Ja kui ma mõtlen selle noh, nagu selle järgmise miljardi kompositsiooni peale, siis alustaks ühe sellise minu jaoks hiljuti läbielatud viimase kahe kuu sellise uuringuga, mida me e-riigi akadeemias tegime, mis puudutas eelkõige digitaliseerumist Aafrikas. Aafrika viiekümne viiest riigist õnnestus meil analüüsida ja vaadelda valdavalt enamust. Vaadata seda, mis tasemel nad on praegusel hetkel, ka seda, millised on riiklikud institutsioonid, milline on nende võimekus riigi tasandil teha. Mis on need teenused, mida inimesed kasutavad ja eelkõige küsimus noh, kuidas nad saaksid edasi liikuda, sest et tegelikult, mida me näeme. Kui kümme aastat tagasi Aafrika kohta võis öelda, et oli selline digimõistes mahajäänud, nii-öelda lootusetult mahajäänud maailm. Kui aastal kaks tuhat oli Aafrikas internetikasutajaid kogu Aafrika elanikkonna seast umbes pool protsenti.
alati on nagu hirm vaadata, et kuidas see kõik püsti püsib, et see, see näeb välja noh, ütleme kohatu võrdlus, võib-olla ka selline noh, sellise Aafrika suurlinna. Äärelinna piirkond, kus sa vaatad, et kättesaadavatest vahenditest on, on järjekordselt sinna elama asunud umbes nelisada miljonit inimest kuskil üle erineva kontinendi piirkondade. Või konkreetne linn kasvab suurusega, selline noh, kümme tuhat inimest päevas, saamata aru, et kust kohta nad siis elama lähevad seal. Ja sama tundub tegelikult olevat nende infoühiskonna ja internetiga, et kuidas see kõik püsti püsib. Ja, ja esimene asi, mis võib-olla silma hakkab, on mõnes mõttes selline eelarvamuse vabadus. Eelarvamuse vabadus selle suhtes, et, et kas, kui ma pean kõiki asju ise ära tegema, kui keegi teine on juba teinud ja oskab seda teha. Äkki ma saan kasutada seda, mida keegi teine on teinud või lihtsalt lastagi temal teha. Et sellised mõisted nagu riiklike andmekogude või riiklike andmete suveräänsus, et see, et minu inimeste terviseandmed peaksid ilmtingimata paiknema minu riigi territooriumil, minu riigi poolt halatavas serveris. No kui mul ei ole neid servereid, kui mul pole neid inimesi ja mul, kui mul pole ka isegi stabiilset riigikorda, siis aga teenust on vaja pakkuda, siis ma leian koha, kus kohta neid panna.
See tähendab tegelikult sellist mõttemudeli muutust ja koosvõime järgmist astet, mina arvan, et selline kümne aasta perspektiivis. Võime me näha mitte ainult Eesti-Soome vahel, aga ka laiemalt Euroopas seda, et teatud valdkondades eelkõige koos masinõppe, koos tehisintellekti arengu kasvuga ja koos selle sees olevate spetsiifiliste kompetentside kasvuga. Või vabalt olla niimoodi, et lisaks ilmateenistusele, mis suudavad juba praegusel hetkel aktsepteerida piiriülest modelleerimist ja suurte andmete töötlemist. Võime jõuda välja ka hoopis nihukeste väiksemate pisikeste vertikaalanalüüsideni, olgu see näiteks tervishoiu laiemad epideemiad või rahvastiku tervise. Niisugune suurem analüüs, selleks võib-olla ka infrastruktuuri planeerimine. Me oleme jõudnud välja sellesse punkti tegelikult, kus kohas spetsialiseerunud ettevõte suudab oma masinõppe tarkvara võimekuse abil. Suvalisele linnale maailmas pakkuda paremat ühiskondlikku transpordi ajakava ja plaanimist välja, kui seda kohalik kompetent suudab teha. Seega teatud valdkondades me oleme juba teel sinnapoole. Kus kohas meil spetsiifiliste ülesannete lahendamine ei ole enam mitte mingilgi määral mõistlik ega mõttekas teha pelgalt riigi tasandil ja ühe riigi jaoks ja neid spetsiifilisi kompetentsikeskusi. Võib hakata nägema kindlasti ka erinevates Euroopa riikides. Aafrika on selles mõttemudelis lihtsalt olukorras, kus kohas vaja on, aga ise ei oska. Nõudlus on kohene, kohe praegu on vaja leida lahendust. Ja neil ei ole aega oodata aasta, viis aastat või kümme aastat. Neil ei ole aega ehitada üles mingisuguseid riiklikke institutsioone. Suuri andmekogusid ja organisatsioone ja siis veel mõelda selle peale, et kõige selle taustaks on vaja võib-olla mingit ID-kaarti või, või tugevat riiklikku digiidentiteeti. Asjad peavad minema tööle kohe, praegu ja olemasolevate lahenduste abil. Hea küll, me teeme siia esimese pausi ja siis jätkame juttu.
