diplomeeritud sisutootja. Ja sa oled osalenud ka erinevates mängu tootmise projektides ja virtuaalreaalsuse projektides, et räägiks sellest poolest natuke, et kuidas sa näed, et see liigub. Jah, muidugi. Teeme siin väikse pausi enne.
ei viimane kolmandik on käes, Jüri Muttika on külas ja, ja räägime siis, räägime siis sisust. Sa, kas see oli üks aastake tagasi või kui sa osalesid ühes tiimis, kes tegi mingisugust virtuaalreaalsuse õudusmängu?
Jah, ma olin pigem see nihukene piitsaga tüüp, kes ajas kaks meeskonda, mis ei saanud häkata neil tiimiliikmete arvu täis. Ma ajasin ühte tuppa kokku, ütlesin, et te lähete siit muidu kurvalt ära, et ei saanud oma meeskondi kokku, teil on valik kahe päeva jooksul teha midagi, mille üle te võib-olla tunnete teise päeva õhtuks uhkust, et te selle ära tegite. Siis nad jäid kõik sinna tuppa, tegid mingit asja nagu start-up'ides ikka, Energiat pärast võistlust ei ole või jätkunud, vaimus ära kõik. Aga ma nägin ära, et tegelikult on isegi kahe päevaga võimalik virtuaalreaalsuses õudusmäng valmis ehitada.
Jaa, musta alpinist, jaa, Urmas Eero Liivi film, väga tore ja seiklusrikas ja kohati ka väga õudne. Ja siis selle raames, PÖFF-i festivalil oli. Mängude häkk ja siis mängude aluseks olid erinevad filmid, mis sinna olid nagu loovutanud oma intellektuaalsed õigused, et selle põhjal võiks mängu teha ja ma tundsin, et, et see virtuaalreaalsus on niivõrd. Mitmete vigadega hetkel tehnoloogiana, et ainus, mis seal toimib, mis ei aja südant pahaks, on see, kui sa oled niivõrd kõva adrekaal. Ja sa suudad, sa suudad seal keskenduda sellele ülesandele, mis on, et õudusmäng virtuaalreaalsuses suudaks lennata kohe, vahet ei ole, kui kvaliteet nüüd on. Tänaseks me näeme, et üldiselt populaarsed on mingid zombimängud. Et see siis too prognoos minu jaoks siis kehtib tänas tagantjärgi, et Eesti oma oli ka päris hirmus. Ajas mingi koll sind taga ja kui sa ei osanud tõest põgeneda, siis ta sai su ära ja mäng sai läbi, ega rohkem ühe nädala aastaga ei ehita, kui sihukest lenn. Jah, aga noh, sellest sisu tootmisest, mis mina märkan trendina suuremana, on ju see, et kunagi, millal meil tuli, Youtube? Kaks tuhat kolm, kaks tuhat neli hakkas nagu tekkima.
Ühesõnaga, nagu täpsem samamoodi nagu, nagu mõnes mõttes, kui see raamatut hakkasid lugema, et sa tahad nagu nii-öelda virtuaalreaalsusse, kus siis, et. Või Facebookis sa möllad, noh, sa unustad muumaalma ümbringi ära, et, et see hakkab ka olema niimoodi, et inimesed ikkagi on. Päeva jooksul mitmetes erinevates reaalsustes ja nad on just seal, kus neil sel hetkel nagu on piisavalt põnev ja huvitav, on ju, et noh, et, et nende. Nende suhte nii-öelda, ma ei tea, see, mis nende suhtele hästi mõjub, et, et see, see kiht on hetkel põnev, nüüd olen ma seal, on ju, nüüd on mingi mäng põnev, nüüd ma olen seal, on ju, ja. Ja see läheb nii eluliseks, et sa kokkuvõttes noh, kuidas ma ütlen, unustadki selle muu maailma ära, et me tarbime seda füüsilist maailma kokkuvõttes nagu vähem.
[ TRANSKRIPTSIOONI LÕPP ]