Miks eestlased kõiki EL-i digiotsuseid teha ei võiks?

Ühte konkreetset okast, mis mind torgiks ei ole, mul on, mis on nagu minu oluline mureteema, on see, et digitehnoloogiad on vähemalt Eesti ühiskonnas kõiki valdkondi läbivad. Mis tähendab tegelikult seda, et selle valdkonna poliitika ja areng. On väga tihedalt seotud sellega, kas ja millisel viisil digikomponent selles valdkonnas on ka reguleeritud, piiratud või soodustatud ja kõikides valdkondades üha rohkem ja rohkem me näeme, et seda. Piirangud, aga ka võib-olla siis soodustuste arenduste protsessis ja poliitika kujundamises võtab rolli Euroopa Liit või vähemalt sõnades püüab seda teha. Ja tähendab see siis seda, et ükstapuha missuguse valk on uus algatus või regulatsioon. Ta alati sisaldab kujul või teisel ka digikomponenti ja mõjutab seda. Eesti ettevõtete, kasvuettevõtete, eksportivate ettevõtete, teenuseid pakkuvate ettevõtete jaoks. On äärmiselt oluline see, et tehtud investeeringud saaksid jätkusuutlikult edasi liikuda, et ärimudeleid, mis me oleme üles ehitanud just eelkõige ärimudelid piirideta teenuse pakkumisele oleksid tagatud ja laiemalt. On küsimus, kas meil on Eestis midagi kaitsta, kas meil on ühed tehnoloogia ja digitehnoloogia valdkonna huvid, mida me tahame kaitsta. Ja kas meil on mingisugused teemad, mida me tahame, et kus suunaks Euroopa Liidu liiguks, see oli see selline nagu suurmure mul. Mind väga ei häiri see, et ettevõtted valdavalt maailmas ei jälgi Euroopa Liidu. Direktiive ja, ja sätteid selle kohta, et need aknad peaksid mul lahti hüppama iga kord ekraanil. Mina saan enam-vähem hakkama selle, sellega ka praeguse regulatiivse raamistikuga. Küll aga mul on mõned mured, mis puudutavad sedasama näiteks algatus nimega üleeuroopaline digiidentiteet, mille kohta me ei tea mitte midagi. Kas ja millal ja mis viisil see tuleb, sellel teemal toimub arutelu praegu hetkel, aga ikkagi ei, ei tea, kas me peaksime seda kartma, kas Eesti ID-kaart, noh võib öelda, kas Eesti ID-kaart kaotab oma toimimise kehtivuse, kui tuleb üle Euroopa?