Me tegem, teemegi Eestis praegu asju vist ainult päriselt ja see päriselt tegemine tähendab seda, et. Et tõenäoliselt nad tulevad küll hästi välja, aga tõenäoliselt nende uute asjade ühik ajas hakkab meil langema ja on juba langenud. Ja ma arvan, et, et, et kõige rohkem võib-olla me võimegi esitada nende jaoks küsimuse, et noh, et mis takistab meil, mis takistab meil võib-olla. Et kas me oleme jõudnud välja sellesse punkti, kus asi, mis üheksakümnendatel aastatel meil puudus, meil puudus selline mõiste nagu legacy, meil puudus selline nii-öelda ajale jalgu jäänud tehnoloogiline. Infrastruktuur ja platvormid, kas me oleme jõudnud sellesse punkti, kus kohas meie seni tehtu on meid niivõrd palju sidumas. Et me ei saa seda nii-öelda nagu järgmist lahendust endale omaks võtta, öeldes ja tunnistades ausalt, et ei ole võimalik, sest me oleme selles nii-öelda vanas. Endiselt niivõrd kinni, niivõrd seotud. Jah, see võib kostuda nagu nostalgiline või, või selline retooriline, aga. Aga meil on asjad, mõned ajad on meil valmis. Kujutame ette sellist asja, et sul on riik, kus kohas puudub, ütleme, maakataster. Aafrikas päris palju on selliseid riike, kus selline nii-öelda maa-arvestus puudub. Ja kujutame ette hoopis sellist lahendust, et nüüd, kui me oleme Koperniku satelliidi üles saatnud edukalt, ta tiirutab meil ja pildistab seda maad väga ilusti. Ja Aafrika kohal on päris palju pilvitut aega, et me võtame Aafrikas ühest saareriigist, võtame näiteks Madagascari, võtame Mauritiuse. Võtame temast ühe korraliku pildi ja lepime kokku hoopis niimoodi, et me moodustame maakatastri sellisel viisil, et kõik inimesed, kes elavad seal maa peal, käivad oma krundinurgad läbi. Koos oma nutitelefoniga ja ütled, et see on minu tükk maad. Ja märgivad selle ära ühe rakenduse peal. Ja niimoodi tekib maa kataster ja kui sul tekib mingisuguse piirivaidlusi, siis need. Siis vaidleme, eks ole. Siis vaieldakse nüüd läbi ja kui küsitakse, et mis sa teed seal maa peal, siis ütled, vaata, et mul on siin maja ja mul on siin üks väike ostmik ja siis ma seal kasvatan suhkruroogu ja seal on mul mingid viljapuud ja. Ja siis sa seletad ära, et millest su maakataster koosneb ja sul on võimalik tekitada altpoolt ülespoole hoopis riiklik infosüsteem, mis mingisugusel hetkel hakkab olema ka päris kehtiv. Et sul ei ole vaja mitte riigil kui institutsioonil seda üles ehitada, vaid sul on võimalik seda altpoolt üles ehitada. Ja meil ei ole seda vaja, meil ei ole seda probleemi, sest meil on see kõik olemas. Aga meil on mõningaid muid asju, mida meil on võimalik teha, näiteks seesama ütleme, põllumajandustoetused. Kui meil on mingisugune viljaikaldus, siis miks meil ei võiks olla põllumehel rakendust, kus kohas ta läheb ja teeb pilti oma põllust, ütleb, et näe, vaata ise. Noh, ikaldunud või noh, teeb pildi, et nüüd on, näe, mets kukkus maha, Orkahan sõitis üle.
[ TRANSKRIPTSIOONI LÕPP ]