Aga see ongi nagu naljakas, et noh, mina seda kuulen ja näiteks võrdlen sellega, mis toimub San Franciscos, Silicon Valley's on ju. Siis jällegi tundub nagu kõik, mis sa teed, üliloogiline, sellepärast et, et näiteks siin Põhjamaades, eriti Eestis ei ole toimunud sellist transformatsiooni, nagu toimus Silicon Valley's, ütleme kuskil viis kuni kaheksa aastat tagasi, on ju. Kus need üleostmised muutusid väga aktiivseks. Keskmised töötamise perioodid muutusid väga lühikeseks. Ülikooli diplomit ei pidanud keegi enam mitte millekski, seal oli juhtumeid, kus ma ei tea, lapsevanemad käisid koos lapsega noh, põhimõtteliselt kokku leppimas töölepingut, sest laps oli veel alaealine, on ju, et. Ühesõnaga, selline pidev nagu uue väljakutse otsimine, lühikesed tsüklid ja see on täielik normaalsus. Ja see saabki juhtuda ainult siis, kui sul on olemas see kindlus, et noh, ma, noh, ma kombin, on ju, et, et, et kui see uus koht mulle tundub nagu huvitav, on ju, et siis ma lähen. Seal on see kultuuri osa, seal see, et sa nagu pidevalt nagu sul agent töötab sõna otseses mõttes, või sa ise töötad agendina, on ju. See on kultuuri osa, see on normaalne, et sa noh, et keegi ei anna sulle kinga selle eest, et sa lähed, koputad kellegi teise ukse peale, on ju. Ja käibki võitlus selle peale, siin noh, ilmselgelt on siis kultuuriline, mis iganes see põhjus on, on ju, meil rohkem meeldib niimoodi, ma ei tea, teki alt, vaikselt piiluda, et äkki on veel mingeid võimalusi, on ju, et, et jällegi nagu. Noh, praegu ongi nagu küsimus, kas see konkurent on üldse, oled sotsinud?