võib-olla räägin nagu siis sedasama teema lihtsalt siis kohe, et siis Siim, kes praktikas selle juures veel rohkem oli. Siis täiendav, ega see, see digiidentiteet ühtne, et see on ju olnud kogu aeg Eesti teema, et Eesti on ju seda ajanud kogu aeg, et Euroopa Liidus peaks olema ja kui eesistumine oli Eesti eesistumine viis aastat tagasi, siis me ajasime seda nii-öelda Eidas kahte, eks ju. Et oleks siis võimalik kõikides riikides ikkagi nagu e-audentida, et olekski võimalik neid piiriüleseid teenuseid pakkuda, noh. See oli niisugune, et kõik riigid on väga erinevad, eks ju, tegelikult küll on võimalik enam-vähem vist kasutada seda idas-kaht, aga kindlasti mitte ühetaoliselt ja seal on palju probleeme. Et sellega me ei ole rahul ja tegelikult see digiidentiteet on ju olnud noh, niisugune Eesti suur poliitiline prioriteet Euroopa Liidus ajada. Et kui mina olin komisjoni esinduses, eks ju, siis seal igal aastal on, eks ju, niisugune suur sündmus on nagu komisjoni president peab siis selle olukorras Euroopa Liidus kõne, state of the union kõne. Ja siis see käib nii, et kõikide nende esinduste juhtide käest ka küsitakse enne, et noh, mis on nagu see noh, nagu. Need suured teemad, mida te kindlasti tahate, et noh, teie riigist, et noh, mis peaks nagu olema ja mis nagu oleks nagu positiivsed ja nii edasi. Ja siis ma ka igal aastal nagu mõtlesin ise, eks ju, korjasin neid teemasid kokku, ka Siimu käest küsisin, eks ju, noh, et mis siis peaks olema. Digidentiteet ühtne, et see on ikkagi see suur teema ja siis me saime selle sinna sisse, eks ju, sellesse kõnesse ka ja muidugi ka sellel põhjusel, et ega Euroopa Liidus muidu midagi väga ei juhtu, kui ka sakslased ei ole nõus ja siis see oli rohkem nagu Eesti administratsiooni suur töö siin ja poliitikute töö, et veendada sakslased, et. Peaks olema see ühtne digiidentiteet ja kõik olid väga õnnelikud, et nüüd siis see digiidentiteet tuleb, aga noh, nagu mis on nende Euroopa Liidu protsesside puhul tuleb arvestada, et noh, me ei saa ju garanteerida, et ta tuleb täpselt sellel kujul, nagu meie tahame, noh, et me kõik mõtleme, noh, et tuleb selle nagu Eesti ID-kaart, et noh, kõigil teistel ka saab olema kahekümne kuues riigis see ID-kaart ja siis ongi ühtne digiidentiteet. Aga paljud teised on, mõtlevad teistmoodi, eks, ja nüüd me olemegi olukorras, et see ühtne. Jah, et tuleb digikukku, seal on kõik need asjad see, see noh Siim saab seda rohkem seletada, aga noh, lihtsalt see laiem noh, nagu see teema seal on see, et tegelikult ju me tahame. Et Euroopa Liidus ettevõtetele see tegelikult on tähtis, et oleks ühtne ja digiidentiteet, sa saad lihtsalt seda kasutada, et ei oleks kogu see eidase jama, et igal pool on mingid erinevad tuvastamised ja nii edasi ja noh, nüüd ongi siis küsimus see, et kas see noh, igal juhul peab olema see meie ID-kaart või kui see ei ole, et kas me siis oleme kuidagi. Oleme õnnetu, leiame, et kogu see meie noh, nagu siis digiasi lendab uppi sellest.

Erinevate tehnoloogiaalgatuste puhul on meile eeskujuks tihtilugu toodud Taanit, kes lisaks sellele, et ta püüab saada mingid laused kuskile tekstidesse, siis ehitab üles selle kõrvale ka koalitsioonid. Ja tuleb välja tegelikult ka enda huvisid kirjeldava ja teisi kaasava poliitika pakkumisega, mille taga on ka päriselt noh töötavad inimesed ja institutsioonid, kes veavad seda nii-öelda poliitika huvi siis edasi. Et, et see vahel mulle jäi just seesama mulje, et meil juhtub äkki niimoodi, et me saame selle lausekese, saame kuskil teksti sisse, aga siis ta hakkab oma elu elama ja. Kuidagi noh, nii-öelda me hiljem avastame seda alles, et midagi on

Ja mõnes mõttes me ju, ütleme seda küsimust, et kust asjad tekivad noh, poliitikas, et see, see on ka hästi lai küsimus, eks ole, võivad tekkida mõne poliitiku peast või mõne poliitiku mingist peolauast, kus keegi ütles talle, et kuule, see tuleb ära teha või nüüd tekkida parteiprogrammist või iga lobisti käest. Saad

poliitikuks valmis.

