeid ja nad saavad jagada seda kogemust ja nüüd hakata siis ühisloomad ka tegema selle poole pealt, et, et. Mis on nii-öelda see parim praktika, mis tekib klassiruumist?