Saadet toetab Katana, tootjate parim abiline.
Heaadress Hardi kuulajad on kolmapäev ja nagu eelmiselgi nädalal, läheb tänase saatena eetrisse kuuendal juunil Eesti Interneti Sihtasutuse poolt korraldatud internetipäeval, toimunud arutelu. Küsimuse all oli see, kes, kus, kuidas, miks ja kellega kujundab Euroopa Liidus kõiki neid IT-alaseid otsuseid, mis lõpuks. Puudutavad ka Eesti inimesi, Eesti firmasid ja Eesti elu üldisemalt, olgu see siis küpsise teavitused brauserites, iPhone'idel USB-C ühenduste kohustamine või palju tõsisemad küsimused nagu näiteks elektrooniline identiteet ja nii edasi. Nii et selline on tänane saade, head kuulamist. Euroopa Liitus on igasuguseid digialgatusi, eks ole, me räägime no ühest küljest võib-olla sellest, kas kõikidel maailma nutitelefonidel peaks olema ühesugune laadimisava ja teisest küljest me räägime sellest, et kui te lähete mõnele veebilehele, kas seal peaks lahti hüppama vähemalt kolm akent selle kohta, mida see veebileht tohib teha, kas te olete küpsistega nõus, kas te olete GDPR-iga nõus või ei ole. Ja aga tegelikult suuremas plaanis me räägime ka sellest, et mismoodi üldse Euroopa Liidus see digivärk käib, eks ole, kes on kuhu ühendatud, kellel on mingisugune digiidentiteet või ole. Ja kui palju need Eesti ja väga kihvtid lahendused Euroopa Liidus võiksid levida või, või kas nad võtavad üle või me teeme uued ja äkki nad teevad kehvema, mis me siis peale hakkame, et meil neid selliseid tehnoloogilisi küsimusi nii tarbijatena kui kui Eesti riigina Euroopa Liiduga on. Ja kui meil oli Eesti internetipäeva teemade ettevalmistamise koosolek, siis üks tänastest panelistidest väga kõva häälega hakkas rääkima sellest, et sellest Euroopa Liidu värgist tuleks ikkagi teha üks arutelu. Ja igasugune aktivism saab kindlasti karistatud ja mul on hea meel öelda, et siin istub Linnar Viik. Tere, minul on
väga hea meel, et see teema siin on, see lihtsalt huvitab mind, mitte, et ma teaksin sellest midagi, aga jube hästi huvitav ja mul on väga hea meel nende ülejäänud panelistide üle, keda sa kohe tutvustad,
kes temad teavad ka midagi. Ja Linnar kõrval on Keit Kasemets, kes on endine Euroopa Komisjoni Eesti esinduse juht ja tõenäoliselt midagi teab ja tema, tema kõrval on Siim Sikkut, kes on siis endine MKM-i IT asekantsler. Kes ka midagi teab ilmselt ja on nendel koosolekutel pidanud Brüsselis käima.
Oled midagi kuulnud, aga Linnar, kuna tegelikult tõesti ilma naljata, see oli see, see oli väga nagu sinu teema nendel koosolekutel, et sul oli. Ma ei saanud aru, kas selline suur pilt oli sul hingel või oli selles suures pildis mingi pisike okas, mis on sul.
Ühte konkreetset okast, mis mind torgiks ei ole, mul on, mis on nagu minu oluline mureteema, on see, et digitehnoloogiad on vähemalt Eesti ühiskonnas kõiki valdkondi läbivad. Mis tähendab tegelikult seda, et selle valdkonna poliitika ja areng. On väga tihedalt seotud sellega, kas ja millisel viisil digikomponent selles valdkonnas on ka reguleeritud, piiratud või soodustatud ja kõikides valdkondades üha rohkem ja rohkem me näeme, et seda. Piirangud, aga ka võib-olla siis soodustuste arenduste protsessis ja poliitika kujundamises võtab rolli Euroopa Liit või vähemalt sõnades püüab seda teha. Ja tähendab see siis seda, et ükstapuha missuguse valk on uus algatus või regulatsioon. Ta alati sisaldab kujul või teisel ka digikomponenti ja mõjutab seda. Eesti ettevõtete, kasvuettevõtete, eksportivate ettevõtete, teenuseid pakkuvate ettevõtete jaoks. On äärmiselt oluline see, et tehtud investeeringud saaksid jätkusuutlikult edasi liikuda, et ärimudeleid, mis me oleme üles ehitanud just eelkõige ärimudelid piirideta teenuse pakkumisele oleksid tagatud ja laiemalt. On küsimus, kas meil on Eestis midagi kaitsta, kas meil on ühed tehnoloogia ja digitehnoloogia valdkonna huvid, mida me tahame kaitsta. Ja kas meil on mingisugused teemad, mida me tahame, et kus suunaks Euroopa Liidu liiguks, see oli see selline nagu suurmure mul. Mind väga ei häiri see, et ettevõtted valdavalt maailmas ei jälgi Euroopa Liidu. Direktiive ja, ja sätteid selle kohta, et need aknad peaksid mul lahti hüppama iga kord ekraanil. Mina saan enam-vähem hakkama selle, sellega ka praeguse regulatiivse raamistikuga. Küll aga mul on mõned mured, mis puudutavad sedasama näiteks algatus nimega üleeuroopaline digiidentiteet, mille kohta me ei tea mitte midagi. Kas ja millal ja mis viisil see tuleb, sellel teemal toimub arutelu praegu hetkel, aga ikkagi ei, ei tea, kas me peaksime seda kartma, kas Eesti ID-kaart, noh võib öelda, kas Eesti ID-kaart kaotab oma toimimise kehtivuse, kui tuleb üle Euroopa?
See oleks, mõtlesin, milline õudusunenägu teoreetiliselt on siin istuda ja mõelda, et nii, et meil on Eestis, eks ole, ID-kaart, ma olen kakskümmend aastat sellega igasuguseid asju teinud. Digiretseptid on, eks ole, valimas saab käia, digiallkirjad, kõik toimib, eks ole, kõik on enam-vähem turvaline, no Ja nüüd me istume siin ja mõtleme, et tegelikult praegu need hispaanlased, sakslased ja prantslased peavad koosolekuid, et teha selle asemele mingi muu asi ja ma arvan, et keskmisel Eesti tehnoloogia inimesed osavad juuksed peast püsti. Õnneks siin
on juba näed, käed püsti, mina olen oma mure ära rääkinud ja nüüd on hea kuulata. Ma
võib-olla räägin nagu siis sedasama teema lihtsalt siis kohe, et siis Siim, kes praktikas selle juures veel rohkem oli. Siis täiendav, ega see, see digiidentiteet ühtne, et see on ju olnud kogu aeg Eesti teema, et Eesti on ju seda ajanud kogu aeg, et Euroopa Liidus peaks olema ja kui eesistumine oli Eesti eesistumine viis aastat tagasi, siis me ajasime seda nii-öelda Eidas kahte, eks ju. Et oleks siis võimalik kõikides riikides ikkagi nagu e-audentida, et olekski võimalik neid piiriüleseid teenuseid pakkuda, noh. See oli niisugune, et kõik riigid on väga erinevad, eks ju, tegelikult küll on võimalik enam-vähem vist kasutada seda idas-kaht, aga kindlasti mitte ühetaoliselt ja seal on palju probleeme. Et sellega me ei ole rahul ja tegelikult see digiidentiteet on ju olnud noh, niisugune Eesti suur poliitiline prioriteet Euroopa Liidus ajada. Et kui mina olin komisjoni esinduses, eks ju, siis seal igal aastal on, eks ju, niisugune suur sündmus on nagu komisjoni president peab siis selle olukorras Euroopa Liidus kõne, state of the union kõne. Ja siis see käib nii, et kõikide nende esinduste juhtide käest ka küsitakse enne, et noh, mis on nagu see noh, nagu. Need suured teemad, mida te kindlasti tahate, et noh, teie riigist, et noh, mis peaks nagu olema ja mis nagu oleks nagu positiivsed ja nii edasi. Ja siis ma ka igal aastal nagu mõtlesin ise, eks ju, korjasin neid teemasid kokku, ka Siimu käest küsisin, eks ju, noh, et mis siis peaks olema. Digidentiteet ühtne, et see on ikkagi see suur teema ja siis me saime selle sinna sisse, eks ju, sellesse kõnesse ka ja muidugi ka sellel põhjusel, et ega Euroopa Liidus muidu midagi väga ei juhtu, kui ka sakslased ei ole nõus ja siis see oli rohkem nagu Eesti administratsiooni suur töö siin ja poliitikute töö, et veendada sakslased, et. Peaks olema see ühtne digiidentiteet ja kõik olid väga õnnelikud, et nüüd siis see digiidentiteet tuleb, aga noh, nagu mis on nende Euroopa Liidu protsesside puhul tuleb arvestada, et noh, me ei saa ju garanteerida, et ta tuleb täpselt sellel kujul, nagu meie tahame, noh, et me kõik mõtleme, noh, et tuleb selle nagu Eesti ID-kaart, et noh, kõigil teistel ka saab olema kahekümne kuues riigis see ID-kaart ja siis ongi ühtne digiidentiteet. Aga paljud teised on, mõtlevad teistmoodi, eks, ja nüüd me olemegi olukorras, et see ühtne. Jah, et tuleb digikukku, seal on kõik need asjad see, see noh Siim saab seda rohkem seletada, aga noh, lihtsalt see laiem noh, nagu see teema seal on see, et tegelikult ju me tahame. Et Euroopa Liidus ettevõtetele see tegelikult on tähtis, et oleks ühtne ja digiidentiteet, sa saad lihtsalt seda kasutada, et ei oleks kogu see eidase jama, et igal pool on mingid erinevad tuvastamised ja nii edasi ja noh, nüüd ongi siis küsimus see, et kas see noh, igal juhul peab olema see meie ID-kaart või kui see ei ole, et kas me siis oleme kuidagi. Oleme õnnetu, leiame, et kogu see meie noh, nagu siis digiasi lendab uppi sellest.