No ja, aga seal tegelikult noh, ta tegelikult see süsteem tõesti ju töötabki niimoodi, et sul ongi kaks tasandit, et üks on niisugune poliitiline tõuge, teiselt poolt on siis kogu see komisjoni administratsioon, kes tegelikult nende asjadega tegeleb, eks ju, digiasjadega siis ennekõike see TG Connect, eks ju, Connecti peadirektoraat ja, ja. Niisugused laused jah, nagu digiministeerium ja, ja niisugused laused noh, tegelikult panevadki selle tööplaani paika, aga mis just tekibki, ma arvan seal ka, mis muudab selle keeruliseks, eks ju, ka meie poolt selle mõjutamise, et kui me teeme selle poliitilise töö ära. Ja noh, ütleme siis jõuame selleni, et kas komisjoni president ütleb välja ja ega komisjoni president ei ütle seda niisama välja tavaliselt kui ei ole. Suurte riikide toetust ja siis kõike seda analüüsi ja nii edasi, et siis. Ega neid lahendusi selleks hetkeks veel ju ei ole, et siis tegelikult need ees, noh, nii-öelda siis see eesmärk jõuab siis, jõuab siis nende ametnike juurde. No võib ka tegelikult, vahest on ka päris kiiresti, et see Covidi asi tegelikult tehti väga kähku, see Covidi nii-öelda üleeuroopaline rakendus, eks ju, kolme või nelja kuuga, et. Et aga noh, reeglina see võtab jah kauem aega ja siis juba selle käigus seal vaata noh, ütleme, ametnikud mõtlevad, suhtlevad seal erinevate nende IT-firmadega ja eks siis, siis sealt hakkavad kooruma noh, need siis need päris lahendused, eks siis saadetud, noh nagu ministeerium töötab, eks ju, või valib, siis saadetakse kooskõlas selle. Siis mõni teine direktor ütleb, et vaadake, meil on nii need, need isikukaitseandmete asjad ja siis meil on need asjad ja siis meil on need asjad ja need kõik tuleb sinna juurde panna ja noh, ja siis sa lõpuks saadki siis selle, selle üleeuroopalise lahenduse, eks ju, millega meie siin kindlasti kunagi lõpuni ei ole rahule, sest seal on, on liiga kohmakad ja liiga palju võib-olla nõutakse ja nii edasi, aga see on niisugune asi, mis siis selles noh, nii-öelda. Euroopa Liidu siseturu kontekstis, mille eesmärk ongi kõigile panna ühesugused reeglid, et oleks võimalik siis kõikides riikides nagu toimetada, et noh, seal ta töötab, sest jälle see meie lahendus lihtsalt, see, sellele ütleksid seal sakslased ja prantslased, mis te noh nalja teete, et niisugust asja me küll nagu ei saa teha.

Mina muidugi, Linno, siin selles mõttes olen rohkem nagu sinu paadis või ka skeptilisem nagu, et minu arust Eestis isegi meil täna isegi siseviiklike teemade lahendamisel. Tegelikult me ei mõtle nagu sellele digikomponendile nagu piisavalt, et kui sa võtad kas või needsamad energia toetused või, või võtad selle Covidi teema või ükskõik, et need viimased, viimased. Näited minu arvates pigem ütlevad seda, et me isegi sisemiste teemade puhul tegelikult piisavalt ei ole MKM-ile andnud või Majandus-Kommunikatsiooniministeeriumi digiinimestele siis kas seda ressurssi või tööriistasid või ehitanud seda teadmist, et. Et, et noh, meil peaks ka seal palju keskmalt seda valdkonda juhtima ja suunama ja alati kui kuskil mingi otsus tehakse, siis küsitakse, vaadatakse ka selle diginurgalt neid asju, nii et ma arvan, et noh, Euroopa kontekstis on seda. On seda nagu veel vähem, et see pigem võib-olla tuleb siiski mõni teine riik kuskilt, eks ju, ajab mingisuguse probleemi püsti, kellel on seal rohkem võimekust, et siis me hakkame ka vaatama, et oi-oi-oi, et äkki siin tõesti on ja siis, kui sa hakkad vaatama, siis leiad veel igasuguseid asju, võib-olla, mis seal ei ole nagu mõistlikud ja minu arust see on üldse täna üks kõige suuremaid meie nagu kogu selle digipoliitika juhtimise nõrkusi, et, et meil võib-olla see otseselt nagu need inimesed, kes otseselt digiga tegelevad. Ja ega siis eesistumise puhul ju samamoodi, eks ju, et miks neid asju ei olnud seal oligi lihtsalt seepärast, et noh, keegi ei leidnud neid selles mõttes, et ega neid siin oleks võinud tekitada ikkagi suure hulga, ma ise ju ka

Euroopa Liitu on ju olnud seesama andmekaitse, et ma mäletan, kui see GDPR kehtestati, eks ole, siis Ameerika tehnoloogia aega nagu podcastereid, noh, ma iga nädal kuulan, eks ole, väga mitut erinevat ja nemad valdavalt elavad ju Californias ehk nad on pigem USA ühiskonna mõttes progressiivsemalt meelestatud tüübid. Ja nemad olid seal ikkagi noh, väga, väga nagu hea meelega nägid, et Euroopa Liit on lõpuks ometi olnud jala maha, kehtestanud ennast, on ju nendele vastikutele, suurfirmadele korralikud piirid ette pannud ja neil oli hea meel näha, et, et mitmed USA suurfirmad tegelikult de facto võtsid GDPR-i nagu oma poliitikate aluseks ka USA sees. Eks, et vähemasti mingites osades, mida tohib, mida ei tohi. Et kas me seda nagu täna, kui me hindame kogu seda GDPR-i teemat? Ja me näeme, et Euroopa Liit on olnud maailmas noh, täiesti pioneer, aga kas see on nüüd siis nagu õnnestunud digipoliitika või ebaõnnestunud?

