No ütleme nii, et sellele on tõesti sellepärast raske vastata, et isegi ma kujutan ette, et nende suurte plaadifirmade kinnistuste taga tehtud diilid võivad olla erinevad artistidega, et et minu teada, ma nüüd ka niimoodi väga umbes ütlen, et võib-olla need plaadifirma diilid võivad olla päris suured, nii-öelda siis päris palju kaldu selle, selle plaadifirma poole. Siis aga me, me peame vaatama seda, et, et kuidas üldse tekib nii-öelda raha ühe muusikapala eest, et, et meil on seal kolme tüüpi õigusi, mille eest makstakse, kõigepealt on nagu autoriõigused, ehk loo autori kasutuse eest makstakse midagi, salvestuse omaniku, fonogrammi omaniku, omanikuna saad see raha, kui seda fonogrammi esidetakse näiteks raadios ja kolmandaks veel ka esitajad mingil määral saavad ja näiteks, et Et noh, mõni esitaja on ise laulu autor ja ta on ise ka fonogrammi omanik, nagu Eestis sageli noh, võibki olla, näiteks Tanel Padari puhul see vist nii ongi, et ta esitab ise ja ta kirjutab ise ja ta tegelikult on ka fonogrammi omanik, eks ole, et et, et siis ta noh, tema see osakaal võib olla väga erinev, et kuidas ta iseendaga neid splitte jagab seal fonogrammi ja autori vahel, on juba tema asi. Aga et, et tegelikult see nii-öelda must kast või see teadmatus selles osas, kuidas need tulud jaotuvad täpselt ja mis moodi ikkagi need tulud ka nendesse plaadifirmadesse jõuavad ja kuidas neid sealt edasi jaotatakse, see hämarus on üks suur küsimus, et nii-öelda muusikatööstuse sees, väljastpoolt seda on nagu raske, nagu niimoodi üks-ühele kommenteerida.
Ma tooksin ka ühe eristaja sisse, et tavakuulaja võib-olla ei pruugi eri, eristada autorit ja artisti. Ja võib-olla kõige lihtsam näide on selle Eurovisiooni selle Eesti laulu võitja, et noh, Sven Lõhmus on loo autor ja siis Laura ja Koit esitavad, aga nüüd need tulud on erinevad, see tähendab, et see, kes on autor, ei pruugi olla selle teose esitaja, ehk siis see, et kuidas ta tulu teenib, on erinev. Aga oluline on Võib-olla kuulajal sellest aru saada, et põhimõtteliselt iga kord, kui mingisugust muusikateost avalikult esitatakse kontsertidel või internetis, raadios, teles, et siis ta genereerib tulu. Ja reeglina reklaamitulu ja, ja see läheb siis nende vastavate õiguste omanike vahel jagamisele.
Jaa, Kui keegi tahab nendest suurusjärkudest aimu saada, siis EAU lehel on olemas umbisikuline statistika, et meil on Eestis olemas seitse autorit, kes teenivad üle kahekümne tuhande euro aastas autoritasu. Ja need seitsme peale teenivad umbes sada seitsekümmend viis tuhat eurot.
Ja see autoritasu on siis raadiod, Spotifyd?
Autoritasu on ka kontserdid. Et see, kelle teoseid esitatakse ja seal meil on umbes siis ütleme kakskümmend inimest, kes teenivad, kui me seal võtame järgmist uurusjärgu, umbes kakskümmend inimest, kes teenivad kolmteist tuhat ja rohkem eurot aastas autoritasu. See
niimoodi mõnusalt midagi tegema ei pea, et ükskord kirjutasid loo ja siis see jääbki alati üks kiksumalt, see on see, et kui te tahate teada, et mille, mille pärast kõige rohkem nagu bändid lahku lähevad nagu autorluse pärast, et mis nagu pannakse, et kes on nagu siis nagu krediteeritud kui autor sellel plaadil, et nagu sellepärast, et see on selline nagu ping, pingevaba töö, et ükskord kirjutasid laulu ja siis nagu kui ikkagi jätkuvalt nagu näiteks Retro FM seda mängib, et siis on nagu sinuga justkui nagu
Mõned autorid, tähendab, et siis nad teenivad ju kogu oma, oma portfelli pealt, mitte ühe loo pealt, eks ju, et see ühe loo osa selles kahe tuhande euros kuus saab olla kaduv väike.
Sõltub žanrist, poplugudel on reeglina niimoodi, et suure osa oma eluaegsest väärtusest teenivad ära esimese paari aastaga. Ja siis nad jäävad kuskile pikka saba tiksutama, mis on siis autori surmani kuni seitsekümmend aastat pärast surma.
Ei no ütleme niimoodi, et, et, et konkreetselt see Tanel Padari lugu, kuna ta ei ole, eks ole, ühegi suure plaadifirma all, vaid nad on ise fonogrammi omanikud ka, siis siis nende suhe Spotifyga on ikkagi teine. Et nad on saanud oma, oma materjali üles digitaalsetesse levitajatesse, mitte läbi suurte plaadifirmade vaid otse või läbi teiste mingite levitajate ja nende enda jaoks see, see deal on, on selgem. Et noh, probleem on pigem jah, nendega, et, et kui on mingi artist, kes on suurema plaadifirma, sest see ei ole tegelikult ainult nende kolme suure, vaid see võib olla ka teiste suuremate plaadifirmade häda, et, et see artist ei saa aru, kuidas täpselt tekib tema see null koma null, null seitse senti. Et pigem ütleme, et, et siin noh, oluline vahe on jah, selles, et kes on nagu see fonogrammi omanik ja et, et antud juhul mida on siis huvitav välgida, et kuna antud loo, selle testloo autor on ka ise nagu see plaadifirma, et siis see pilt on palju selgem. Kuidas see nüüd, kui mingil hetkel tõesti on, on, lähevad sinna ülesse mingid sellised lood, mille puhul... plaadifirma on, peab olema kaasatud, siis noh, plaadifirmad tegelikult, tuleme siin ise kaasa. No
me saame öelda, et millised õigused, milliste õigustega me üldse opereerime, aga ma annan teile vihje, saatejuhid ka, et Eestis on üks väga huvitav kaasus, paraku need tulud jooksevad Inglismaale, Aga see Cartooni koostöö Daniel Leviga, mis on siis YouTube'is ja Spotify's kogunud kokku üle kaheksakümne miljoni striimi ja kuulamise. Tähendab, see on Eesti mõttes absoluutne fenomen, sellist asja ei ole olemas ja seal oleks huvitav nüüd teada, et palju ja palju sealt reaalselt seda reklaami autoritasu meie poistele...
[ TRANSKRIPTSIOONI LÕPP ]