Erinevate tehnoloogiaalgatuste puhul on meile eeskujuks tihtilugu toodud Taanit, kes lisaks sellele, et ta püüab saada mingid laused kuskile tekstidesse, siis ehitab üles selle kõrvale ka koalitsioonid. Ja tuleb välja tegelikult ka enda huvisid kirjeldava ja teisi kaasava poliitika pakkumisega, mille taga on ka päriselt noh töötavad inimesed ja institutsioonid, kes veavad seda nii-öelda poliitika huvi siis edasi. Et, et see vahel mulle jäi just seesama mulje, et meil juhtub äkki niimoodi, et me saame selle lausekese, saame kuskil teksti sisse, aga siis ta hakkab oma elu elama ja. Kuidagi noh, nii-öelda me hiljem avastame seda alles, et midagi on
juhtunud. Kuidas siis on, kas me hakkasime siin kraaksuma oma ID-kaardist, et teeme igale eurooplasele ID-kaardi ja nüüd meid ähvardab oht, et tehakse ID-kaardi laadne toode, mis on kõvasti kehvem kui see, mis meil on.
Hea või halvas, ID-kaardil laadset toodet ilmselt Euroopast ei tule. Pigem, eks ole, räägitakse kukrutest nüüd, onju, kui nagu moesõnast, et aga siin on hästi, mitu kihti korraga nagu koos, et ja siis võib-olla Keidile korraks nagu tagasi ajalukku nagu minnes, et ega kust tekkis Heidas, ehk siis praeguse nagu määrus eelkäija, tekkis ju sellest, et Andrus Ansip, peaminister, võttis Taavi Kotkalt minult ja meilt kaasa multika, läks, näitas seda ülemkommunik. Nii oli, ma mäletan. Ja järsku tekkis see, et oi, aga peaks üleüldse nagu tegema hüppi edasi, see oli aasta kaks tuhat kaksteist kolmteist noh, mälu jär Et kuidas paberivirn on kõrgune ja muuta. Jutu mõte on see, aga juba sellest ajast peale, et noh, meil kunagi ei ole olnud illusiooni, et noh, lauseke kuskil ise tähendab, et nüüd kõik lähebki nii, nagu umbes Eesti tahab, eks ole. Sest noh, tahame või ei taha, Eesti on Euroopa Liidu kontekstis eripärane, vanasti võib-olla veidrik, tänaseks mitte enam veidrik, sest me oleme tõestanud, et me suudame ka noh, eesistumisega kõige muu läbi noh, ka sisu omada, aga noh, meie sageli oma praktikaga ja vaadetega oleme kuskil kaugemale ees. Ma võin tuua sellest hästi mitmeid näiteid, noh, tehisintellekti, milles iganes nagu välja, mis tähendab seda, et noh, Euroopa otsused alati on mingis mõttes kompromiss ja ma usun noh, pikemalt jällegi rääkida ja nii edasi, eks see, kuidas need kompromissid sünnivad, aga ma tahan seda öelda, et sõidan seda, et ta on minimaalne ühisnimetaja, aga ta on kompromiss, eks. Ja kui me nüüd räägime idase kontekstist, et siis noh, meil oli algusest pole selgelt, ega see ei tähenda seda, et Eesti ID-kaart nüüd uuest ja idasest või sellest, mis praegu laual on, noh, mis nag Eks, aga tegelikult probleem, mida lahendada, on see, et kuidas ikkagi saaks päriselt üle Euroopa olla erinevad identiteedid koosvõimelised, mis on see mehhanism või õigusprogramm, muud selleks. Eelmine näidas kaks tuhat kolmteist, neliteist seda juba üritas, noh, päris ei saanud hakkama, me nägime paljusid kohti, aga nagu sektorist nähti paljusid kohti, kuidas teha paremini, nüüd oli katse sees teha paremini. Kuidas see katse tekkis, jällegi tõesti, Eesti küsis lausekest, noh jah. Et ja kust tõi nagu konks nagu taha, eesistumine näitas kaasa, Saksamaa liidukantsler Merkeliga tuli ka paati, on ju, sealt hakkas pall veerema. Ja noh, nüüd tõesti on laual see, et mis siis sellest tegelikult lõpuks saab, ID-kaarti ei saa, aga noh, ma olen selles mõttes küll, et hästi nagu optimist, et ega ID-kaart ka ei kao, küsimus, et kuidas me lihtsalt saame oma identiteeti söödavana kasutada kõigi teistega. Ja serva märkus juurde, et ega me Eestis, ma usun, ka Eesti tänane valitsus või, või ametnikud ei arva, et ID-kaart on jääv tulevik. Ka see peab edasi üks hetk liikuma, kas on Kukkur muudeks näis?
Võib-olla lihtsalt seda ütleme siia täienduseks, et. Kas me peamegi ka aru saama ka, et need huvid Euroopa Liidus on nagu väga erinevad, et ka see meie majanduse struktuur ja IT-sektori struktuur on nagu ühesugune, aga noh, suurtes riikides ikkagi need huvid tegelikult määravad need suured ettevõtted, mis ei olegi isegi mitte IT-ettevõtted, vaid noh, olulisem on see, et kuidas nüüd see IT-lahendus seal sobib autotööstusele ja siis Saksa autotööstusele ja siis nendel teistele suurtele niisugustele tööstus. konglomeraatidele, et sellest noh, seal ongi need kaalud on natuke erinevad, nii et ma selles mõttes ka kuidagi nagu ma arvan, see MKM-i tiim on tegelikult teinud väga head tööd kogu aeg nende digiteemade toomisel koos ka selle peaministritiimiga, et ükskõik siis, kes peaminister on olnud ja kas teda ennast on väga need digiasjad huvitanud või mitte, et tegelikult see tiim, kes on seal all neid Euroopa Liidu asju vedanud, on ikkagi. Teemasid kogu aeg hoidnud ja proovinud suunata ikkagi seda selles suunas ja noh, siin Ansip käis vahepeal läbi, et Ansip on täna seal Euroopa Parlamendi digikomitees, eks ju, et, et kust ta ka sedasama nagu digi, digikukru teemaga seal. igapäevaselt, igapäevaselt tegeleb, et noh, ma arvan, et, et meie poolt ikka tehakse nagu päris palju, lihtsalt ma arvan, siin on see mõtlemine tihtipeale nii erinev, et see tuleb nagu hoopis teistest vajadustest ja hoopis teistest kohast, mis seda ja teist, teistsugusest valmisolekust, eks ju, ja teistsugusest tunnetusest, et kas sul saab niisugune ID-kaardne, ID-kaardne laadne asi olla.