No see algas ju tegelikult isegi tõesti juba. Päris tükk aega tagasi ja mitte isegi ainult nagu digivaldkonnast, et see on olnud hästi oluline teema kogu aeg Euroopa Liidus ja see oli, ütleme enne Eesti eesistumist juba selgelt olemas, et. Mäletame ka hästi seda, kui Taavi Kotkaga siis, kes oli siis, eks ju, see Siimu kohal, eks ju, hakkasime rääkima, et see andmete vaba liikumine, noh, et andmed on ikka iga inimese omad, eks ju, ja sa pead käima ja siis käisime seal komisjonis seda rääkimas, eks ju, ja komisjon. Mis nojah, et aga meil ongi ju nii, noh, et meil on ju see isikuandmete kaitse direktiiv, eks ju, ja see ütlebki seda. Aga nüüd küsimus oli siis selles, et noh, et mis see siis päriselt tähendab, kuidas seda rakendada, mis see nagu tähendab selles digimaailmas ja noh, ma arvan, siin see, siin see küsimus ongi selles rakendamises, et kindlasti Euroopa Liidus pööratakse kõige rohkem tähelepanu, kui sa üldse vaatad erinevaid, erinevaid niisuguseid suuri. Riike või maandusplokke kindlasti sellele isikuandmete kaitsele, aga noh, eks seal tuleb ka leida kuskil seal tasaga, ma arvan, et sa ei saa minna ka sellega noh, nagu liiga ütleme kaugele, et ma arvan, et see, mida tuleb järgida, millele tähelepanu pöörata, et me nüüd noh, nagu jälle liiga palju ei hakkaks nõudma, aga muidu kindlasti kahtlemata see on, on nagu hea poliitika ja noh, ma arvan, et ka selle. Andmete vaba liikumise ja selle ütleme, andmete, inimeste enda andmete kasutamise ja ka selle, selle siis nurgakivi tegelikult ka lõpuks, siis kuidas see siis tehti ka Eesti initsiatiivil kogus andmete vaba liikumine, et selle nurgakiviks oli ikkagi juba see olemasolev andmete või siis isikuandmete kaitse, isikuandmete kaitse direktiiv.

tegelikult selles mõttes, et kõik õigusaktid esitab Euroopa Komisjon. Ja siis nad jõuavad nii-öelda liikmesriikide lauale, siis hakkab nendega töö, siis toimuvad nagu töögrupid, kõigepealt seal käivad ametnikud, eks ju, siis on saadikute tase, kui jõuavad niisugused suuremad teemad, noh, oleks küpsiste teema. Jah, vahel ka eksperdid, eks, et oleks küpsiste teema olnud meile mingi suur teema, siis oleks ütleme, Majandus-Kommunikatsiooniministeerium teinud saadikule, eks ju, juhised nüüd selle küpsiste asjale ole vastu või noh, et vähemalt niisugusel kujul ei saa, et hakka ehitama mingit koalitsiooni, et leia v Seda küpsiste asja, küpsiste asja ei tuleks, eks ju, ja siis lõpuks on see poliitiline tase. Aga siis sellel

Mina mõtlesin praegu selle nagu, kus tekivad asjade üle niimoodi, et ei. Ja mul toob hästi meelde, mul, mul oli unikaalne võimalus elus olla just sel ajal MIT-s, kui Bill Clinton tegi oma lahkumiskõne ja ametist lahkudes ütles ta seda, et vot teie siin MIT-s, teie loote tulevikku. Mis kümne aasta pärast jõuab tehnoloogiaettevõtete praktikasse ja siis umbes kümme aastat pärast seda jõuab selle teema ka kongressi. Ja, ja te ütlesite, et teie ja kongressi vahel on vähemalt kakskümmend aastat. Akadeemilises mõttes tähendab see vähemalt kahte-kolme akadeemilist põlvkonda, tehnoloogia mõttes tähendab see samuti umbes nelja-viite tehnoloogia põlvkonda. Ja noh, tema üleskutse või hüüa oli see, oli lähtuda nii-öelda printsiipide põhimõtete põhisest tehnoloogia disainist või noh, nii-öelda teadus tehnoloogilisest disainist, mille sisse oleks juba koheselt noh, nii-öelda ära vastatud olulisemad küsimused, mis kunagi tekivad võib-olla kongressis. Nii-öelda disainida tehnoloogiat praegusel hetkel sellisel viisil, mis juba sisaldaks võimalikke vastuseid küsimustele, mis kunagi tulevikus tekib, kui poliitikule lõpuks hakkab mingisugune väikene täpp kuskil radar ekraanil hakkab plinkima. Keegi õhtusöögi ajal ütleb talle, kuule, mu lapsel oli see probleem, et äkki peaks nagu selle teemaga tegelema. Aga mu väide on praegu hetkel selline, interneti tuleviku ja tehnoloogia kujundajad on suured tehnoloogiaettevõtted. Suured tehnoloogiaettevõtted teevad omavahel ka tihtilugu kokkuleppeid, olgu selleks, selleks mingid standardid, noh Euroopa on olnud väga tubli, me oleme loonud maailmale. Veebistandardi, me oleme loonud GSM-i standardi, selle kõige suuremad kasutajad ja elluviijad on aga ettevõtted väljaspool Euroopa Liitu ja nii ilmselt juhtub päris mitmete uute standarditega veel. Me aitame standardiseerida seda sisustada seda uut tehnoloogiat, seda viiakse kuskil mujal ellu ja seejärel kujul või hiljem, kujul või teisel jõuab ta ka meie ettevõtete väiksemate dünaamilisemate ettevõtete kasutuslauale, kes püüavad sellele väärtust luua. Ja siis mingil hetkel jõuab ta. Euroopa Komisjoni kui, kui tõenäoliselt mingisugune probleem või teema, millega tuleks tegeleda ja seega pika jutu lõpuks. Internetti ja tehnoloogia tulevikku kujundavad suurettevõtted, seejärel ringiga jõuab ta väiksemate dünaamiliste ettevõteteni, kes tegelikult ehitavad samuti selle ümber oma ärimudeleid vaatamata kehtivale seadusruumile ja võib-olla isegi esitades väljakutseid seadusruumile. Ja siis hakkab see masinavärk tööle. Valdava enamuse ettevõtete panus, väidan mina, on see, et seadusandjad on aeglased ja rumalad. Ja nendega ei pea arvestama kui olulise riskiga. Investorid, kui küsivad, aga kas teil on ka noh mingisugune regulatiivne risk selle ümber olemas. Siis nad küsivad seda üha vähem ja vähem, sellepärast et see ei ole risk, millega peaks tegelema, kui sa töötad kuskil hallis tsoonis või isegi küsitavas sellises seadusruumis või, või praegu hetkel muutuses olevas seadusruumis. Kuna investor ütleb, selle aja peale. Oleme selle ettevõttele kaasanud juba kolm-neli korda uut kapitali ja, ja, ja, ja meid ei huvita see, millega tegeleb pärast Euroopa Komisjon, see on nagu natukene nagu paradoksaalne pilt. On ju, et me tegelikult ei oma ei Eestis ega ka poliitilises ruumis kontrolli selle tehnoloogia tuleviku üle või kui omame siis noh, nagu üldpilt on see, et nad on aeglähed ja rumalad.

on. Paku, paku, kas see võiks olla nagu mingisugune, ma ei tea, digipoliitika, ma ei tea, osakond kuskil või mingisugune? Mina