Üks üks lausate vahel, et noh, täitsa ma jällegi nagu anekdootlikult või selline poollinna legend, aga kaks tuhat kolmteist, neliteist kõige rohkem oli Ida see esimese versiooni vastu väidetavalt Lufthansa ja Deutsche Post. Noh, et ühesõnaga noh, ongi nagu versioonilised huvid, aga jah.
Ja mõnes mõttes me ju, ütleme seda küsimust, et kust asjad tekivad noh, poliitikas, et see, see on ka hästi lai küsimus, eks ole, võivad tekkida mõne poliitiku peast või mõne poliitiku mingist peolauast, kus keegi ütles talle, et kuule, see tuleb ära teha või nüüd tekkida parteiprogrammist või iga lobisti käest. Saad
No vot, jumal teab, eks. Igalt poolt võivad tekkida, aga, aga huvitav on võib-olla küsimus on see, et kuidas sellises nagu amorfses ja aeglises moodustises nagu Euroopa Liit, et, et kuidas nad siis nagu läbi kümne aasta või ma ei tea, kaheksa või kuue aasta liiguvad ja liiguvad ja liiguvad läbi erinevate administratsioonide, läbi erinevate ajastute ja lõpuks saavad teoks. No võtab, ma ei tea, võib-olla võime, võime näiteks võtta näiteks sedasama küpsise nõusoleku akna, eks tõenäoliselt keegi hakkas ja aurama mingil koosolekul kunagi, et tuleb teha. Ja siis jaurati, mis iganes, mitu aastat ja, ja noh, ja saigi valmis, mis sellise toote nagu elukaar on?
No ma võin otsust alustada jällegi, et tulge teised juurde, nii et noh, minu vaates on täna nagu kaks mehhanismi. Üks on see, et on oludele reageerimine. Kust tuli tegelikult veel terve üldse nagu rahastussuur nagu vool Euroopasse ja muuta vist, on üks mehhanism, aga noh, see on harukordne, kuigi seda juhtub liiga tihti, võib-olla noh, elu on jälle selline. Teine variant, noh, tegelikult on ikkagi need komisjoni viieaastased tsüklid, onju, ja noh, see mäng käib selle peale, et, et sa juba ette katsud tegelikult suunata seda agendat. Kus siis nagu sissetulev komisjon hakkab, eks ole, panema tööplaani paika ja tööplaanis tegelikult tööplaani üksused ongi noh, need konkreetsed need aktid või ettepanekud või, või rahastusmehäälisi, mida siis järjest nagu luuakse, on ju. Nii et, et noh, sealt hakkas ju sageli pihta, et kui me räägime näiteks, noh, see oligi seesama näide, et noh, see state of the union või, või nagu liidu olukorra, kas ta kõne on ju, see märkis ära järgmise viie aasta tööplaani projekti ette antud juhul.
Aga see oli, see oli, ma arvan, nagu üks lause selles k
No ja, aga seal tegelikult noh, ta tegelikult see süsteem tõesti ju töötabki niimoodi, et sul ongi kaks tasandit, et üks on niisugune poliitiline tõuge, teiselt poolt on siis kogu see komisjoni administratsioon, kes tegelikult nende asjadega tegeleb, eks ju, digiasjadega siis ennekõike see TG Connect, eks ju, Connecti peadirektoraat ja, ja. Niisugused laused jah, nagu digiministeerium ja, ja niisugused laused noh, tegelikult panevadki selle tööplaani paika, aga mis just tekibki, ma arvan seal ka, mis muudab selle keeruliseks, eks ju, ka meie poolt selle mõjutamise, et kui me teeme selle poliitilise töö ära. Ja noh, ütleme siis jõuame selleni, et kas komisjoni president ütleb välja ja ega komisjoni president ei ütle seda niisama välja tavaliselt kui ei ole. Suurte riikide toetust ja siis kõike seda analüüsi ja nii edasi, et siis. Ega neid lahendusi selleks hetkeks veel ju ei ole, et siis tegelikult need ees, noh, nii-öelda siis see eesmärk jõuab siis, jõuab siis nende ametnike juurde. No võib ka tegelikult, vahest on ka päris kiiresti, et see Covidi asi tegelikult tehti väga kähku, see Covidi nii-öelda üleeuroopaline rakendus, eks ju, kolme või nelja kuuga, et. Et aga noh, reeglina see võtab jah kauem aega ja siis juba selle käigus seal vaata noh, ütleme, ametnikud mõtlevad, suhtlevad seal erinevate nende IT-firmadega ja eks siis, siis sealt hakkavad kooruma noh, need siis need päris lahendused, eks siis saadetud, noh nagu ministeerium töötab, eks ju, või valib, siis saadetakse kooskõlas selle. Siis mõni teine direktor ütleb, et vaadake, meil on nii need, need isikukaitseandmete asjad ja siis meil on need asjad ja siis meil on need asjad ja need kõik tuleb sinna juurde panna ja noh, ja siis sa lõpuks saadki siis selle, selle üleeuroopalise lahenduse, eks ju, millega meie siin kindlasti kunagi lõpuni ei ole rahule, sest seal on, on liiga kohmakad ja liiga palju võib-olla nõutakse ja nii edasi, aga see on niisugune asi, mis siis selles noh, nii-öelda. Euroopa Liidu siseturu kontekstis, mille eesmärk ongi kõigile panna ühesugused reeglid, et oleks võimalik siis kõikides riikides nagu toimetada, et noh, seal ta töötab, sest jälle see meie lahendus lihtsalt, see, sellele ütleksid seal sakslased ja prantslased, mis te noh nalja teete, et niisugust asja me küll nagu ei saa teha.
Noh, pannakse asjad ritta, et vaata selle see suhteline eri, olulisus nagu erinev, mõni akt tuleb kohe nagu välja noh, seal kas või käesoleval komisjon jooksis, eks ole ju noh, andmetaktidega suht kiiresti välja, õigusaktidega, mis siis reguleivad andmeturgu põhimõtteliselt, eks, ja siis sinna järjepoolu tulevad muud kõik asja korraga, on ju, siis identiteet sattus kuskile järgmiseks näitena. Et ja noh, eks seal on see pool ka, et ju kohe ju ainult ametnikkondi tegeleda, lobistid. Tehnoloogiafirmad, teised firmad on ju nagu reageeri, hakkad reageerima, see on nagu hästi suur, paljude osapooltega mäng ja sellepärast nüüd, kui ma jutuga tüürida, ongi see, et, et noh, tuleb hästi või noh, ütleme ka mina, MKM-i osas, vaatasin, et tuleb me hästi realistid olema, mis on see võitlus, mida võidelda. Laua tuleb akte, asju, võitlusi rohkem, kui me suudame ära manageerida põhimõtteliselt, on ju. Me peame alati suutma valida, mis neist on meile kõige olulisem, kas defensiivselt, noh, nagu Linnar viitas ka, et noh, meie enda elu ei peaks tagasi keerama, on ju, või meie ettevõtete nagu võimalusi tagasi keerama, või siis mida me ajame tagasi selleks, et Euroopat nagu tervikuna muuta, on ju. Ja noh, viimane eeldab veel pikemalt pinki.
Aga pink on meil. Kuidas sina tundsid seda, seda, seda pinki, et oli sul sparring'u pardest, mina pean silmas praegu hetkel, kui me oleme teemaks võtnud ühe vertikaali, mis puudutab noh, nagu nii-öelda infoühiskonna alustehnoloogiat, digiidentiteeti näiteks. Siis meil on neid mõjusid kõikvõimalikus sektoris, transport, logistika, iga nii-öelda direktoraat suudab tulla välja protsessi ja algatusega. Mille suhtes ma veel kord väidan, on alati olemas ka digikomponent, ehk kas hea küsimus, et kas Eestis on olemas. Maaeluministeeriumis või Keskkonnaministeeriumis või Välisministeeriumis, noh selline nii-öelda võimekus aru saada sellest, et ta võib midagi nässu keerata. Maaelu või, või keskkonna valdkonnas asju, mida, mida meie juba peame normaalseks ja nüüd tuleb miski, mis tähendab seda, et noh ala. Kui me oleme hea näide, mingi Eesti ettevõte KapaZeta teeb praegusel hetkel satelliidipildi järgi niidutoetust analüüsi. Kui see osutub illegaalseks lähenemiseks ehk kaugandmete kaudu mingisuguse analüüsi tegemise ja Euroopa Liidu toetuste väljamaksmise, siis on meil jama.
Hea vaidluse mõttes nagu oponeerin sulle, et noh, mina ütleks, et probleem on teises kohas või nagu teistpidine, et nendes muudes kõikvõimalikes nagu aktides pigem digimomenti pole, kus ta peaks olema. Ehk et mitte ei ole nässu keerata, vaid pigem on võimalused kasutamata. Miks ma seda väidan, noh, ühelt poolt on jah, nagu selline nagu praktiline noh, nagu kogemus on ju, teiselt poolt nagu eriti tugevalt näitas seda meie eesistumine. Eesti eesistumise alguses me võtsime ju üle kogu platsi. kõik laual olnud või kõikvõimalikud algatused, millega Eesti pidi ühes või teises ministeeriumis nagu tegelema, onju, lahti, et kus on, mis diginurk sees, mida annab jõudu panna, onju, marginaalselt oli. Ja ühesõnaga, et noh, ma tahan öelda, et, et Ohukoht on olemas, nässu saab keerata, täna pigem probleem on teises kohas tegelikult, aga, aga see praegu selleks.
Mina muidugi, Linno, siin selles mõttes olen rohkem nagu sinu paadis või ka skeptilisem nagu, et minu arust Eestis isegi meil täna isegi siseviiklike teemade lahendamisel. Tegelikult me ei mõtle nagu sellele digikomponendile nagu piisavalt, et kui sa võtad kas või needsamad energia toetused või, või võtad selle Covidi teema või ükskõik, et need viimased, viimased. Näited minu arvates pigem ütlevad seda, et me isegi sisemiste teemade puhul tegelikult piisavalt ei ole MKM-ile andnud või Majandus-Kommunikatsiooniministeeriumi digiinimestele siis kas seda ressurssi või tööriistasid või ehitanud seda teadmist, et. Et, et noh, meil peaks ka seal palju keskmalt seda valdkonda juhtima ja suunama ja alati kui kuskil mingi otsus tehakse, siis küsitakse, vaadatakse ka selle diginurgalt neid asju, nii et ma arvan, et noh, Euroopa kontekstis on seda. On seda nagu veel vähem, et see pigem võib-olla tuleb siiski mõni teine riik kuskilt, eks ju, ajab mingisuguse probleemi püsti, kellel on seal rohkem võimekust, et siis me hakkame ka vaatama, et oi-oi-oi, et äkki siin tõesti on ja siis, kui sa hakkad vaatama, siis leiad veel igasuguseid asju, võib-olla, mis seal ei ole nagu mõistlikud ja minu arust see on üldse täna üks kõige suuremaid meie nagu kogu selle digipoliitika juhtimise nõrkusi, et, et meil võib-olla see otseselt nagu need inimesed, kes otseselt digiga tegelevad. Ja ega siis eesistumise puhul ju samamoodi, eks ju, et miks neid asju ei olnud seal oligi lihtsalt seepärast, et noh, keegi ei leidnud neid selles mõttes, et ega neid siin oleks võinud tekitada ikkagi suure hulga, ma ise ju ka
tegelesin selle ettevalmistusega, noh, et.
Et see on ka, et ega kuskilt ju seda digivaldkonda ka niimoodi keskselt ei juhita Euroopa Liidus, et lõpuks on sul ikka mingi digiõigus ja digipõllumajas ja digi ikkagi kõik on nad, kõik on nad eraldi, et sellel hetkel ma arvan lihtsalt ka nendel ministeeriumitel ei olnud. Ja endal võimekust selles kontekstis mõelda ja kuna sellel meil oli niigi palju neid suuri digiasju, mida me tahtsime ajada, eks ju, siis noh, see olekski olnud nagu noh, ei olekski lihtsalt me ei oleks jõudnud tegelikult minna veel
igale poole. Täiesti vapustav võimalus, nimelt olukorras, kust kohast tuleb välja kõikvõimalikke seadusandlikke uuendusi ja need ei ole digivaldkonnas läbi mõeldud. Ja need tuleb nagu ellu viia, siis selle kõrval on üks teine asi, inimesed on kõik internetis, igas Euroopa riigis. Ja sealt tekib üks äriline võimalus, mida me nimetame juba mõistetega CovTech ja RegTech ehk siis tehnoloogia ettevõtted. Kes uute, mõttetute ja võib-olla kohmakate regulatsioonide valguses aitavad neid tõlkida, neid regulatsioone tõlkida mugavateks lahendusteks lõpptarbijatele ja suudavad sellega korralikult kapitali kaasata. Ehk võib-olla isegi on sellises nagu sogases vees. Kus noh, tuleb kuskil, Bundeskantsler tuleb kohale ja siis lepib kokku seal Itaalia kolleegiga, kes pole kumbki nagu digiasjade peale elu sees mõelnud, lepivad kokku, et nüüd teeme asju niimoodi. Ja siis, kui me ühel päeval mõtleme, et oot-oot-oot, aga kuidas siis inimesed seda kasutama hakkavad, siis tekib kohe neli-viis Eesti ettevõtet, kes suudavad. Sellele leida digitaalse lahenduse, mis lõpptarbijale seda mugavaks teeb, kaasavad kapitali ja kasvavad kohe üleeuroopalise piiriüleseks.
No siin see üks hea näide ju ongi üks neid viimaseid start-upe vist Euroora või mis selle nimi on, kes kaasas ju ka vist mingi kolmkümmend viis miljonit isegi nüüd juba, et. Mis oli seotudki kolmandate riikidega kaubavahetuse ja Brexit ja kõik.
Ja et noh, kui tuleb välja, kui keegi nagu loeb kuskilt dokumentidest välja, et on tehtud regulatsioon, et aastaks kaks tuhat kakskümmend kuus peab igal Euroopa Liidu koduksel olema roosaplönn. Noh, siis täna tuleks, eks ole, panna roosaplönni tehas nagu pesti vaikselt ja hakata ootama seda esimest jaanuari kaks tuhat
kakskümmend kuus. Mis selles mõttes on nagu, nagu huvitav koht, et meil asutas küsimusi küsida? On lihtsalt nagu see, et lähme nüüd korraks nagu välja, edasi, et, et noh, et meie enda bingi pikkus alati teema on ju, et noh, sa pead ka nagu sageli noh, reaalselt igapäevaselt tiimidega valima, kas minge selle Eestis paremaks või panustada Euroopa nagu asja näiteks on ju, elulised valikud, no peab mõlemad proovima, hästi proovima. Mis see raske koht on see, ja ma tegelikult täitsa imetlen neid ettevõtjaid, neid ettevõtlusliitusid, kes jaksavad ennast paljust sellest mudrust läbi närida ja tegelikult nagu seisukohti anda, see raske koht on tegelikult nagu see, et, et Eestil ei ole reegliline probleem mobiliseerida ennast huvisid kaitsma. Aga et need huvid määratleda, siis jällegi see on kaks ju kohta on ju, kas saad ise nutikas. Ehk et omad väga head touch ja okei, saad ise ka igapärast interneti kasutada ja mõtled selle pealt midagi välja, aga noh, tegelikult kust saada, selles mõttes endale nagu laiem nagu sisend kätte ja teine asi just ka nagu ettevõtluse ja erasektori huvid, mis ka, et kohati tulevad, kohati ei tule, sest noh, ongi väga palju, mille kohta neid määratled, see, see maht on massiivne, millega a la ITL, e-kaubandus ja liit, kõik peavad nagu toime tulema, onju. Nii et noh, ma tahan nagu öelda, et, et see tegelikult see noh, riik saab toimetada siis, kui huvid on olemas ja paigas sisendasid saadud, vaieldud, aga ma annan täitsa nagu aru, et see ongi nagu alati ka neid ei tule, noh küpsiste näiteks policy, noh, siin küpsised oli siin nagu ka tänaste arutelu käivitav näide, nagu onju. Noh, tegelikult me ei teadnud, millest võidelda näiteks mina.