Ja ilmselt ongi need kolm asja korraga, et, et selles mõttes, kui nagu tahta nii-öelda nagu unistustele jälle järgi jõuda, üks on jah, see, et nagu siis ainult nõus, on see nagu kasutajate kogukond või rohkem jõudu nagu erialaliitudelt, on ju, noh, teine asi, et ei saa sellest üle, et ka neid eksperte, keda saata, aga riigipalgalisi, on ju, noh, kohati on nagu jõuda või võtame näite identiteedist, noh, seesama idasest oli juttu, on ju. Viimase kolme aastaga me oleme põhiliselt nagu nina verest välja sõidnud Eesti asju üleval, noh selle tiimiga, mis nagu Riias ja mujal nagu on olnud, onju, et noh, neid nagu veel panna nagu Euroopas ikkesse, noh, isegi juba olid jamad tegelikult majas, onju, hangete ja muudega, et noh, et, et see on nagu see pingipikkus, eks ole. Ja noh, kolmas asi, kus me tuleks tegelikult nüüd kõige viimasena välja, on see, et natuke võib-olla ka nagu üleskutset, kui keegi juhtub vaatama sotsiaalteaduste vallast, onju, tegelikult neid, kes üldse sellisest poliitika Huvitunnevad, on ka sutsu vähe Eestis, ma tean seda sellepärast, et näiteks ise otsisime ka, nagu ongi digipoliitika inimesi, onju, no tehnoloogi täna leida raskelt kuumaturul on lihtsam kui teha poliitikainimest, kes päriselt viitsib, tahab oskama.

Huvitav mõttekäit tegelikult, et kas Tallinna Ülikoolis, Tartu Ülikoolis peaks olema eraldi õppekava, mis tegeleb just mitte lihtsalt politoloogiaga, vaid digipoliitikaga.

Kui me nüüd teeksime selle kogukonna siin tohutult ära ja Eestis suurettevõtted isetult on, annaks sinna isegi raha ja ei tahaks võib-olla väga seda poliitikat kujundada ja kirjutaks projekte ja kõike, kas me saaksime sinna laua taha, sinna, kus Keit ütles, et enne komisjoni või isegi pärast komisjoni?

Kujutame ette, et meil on selline kogukond olemas, kus sul on nagu noh, kaks ülikooli on seal kaasatud või kolm ülikooli on kaasatud ja seal on mõttekojad kaasas ja siis on nagu inimesed, kes nagu päriselt ütleme noh, neli inimest on täiskohaga nagu päriselt tööl, kuskil on nagu raha kokku korjatud. Ja siis nad tulevad välja, ütlevad vot, et neil on nagu meil on analüüsitud maaelusvaldkonnas, turismivaldkonnas, transpordi-logistikavaldkonnas, toiduainete-tööstuse valdkonnas, noh, sellistes algatustes, sellistes initsiatiivides. Eesti võiks omada sellist. Nii-öelda poliitika perspektiivi, millele me toome oma nagu digikomponendi juurde, et noh, et, et kui, kuhu see edasi peaks minema? Kas see on nagu välisministeerium või kas see on valdkonna ministeerium, kas see on MKM, kas meil on nagu. Otse Brüsselisse. Kellega helistada, kui me tahame nagu Euroopaga rääkida.

Aga Keidu. Tähelepanekule. Ei, peaministril ei ole IT nõunik. Alates ei ole meil ka seda nii-öelda kõrgemat poliitikakogukonda, mis oli olemas peaministri juures, e-Eesti nõukogu.

Ma lihtsalt tahtsin seda öelda, et isegi kui neid ei ole, et siis noh, ega ikkagi lõpuks on ikkagi see riigikantseleilise koht, kus on siis see Euroopa Liidu sekretäriaad. Ja kus on need Euroopa Liidu asjadega tegelevad inimesed, et see on ainuke noh, niisugune, niisugune siis noh, osakond, kes ikkagi nemad kujundavad seda vaata, on niisugune asi olemas nagu Euroopa Liidu poliitika, niisugune dokument, eks ju, eks nemad ju seda Euroopa Liidu poliitika dokumenti teevad, eks ju, kui seda iga, iga paari aasta tagant uuendatakse, eks see on see kohk. Kuhu sa lõpuks pead need asjad nagu kirjutama ja siis sealt nad järjest jõuavad, siis kui on niisugune peaminister, ministrid, kes päriselt on valmis nende asjadega tegelema, noh, et siis nad jõuavad sealt edasi, ma ise tänases kontekstis ma arvan, see on niimoodi, et noh, et see on vist eraldi arutelu, et kas peaks midagi uuesti tekitama. Mul