Aga tuleme nende küpsiste juurde, mul on siin väga sellest teema tutvustus on üks väga hea lause või küsimus, ma loen seda ette. Kuidas üldisemalt hoida ära kaheldavad ideid Euroopa Liidus digivallas, et, et see iseenesest peaks tunduma nagu kaheldav idee, kui me igale jumala veebilehele paneme nagu mitu väga suurt, väga segase sisuga akent, eks ole. Millele inimesed peavad iga jumala kord ütlema jah või ei või võib-olla, kui nad midagi lugeda tahavad, see on suhteliselt kaheldav idee. Kuidas me oleks pidanud seda ära hoidma?
Aga ma tookin sinna ka näite korrasemasse jutule tagasilinkides, me mäletasime seda mingit hetke seal klassifitseerimisele seda võitluseks, mida pole nagu meil eluliselt mõtet võidelda. Meil oli tol hetkel palju nagu suuremaid asju kuni nagu eesistumiseni välja, eesistumine, enda muud projekteerid, nagu seal lihtsalt. proviseerisid ära ja kuna meil ei olnud nagu Eesti ettevõtluse poole pealt seda nagu seda, et see oleks nagu kindlasti asi, millega toime ei tule, noh, nii ta nagu see nüüd läkski. Kui muus maailmas noh, järelikult oligi liiga päris palju neid, kes seda pooldasid, ka seda rumalat võib-olla ei teile.
Võib-olla just oligi nii, et igaüks vaatas, et noh, et ma arendan seda kasti kolmesaja eurtsiga, et kõige hullem ei ole, et oleks võinud palju mingi õudsam regulatsioon tulla, et noh, keegi, et ei olnudki mitte kedagi, kes oleks klassifitseerinud selle Ma ei tea, miljard internetti kasutajad, kes ei saa normaalselt enam netis käia, on ju, et see on nagu paljude inimeste väike probleem, on kokku väga suur probleem ja tegelikult võib veebilehed kui sellised ühel hetkel lihtsalt üldse ära tappa, sest kõik kolivad kuhugi äppidest.
Või on see asendustegevus, asendustegevus sellele, et, et mida, mida lõpptarbija võib-olla tahaks, oleks geoblokeeringute vaba Euroopa sisuturg ja nüüd. Kuskil hakkas peale nagu mingisugune teema sellest, et midagi võiks teha ja kuidagi võiks midagi edasi liikuda ja sealt võib-olla ongi see, et see tahtsime kõige paremat, aga välja tuli hoopis küpsiste akt.
Aga teistpidi me oleme, ütleme
Euroopa Liitu on ju olnud seesama andmekaitse, et ma mäletan, kui see GDPR kehtestati, eks ole, siis Ameerika tehnoloogia aega nagu podcastereid, noh, ma iga nädal kuulan, eks ole, väga mitut erinevat ja nemad valdavalt elavad ju Californias ehk nad on pigem USA ühiskonna mõttes progressiivsemalt meelestatud tüübid. Ja nemad olid seal ikkagi noh, väga, väga nagu hea meelega nägid, et Euroopa Liit on lõpuks ometi olnud jala maha, kehtestanud ennast, on ju nendele vastikutele, suurfirmadele korralikud piirid ette pannud ja neil oli hea meel näha, et, et mitmed USA suurfirmad tegelikult de facto võtsid GDPR-i nagu oma poliitikate aluseks ka USA sees. Eks, et vähemasti mingites osades, mida tohib, mida ei tohi. Et kas me seda nagu täna, kui me hindame kogu seda GDPR-i teemat? Ja me näeme, et Euroopa Liit on olnud maailmas noh, täiesti pioneer, aga kas see on nüüd siis nagu õnnestunud digipoliitika või ebaõnnestunud?
No see algas ju tegelikult isegi tõesti juba. Päris tükk aega tagasi ja mitte isegi ainult nagu digivaldkonnast, et see on olnud hästi oluline teema kogu aeg Euroopa Liidus ja see oli, ütleme enne Eesti eesistumist juba selgelt olemas, et. Mäletame ka hästi seda, kui Taavi Kotkaga siis, kes oli siis, eks ju, see Siimu kohal, eks ju, hakkasime rääkima, et see andmete vaba liikumine, noh, et andmed on ikka iga inimese omad, eks ju, ja sa pead käima ja siis käisime seal komisjonis seda rääkimas, eks ju, ja komisjon. Mis nojah, et aga meil ongi ju nii, noh, et meil on ju see isikuandmete kaitse direktiiv, eks ju, ja see ütlebki seda. Aga nüüd küsimus oli siis selles, et noh, et mis see siis päriselt tähendab, kuidas seda rakendada, mis see nagu tähendab selles digimaailmas ja noh, ma arvan, siin see, siin see küsimus ongi selles rakendamises, et kindlasti Euroopa Liidus pööratakse kõige rohkem tähelepanu, kui sa üldse vaatad erinevaid, erinevaid niisuguseid suuri. Riike või maandusplokke kindlasti sellele isikuandmete kaitsele, aga noh, eks seal tuleb ka leida kuskil seal tasaga, ma arvan, et sa ei saa minna ka sellega noh, nagu liiga ütleme kaugele, et ma arvan, et see, mida tuleb järgida, millele tähelepanu pöörata, et me nüüd noh, nagu jälle liiga palju ei hakkaks nõudma, aga muidu kindlasti kahtlemata see on, on nagu hea poliitika ja noh, ma arvan, et ka selle. Andmete vaba liikumise ja selle ütleme, andmete, inimeste enda andmete kasutamise ja ka selle, selle siis nurgakivi tegelikult ka lõpuks, siis kuidas see siis tehti ka Eesti initsiatiivil kogus andmete vaba liikumine, et selle nurgakiviks oli ikkagi juba see olemasolev andmete või siis isikuandmete kaitse, isikuandmete kaitse direktiiv.
Aga seda tänast arutelu siin kuulates, et seesama Linnari küsimus, et kust need tekivad, need Euroopa Liidu ideed, on ju, et kus, kus me saaksime käpa vahele ja kuidas me saaks teha nii, et nad ei ole nagu väga nõmedad ja et meid ometi keegi kuulaks, et siis on ainuke variant ikkagi tundub olevat selline tuim füüsiline tööjõud lihtsalt, inimesed, kes. Varem
tegelikult selles mõttes, et kõik õigusaktid esitab Euroopa Komisjon. Ja siis nad jõuavad nii-öelda liikmesriikide lauale, siis hakkab nendega töö, siis toimuvad nagu töögrupid, kõigepealt seal käivad ametnikud, eks ju, siis on saadikute tase, kui jõuavad niisugused suuremad teemad, noh, oleks küpsiste teema. Jah, vahel ka eksperdid, eks, et oleks küpsiste teema olnud meile mingi suur teema, siis oleks ütleme, Majandus-Kommunikatsiooniministeerium teinud saadikule, eks ju, juhised nüüd selle küpsiste asjale ole vastu või noh, et vähemalt niisugusel kujul ei saa, et hakka ehitama mingit koalitsiooni, et leia v Seda küpsiste asja, küpsiste asja ei tuleks, eks ju, ja siis lõpuks on see poliitiline tase. Aga siis sellel
suursaadikul on valida, et kas ta kulutab oma tunnid Tori hobuste või küpsiste, Tori hobuste
eest. Ta tegeleb väga paljude erinevate asjadega ja kuhu ma tegelikult tahtsin jõuda oma pika jutuga, on see. Et, et mis on suuremad riigid, mida suudavad palju rohkem teha kui meie, on see, et sa tegelikult pead mõjutama seda õigusakti enne seda, kui ta üldse komisjonist tuleb välja sinna liikmesriikidele ette, sest seal ju tegelikult seal komisjoni sees. Lepitakse ju kokku see põhimõtteline lähenemine, eks ju, niisugused lahenduse piirjooned ja nii edasi ja siis juba hakatakse sealt erinevaid nurki maha lihvima ja nii edasi, aga noh, reaalselt ikkagi see lahendus on juba väljas ja see käib ainult läbi seal, ütleme niisuguste. Ja seda me tõesti suudame teha ikkagi väga väheste asjade puhul, noh, ma kujutan ette, see digiidentiteet võiks olla üks niisugune asi, kus me peaks ja saaks seda nagu teha, eks ju, sest meile see on tõesti olulik.
Noh, näite neist kasutusest tegelikult isegi oleme ju proovinud, et mõlema idase puhul, on seal jäi hellal lahkel toel, on olnud Eesti tiimi liige, komisjoni tiimi osa, saab saata riiklikke eksperte, ühesõnaga noh, abistama nagu asjade väljatöötamist. Ühel juhul töötas nagu hästi, sest et noh, ütleme nagu, nagu teistel olid palju vähem huvisid, kuulati nagu rohkem, viimasel juhul on see natuke nagu raskem olnud näitena, onju, aga noh, mis iganes proovima peab. Noh, kui ma tahaks nüüd jällegi jutuga tundma, siis ongi see koht, et. Noh, laias pildis on ju kaks või kolm nagu varianti vastata sinu küsimusele. Esimene variant, kuidas defineerida agendat, on see, et jah, et ütleme nagu paku enda oma. Eks ajad seda taga ja just nimelt ei saa loota ühe lause pealt tegelikult läbi kogu selle protsessi, mis vahel on tõesti paar aastat, on ju, noh, nagu hambad ristis vaatama, et see nagu läheks, on ju, või lobistama, sõltub kui üksi oled, eks. Et teisel juhul tuleb võib-olla aidata mõtestada mujalt kerkinud ideed. Miks Kaja Kallas liitus Angela Merkeli kirjaga selle kohta, et mis on digitaalne suveräänsus? See kiri ise ka tekkis küsimus, kuidas me oleme järsku Saksamaa ja Eesti ühes kohas, see oli väike katse Saksa mõtlemist defineerida suunas, mis ka meile sobiks. Me ei saa väärata suunda, me ei saa väärata isegi nagu isegi ükskõik, kas see nagu me usume digitaalsuse veräänsuse ideesse või mitte, me saame seda sisustada aidata. Ja kolmas asi muidugi võimalik võidelda, noh, kui midagi nagu väga nagu defensiivselt on vaja minna, et noh, ja siis on see, et siis on ilmselt vaja koalitsioonil luua muud taolist, sest ainult. Itaallase ja Bundeskantsleri kokkuleppest ei piisa, aga noh, ütleme tõesti, et kui nagu kõik on nagu ühelt poolt, siis kogu Euroopa muutmine vajab koalitsioone.
Mina mõtlesin praegu selle nagu, kus tekivad asjade üle niimoodi, et ei. Ja mul toob hästi meelde, mul, mul oli unikaalne võimalus elus olla just sel ajal MIT-s, kui Bill Clinton tegi oma lahkumiskõne ja ametist lahkudes ütles ta seda, et vot teie siin MIT-s, teie loote tulevikku. Mis kümne aasta pärast jõuab tehnoloogiaettevõtete praktikasse ja siis umbes kümme aastat pärast seda jõuab selle teema ka kongressi. Ja, ja te ütlesite, et teie ja kongressi vahel on vähemalt kakskümmend aastat. Akadeemilises mõttes tähendab see vähemalt kahte-kolme akadeemilist põlvkonda, tehnoloogia mõttes tähendab see samuti umbes nelja-viite tehnoloogia põlvkonda. Ja noh, tema üleskutse või hüüa oli see, oli lähtuda nii-öelda printsiipide põhimõtete põhisest tehnoloogia disainist või noh, nii-öelda teadus tehnoloogilisest disainist, mille sisse oleks juba koheselt noh, nii-öelda ära vastatud olulisemad küsimused, mis kunagi tekivad võib-olla kongressis. Nii-öelda disainida tehnoloogiat praegusel hetkel sellisel viisil, mis juba sisaldaks võimalikke vastuseid küsimustele, mis kunagi tulevikus tekib, kui poliitikule lõpuks hakkab mingisugune väikene täpp kuskil radar ekraanil hakkab plinkima. Keegi õhtusöögi ajal ütleb talle, kuule, mu lapsel oli see probleem, et äkki peaks nagu selle teemaga tegelema. Aga mu väide on praegu hetkel selline, interneti tuleviku ja tehnoloogia kujundajad on suured tehnoloogiaettevõtted. Suured tehnoloogiaettevõtted teevad omavahel ka tihtilugu kokkuleppeid, olgu selleks, selleks mingid standardid, noh Euroopa on olnud väga tubli, me oleme loonud maailmale. Veebistandardi, me oleme loonud GSM-i standardi, selle kõige suuremad kasutajad ja elluviijad on aga ettevõtted väljaspool Euroopa Liitu ja nii ilmselt juhtub päris mitmete uute standarditega veel. Me aitame standardiseerida seda sisustada seda uut tehnoloogiat, seda viiakse kuskil mujal ellu ja seejärel kujul või hiljem, kujul või teisel jõuab ta ka meie ettevõtete väiksemate dünaamilisemate ettevõtete kasutuslauale, kes püüavad sellele väärtust luua. Ja siis mingil hetkel jõuab ta. Euroopa Komisjoni kui, kui tõenäoliselt mingisugune probleem või teema, millega tuleks tegeleda ja seega pika jutu lõpuks. Internetti ja tehnoloogia tulevikku kujundavad suurettevõtted, seejärel ringiga jõuab ta väiksemate dünaamiliste ettevõteteni, kes tegelikult ehitavad samuti selle ümber oma ärimudeleid vaatamata kehtivale seadusruumile ja võib-olla isegi esitades väljakutseid seadusruumile. Ja siis hakkab see masinavärk tööle. Valdava enamuse ettevõtete panus, väidan mina, on see, et seadusandjad on aeglased ja rumalad. Ja nendega ei pea arvestama kui olulise riskiga. Investorid, kui küsivad, aga kas teil on ka noh mingisugune regulatiivne risk selle ümber olemas. Siis nad küsivad seda üha vähem ja vähem, sellepärast et see ei ole risk, millega peaks tegelema, kui sa töötad kuskil hallis tsoonis või isegi küsitavas sellises seadusruumis või, või praegu hetkel muutuses olevas seadusruumis. Kuna investor ütleb, selle aja peale. Oleme selle ettevõttele kaasanud juba kolm-neli korda uut kapitali ja, ja, ja, ja meid ei huvita see, millega tegeleb pärast Euroopa Komisjon, see on nagu natukene nagu paradoksaalne pilt. On ju, et me tegelikult ei oma ei Eestis ega ka poliitilises ruumis kontrolli selle tehnoloogia tuleviku üle või kui omame siis noh, nagu üldpilt on see, et nad on aeglähed ja rumalad.
Aga saaks see kuidagi teistmoodi olla. Ma mõtlen noh, et kas see ei olegi nagu elu niisugune nagu ja selle valdkonna nagu paratamatus, et ikka alati ju see innovatsioon ja kõik need uued lahendused, need tekivad. Ja palju varem ja seal on.
Tema ulatus on tänapäeval hoopis kiirem, kui sul mingisugusel hetkel oli innovatsioon see, et me panime nagu kaks hobust, panime vankri ette. Ja oli hoopis kaks hobujõudu selle korraga, siis see oli nagu tükk aega, konkurents eelis mingisuguses piirkonnas. Võib-olla sajandi pärast levis ta kuskile kaugemale, siis praegu hetkel on nagu üks nipp, üks mingisugune kiip naha alla, üks mingi Neuralingi. Aplikatsioon, mingi uus implantaat ja uus rakendus, uus Tinder. Ja sul on korraga maailm muutunud ja korraga hakkab keegi mõtlema, oota, oota, oota, kuidas ikkagi selliste nagu Tinderite või mingite Whatsappide või mingite muudamisega nagu äkki peaks nagu Tinderi seaduse vastu võtma, et äkki peaks nagu.
See lõpuks läheb niimoodi, USA-s on videomänge, on kongressi tasemel registreeritud minu meelest tänaseks kolm raksu, kui mitte rohkem, ehk igal kümnendil on tekkinud moraalne paanika. Minu arvates
see probleem, mis ma tahtsin öelda, on see, et muidu lihtsalt seda innovatsiooni, kui me jääks ootama nagu teistpidist, et kõigepealt midagi reguleeritakse ära ja siis alles hakkame tegema, siis tekige sul kunagi seda innovatsiooni, ega siis nendelt otsustajatelt või sealt sa ei saa mingit, sest Euroopa Liidu kogu sellest asjast sa ei saa oodata mingit suurt innovatsiooni, et lõpuks sa saad ikkagi ainult oodata seda, et lepitakse. Et kui juba asjad kõik on pandud erinevas suunas minema, et siis lõpuks lepitakse ühised mängureeglid kokku, et kõik saavad ühel turul. Ma arvan tegelikult niimoodi, et teistpidi ta muutuks ka ju jälle niisuguseks väga aeglaseks kohmakaks, et ega see komisjon ei muutu niisuguseks nagu noh, innovaatiliseks kiireks vilkaks organisatsiooniks kunagi, ma arvan.
Ma kuulasin, ma ei mäleta enam, mis start-up'i kohta riskikapitalistid arutasid, oli ka mingi paneel või saade, eks ole, siis arutati tema tulevikuvõimaluste üle ja siis väga kiiresti lõpiti kokku, et tegelikult peamine küsimus on see, kas nad suudavad saada piisavalt suureks, enne kui peab hakkama tegelema regulatsiooniga. Eks, et siis on nagu regulaatoritele noh, lihtsalt de facto olukord, et ma ei tea, et noh, aga kõik sõidavad nende tõuksidega.
Jah, et me ei saa nagu, et ta on juba nii suur, et kui me nüüd läheks inimestelt neid ära võtma, siis tõuseks noh suur kisa, me ei saa hääli, eks ole, on probleem, et, et sa pead enne saama nii suureks, et noh, et sa oled nii suur probleem, et noh, sind peab kuidagi nagu lahendama.
Aga kui see kõik nüüd jääda natuke ikkagi nagu siin positiivsesse võtmesse, et siis. Eestil on ebaproportsionaalselt suur võimalus mõjutada tegelikult otsuseid digivaldkonnas ja võimalusega ütleme teiste valdkonna digikomponentide üle. Kuhu see nagu jääb, on, ma arvan, nagu ongi täiesti praktiline noh, ikkagi tegelikult nagu jõud. Kõik, ma ka nagu ma olen selles, selles teame hästi subjektiivne oma endise ameti tõttu, aga vist ongi, et noh, ega nagu pink on täpselt nii pikk, nagu ta
on. Paku, paku, kas see võiks olla nagu mingisugune, ma ei tea, digipoliitika, ma ei tea, osakond kuskil või mingisugune? Mina
arvan, Linnar, et see on seesama, teame siis iga aasta on sellel internetipäeval otsitud tikutulega taga nähtust nimega Eesti internetikasutajate kogukond. Tegelikult kogu see üritus on ka olemas selleks, et kultiveerida, istumise selleks, et tekitada Eestis mingisugust kogukonda ja see ei pea olema ministeeriumi amet, eks ole. Seesama Kukide näide, kui meil oleks olnud kas või kolm inimest, kes oleks. Aga need oleks võinud olla minu pärast ka noh, TalTechi tudengid või, või, või magistrandid ja oleks lennanud selle Brüsseli vahet ja lugenud neid dokumente ja käinud ja jauranud, et see on üks nõme mõte, võib-olla meil ei oleks nagu.
Ja ilmselt ongi need kolm asja korraga, et, et selles mõttes, kui nagu tahta nii-öelda nagu unistustele jälle järgi jõuda, üks on jah, see, et nagu siis ainult nõus, on see nagu kasutajate kogukond või rohkem jõudu nagu erialaliitudelt, on ju, noh, teine asi, et ei saa sellest üle, et ka neid eksperte, keda saata, aga riigipalgalisi, on ju, noh, kohati on nagu jõuda või võtame näite identiteedist, noh, seesama idasest oli juttu, on ju. Viimase kolme aastaga me oleme põhiliselt nagu nina verest välja sõidnud Eesti asju üleval, noh selle tiimiga, mis nagu Riias ja mujal nagu on olnud, onju, et noh, neid nagu veel panna nagu Euroopas ikkesse, noh, isegi juba olid jamad tegelikult majas, onju, hangete ja muudega, et noh, et, et see on nagu see pingipikkus, eks ole. Ja noh, kolmas asi, kus me tuleks tegelikult nüüd kõige viimasena välja, on see, et natuke võib-olla ka nagu üleskutset, kui keegi juhtub vaatama sotsiaalteaduste vallast, onju, tegelikult neid, kes üldse sellisest poliitika Huvitunnevad, on ka sutsu vähe Eestis, ma tean seda sellepärast, et näiteks ise otsisime ka, nagu ongi digipoliitika inimesi, onju, no tehnoloogi täna leida raskelt kuumaturul on lihtsam kui teha poliitikainimest, kes päriselt viitsib, tahab oskama.
Huvitav mõttekäit tegelikult, et kas Tallinna Ülikoolis, Tartu Ülikoolis peaks olema eraldi õppekava, mis tegeleb just mitte lihtsalt politoloogiaga, vaid digipoliitikaga.
Et mina selles mõttes siin Siim muidugi toetaks, et ma arvan, et üks Eesti teema siiski olnud, on ka olnud see, et meie see ettevõtjate kogukond või akadeemiline kogukond ei olegi olnud piisavalt. Aktiivne või see, eks ongi, kõigil on oma ettevõtmised, asjad, eks ju, sa tegeled selle oma asjaga, sul ei ole aega mõelda, vaadata, mis mingid eelnõud kuskilt sealt Euroopa Liidusse tulevad ja nii edasi, et suurtel riikidel seal on suured organisatsioonid, eks ju, hobiorganisatsioonid, kes sellega tegelevad ja seetõttu ka meil paljud asjad noh, kukuvad maha, ega siis tõesti ametnikud ei saa neid asju seal kõiki välja mõelda ja teada, et mis nüüd on meie huvides või mis peaks olema rohkem või mis peaks olema vähem, et ma arvan, et et see on kindlasti ü Miks mitte?
Ja võib-olla tõesti on see, et me lähtume võib-olla arusaamast, et, et kompetents peab olema ilmtingimata avalikus sektoris ja omama riigiametniku tiitri. Ei pea omama ja tegelikult see, see nii-öelda, sa ütlesid, internetikasutajate kogukond, see võib-olla internetikujundajate kogukond samuti.
Aga ma ütlen, Inna, mul on lihtsalt keele peal, ma ei saa välja öelda, mis on see USA, see internetikasutajate ja õiguste eest sellise tohutu suur organisatsioon. No vot, kõik, kõik teavad,
see on mingi üks ja suur ja põhiline, kes kogu aeg võitleb seal.
Olge praha kokku ja käib kohtus ja, milles on olnud vist viimased viisteist
aastat. Meil on samasugune ajuplokk on Linnaril, istume siin just, et seesama, vot, vot seda. Vot seda oleks Eestisse vaja, on ju, ja me ühiskonnale, ma arvan, et saaksime kasu sellest, kui me peaksime sellist
organisatsiooni. Kui me räägime nagu maailmataseme rekursioonist, kas või nagu V3-e konsortsiumid on ju kõike muuta, vist on samamoodi noh, et neid, neid, neid nagu. Et, et mudeleid on
mitu, mida nagu proovida rakendada.
Ja mina arvan ka, et see tegelikult töötab isegi paremini, et kui see surve või noh, nagu need mõtted ka tulevad väljastpoolt, et kas ettevõtetelt mingit, mingit organisatsiooni, et ja nii edasi, et seal ametnikuna seal laua taga sa saad ainult teha kuskile maale nagu minna, et, et, et siin on tõesti noh, ütleme see koostöö on põhiline ja ma, me, eks me peame vist seda ka endale ikkagi teadvustama, et Siim teab seda paremini, et. Muidugi vanasti see ilusatel nädal aegadel sidekaart tuli hästi niisugune moodne lahendus ja me olime nagu väga eeslindlikud ja nii edasi. Täna kogu siis selle küberturvalisuse ja, ja ütleme selle tehnoloogia arenguga ka on see. Valdkond, kogu see digi- ja IT-valdkond ikkagi just avalikus sektoris muutunud ka niisuguses, et see on ikkagi väga rahamahukas ka ja nõuab ikkagi väga suuri investeeringuid ja pigem siin noh, selle arenguga me nii hästi ei ole suutnud kaasas käia, et tegelikult valitsus kindlasti noh, et kõike, kõik ütlevad, kõike tuleks rohkem rahastada, eks ju, aga ma arvan, et ka see digivaldkond on üks, üks niisuguseid, kus tegelikult tuleks panna ka seda avaliku sektori raha tegelikult rohkem.
Kui me nüüd teeksime selle kogukonna siin tohutult ära ja Eestis suurettevõtted isetult on, annaks sinna isegi raha ja ei tahaks võib-olla väga seda poliitikat kujundada ja kirjutaks projekte ja kõike, kas me saaksime sinna laua taha, sinna, kus Keit ütles, et enne komisjoni või isegi pärast komisjoni?
Muidugi saame ja digis on ikkagi meie renomee on nii kõva, et ega selles mõttes meelde oodatakse, kogu aeg küsitakse. Et kas me saame ka Eestis?
Kujutame ette, et meil on selline kogukond olemas, kus sul on nagu noh, kaks ülikooli on seal kaasatud või kolm ülikooli on kaasatud ja seal on mõttekojad kaasas ja siis on nagu inimesed, kes nagu päriselt ütleme noh, neli inimest on täiskohaga nagu päriselt tööl, kuskil on nagu raha kokku korjatud. Ja siis nad tulevad välja, ütlevad vot, et neil on nagu meil on analüüsitud maaelusvaldkonnas, turismivaldkonnas, transpordi-logistikavaldkonnas, toiduainete-tööstuse valdkonnas, noh, sellistes algatustes, sellistes initsiatiivides. Eesti võiks omada sellist. Nii-öelda poliitika perspektiivi, millele me toome oma nagu digikomponendi juurde, et noh, et, et kui, kuhu see edasi peaks minema? Kas see on nagu välisministeerium või kas see on valdkonna ministeerium, kas see on MKM, kas meil on nagu. Otse Brüsselisse. Kellega helistada, kui me tahame nagu Euroopaga rääkida.
Ja, aga siin vähemalt, millest mina alati üritasin valitsuses lähtuda, oli selles mõttes see, et, et noh, nagu ei ole nagu valetust, et selles mõttes jah, et võib-olla vastus ongi, et kuule, et aga räägi nendega edasi, aga et ma vähemalt ei ole nagu valet nagu ust. Ei, aga
ma arvan, Linnas uks on, Eesti on ikkagi nagu peaministri juures tema. Ma ütleks, et, et isegi kui seal ei ole seda, noh, sa mõtled Eesti kontekstis, et see, et isegi kui seal seda IT-nõunikut nagu ei ole, et siis see kogu see Euroopa tiim on seal olemas ja ikkagi lõpuks on, ma ütlen, kui sa tahad niisugust laiapõhjalist lähenemist ikkagi, siis lõpuks nemad on need, kes nagu pressivad ikkagi selle laiapõhjalise lähenemise siis, et nüüd see peaks niimoodi olema ja sellega, sellega nagu peaks edasi tegelema.
Ma lihtsalt, lihtsalt see vahele juures, et ühesõnaga mulle ka tundub, et nagu laua taha saamine pole üldse küsimus juba selles mõttes ka nagu nii heaootlikkusest kui ka nagu sisendipuudust ja kõigest nagu põhjustest võib rääkida. Nüüd, millega loomulikult noh, klišee aga ei saa arvestada laua taha saamine, tähendab kohe seisukoht pääseb löögile ja läheb otsuseks.
Nii lähebki jah. Vähemalt on midagi, on olemas see üks jutupunkt, on olemas see kaks bullet pointi, mis kirjeldaks siis seda, et mis siis, kui.
Ja on mingid usaldusväärsed kõneisikud, siis kelle poole saab nagu pöörduda, kes võib-olla on ka sellest ametnikeringist väljaspoole, eksju, kes ütleb, nüüd sina lähed sellele, lüritusele lähed, räägid seal, eksju, kuidas täpselt seda, seda teha.
Aga Keidu. Tähelepanekule. Ei, peaministril ei ole IT nõunik. Alates ei ole meil ka seda nii-öelda kõrgemat poliitikakogukonda, mis oli olemas peaministri juures, e-Eesti nõukogu.
Ma lihtsalt tahtsin seda öelda, et isegi kui neid ei ole, et siis noh, ega ikkagi lõpuks on ikkagi see riigikantseleilise koht, kus on siis see Euroopa Liidu sekretäriaad. Ja kus on need Euroopa Liidu asjadega tegelevad inimesed, et see on ainuke noh, niisugune, niisugune siis noh, osakond, kes ikkagi nemad kujundavad seda vaata, on niisugune asi olemas nagu Euroopa Liidu poliitika, niisugune dokument, eks ju, eks nemad ju seda Euroopa Liidu poliitika dokumenti teevad, eks ju, kui seda iga, iga paari aasta tagant uuendatakse, eks see on see kohk. Kuhu sa lõpuks pead need asjad nagu kirjutama ja siis sealt nad järjest jõuavad, siis kui on niisugune peaminister, ministrid, kes päriselt on valmis nende asjadega tegelema, noh, et siis nad jõuavad sealt edasi, ma ise tänases kontekstis ma arvan, see on niimoodi, et noh, et see on vist eraldi arutelu, et kas peaks midagi uuesti tekitama. Mul
on teile kaks uudist, halb uudis on see, et meie aeg on lõhki ja hea uudis on see, et meil vähemasti on peaminister hetkel, kelle juurde nende küsimustega minna, muid muude ministritega on olukord segasem, aga peaministri juurde saab minna. Selline oli siis tänane Restart, tuletame meelde, et see oli üks arutelu, mis toimus juuni alguses Eesti internetipäeval. Neid arutelusid oli kokku kolm ja kes soovib neid kõiki kuulata või vaadata, siis võib lahkesti minna internetileheküljele päev.internet.ee ja kogu täpsem info, kas arvatud salvestused, on seal saadaval. Restarti tavapärased saated jätkuvad aga juba järgmisel nädalal, kui meil on külaliseks järjekordne uus idufirma, nii et kuulmiseni.
[ TRANSKRIPTSIOONI LÕPP ]