Me pausi ajal juba arutasime siin, et me oleme läinud aru, kui nüüd ta tehniliseks, et peaks tagasi tooma sellise raadiokuulajale meeldivama... Nüüd lihtsalt, mul tuli endale üks asi meelde, et aastal kaks tuhat kaheksa vist ennustati, et aastaks kaks tuhat kolmkümmend virtuaalreaalsus on nii palju arenenud, et, et, et inimesed nagu tegelevad üha rohkem virtuaalse seksiga. Ja aastaks kaks tuhat kolmkümmend kolm nad tegelevad juba rohkem virtuaalse seksiga kui päris seksiga, mis noh, sõna otseses mõttes võib ka omada teatavaid juba... See pole praegu juba niimoodi. See on, see on, see on hea, see on hea küsimus, ma ei tea.
Ei, seda on nagu päris palju, et ma vaatasin ka mingeid start-uppe ja, ja neid ettevõtteid, mis teevad nagu mingid nagu, nagu kas teiste virtuaalselt või nagu pool virtuaalseid kogemusi, mis on niisuguseid väga nagu seksuaalseid, nagu päris palju juba. Nii et, et nõudlust ikkagi on. Või asjist
alates. Kõik reaalsus on virtuaalne, et selles mõttes ongi, ma arvan, see virtuaalne seks on juba praegu rohkem teemas võib-olla küll päris, päris värk, aga ütleme, mis me sellest VR-s siis näiteks võiks rääkida? Alustame sellest, kas või sellest küsimusest, et jumala eest, ega tegelikult ei tea, et kas see on inimesele hea? Või noh, mis siis saab? Muidugi, te olete proovinud VR-i? Nii, saad
proovinud. Mul on VR-iga muidugi oma dimensioon, mul on see, et kui need vanaemad või, või lapsevanemad ütlevad, võtavad lapsed telefoni ära ja ütlevad, et mis sa oled seal virtuaalreaalsuses, et loe parem raamatut, on ju, ja siis kui sa mõtled, et noh, et okei, kui ma loen raamatut ja kui see on tõesti hea raamat ja sa näedad seda, siis noh, kuidas sa loed raamatut, sa tegel Põhimõtteliselt lähed sinna virtuaalreaalsusse sisse, et mille poolest nüüd see virtuaalreaalsus on nagu nii-öelda siis parem kui see, et sa oled... Sa
No vot, VR-i puhul siis konkreetse, konkreetne teema on see, et need tehnoloogiad täna, mis on tulnud turule, ütleme, Vaiv ja Oculus siis eelkõige, on nii uued, et kui meil nõukogu liige Madis Vasser käis, hiljaaegu käis, Prantsusmaal mingil suurel VR-konverentsil nagu, kus siis inimesed, kes on VR-i uurinud aastakümneid, räägivad noh, et mis siis saab ja värki, siis nemad isegi noh, ei tunnistanud, et, et see oleks üldse mingi uus reaalsus nagu, et noh, et inimestel hakkab kodus olema VR-prillid ja siis, ja siis nad on kogu aeg VR-is, nad pole isegi mõelnud niisugune maailma, kus olla võimalik. Ja mina olen seisnud VR-is rõdu äärel, vaadanud sealt alla ja siis mu varvas on lipsanud üle selle virtuaalse rõdu ääre ja ma karjatasin ja mõtlesin, et ma kukkun ennast surnuks. Et noh, et mu aju selles mõttes ajas segamini selle, mis oli päris ja selle, mis on siis virtuaalne, ma teadsin kogu aeg, et kõik on turvaline, nagu mitte midagi ei saaks juhtuda. Aga ometi mu aju oli veendunud, et see, mida sa tead, on vale, sa kukud surnuks nüüd. Ja mis siis juhtub, kui panna inimene niisugusesse nagu keskkonda, kust aju niimoodi segadusse ajada, ja iga päev, paar tundi, kurat teab, mul just sama tunne näiteks oli Minecraft'is, mul provisenteeris Minecraft'i, seisan väga kõrge torni otsas, hullult hirmus oli alla vaadata, tõsiselt hirmus, ja kui nüüd hüppaks alla või kukuks alla, et noh, et mis, ongi, mis see teeb minu ajuga, ja me tegelikult väga ei tea, et noh, et praegu siis Eestis on Tartu Ülikoolis, on niisugune labor tehtud nüüd, Kus on võimalik VR-i peal igast asju uurida, mis inimese ajus toimub ja kuidas reaalsuste aju tekib ja nii edasi, aga no jumala must maa. Ja samas positiivne, eks ole, pool, hullult kõva, mõtleb, kui koolis on VR. Ja füüsikaõpetaja ütleb, et kuulge, näitame nüüd niisuguse füüsikatunni, kus me lülitame mingi hõõrdumisjõu välja, gravitatsiooni välja, nagu vaatame, milline siis maailm on ja siis kõik vaatavad vau, et noh, et enam ei pea mingi võrandite tasandil seda füüsikat ajama, vaid saad päriselt eksperimenteerida maailma ja loodusseadustega Aga noh, et kas see on hea lastele, kurat teab, keegi ei tea.
Ei kui see muide, raadiokuulaja, kes ei ole proovinud, siis muretsege endale need prillid ja proovige, et ütleme niimoodi jaa, et kui lähed Ameerika raudteega sõitma nii-öelda virtuaalselt, siis võtab kõhu alt õõnsaks küll, nii et, et selles mõttes...
No ütleme, mitte ainult õõnsaks, vaid noh, et ongi, osad inimesed ikkagi kriiskavad hullemini kui päris Ameerika mägedel, et see on noh... Mis see siis teeb inimesega? Aga noh, minu arust need positiivsed stsenaariumid on nii palju seal ja siis hea kord, kui me räägime sellest, et noh, et kujutage nüüd ette, et näiteks sul on võimalik siis ongi näiteks suhelda inimestega virtuaalruumis, kes on Algorütmi poolt välja võinud, nad on nagu sina, kõige paremad inimesed üle maailma kokku kogutud ja sünkroontõlge, eks ole, mis on nüüd juba täitsa olemas, hästi, see tõlgib sulle kõik need inimesed ära ja sul võib olla virtuaalne sõpruskond, kellega sa käid virtuaalruumis koos ja kõik on priima, ja siis inimesed ütle Ja siis nad on seal diivani peal, lodavad ja ei tee enam mitte kunagi midagi, siis kõik inimesed surevad paksude rasvamägedele nagu, et noh.
Pokemon Go on hea näide nagu sellest, eks ole, et, et samamoodi nagu sa võiksid istuda seal oma diivanil selles virtuaalmaailmas, virtuaalmaail võib sulle öelda, et kuule, ma saadan su nüüd päris maailma questile. Ja mine nüüd välja oma lähimasse mingisse Starbucksi või mis iganes, äkki meil on ka varsti Starbucksid, siis saame ka sinna minna ja mine räägi tee peal kolme päris inimesega ja kui sa oled nendega rääkinud, siis sa saad nagu palju, palju punkte. Ja kui sa tuled koju tagasi ja siis ütleme, räägid kellegagi neist edasi, eks ole, siis me panime kõik sulle sõbraliste automaatselt, et siis nagu boonuspunktid sulle, eks ole, noh, et, et me võiks disainida niisuguse maailmaga, kus inimesed interakteeruvad nagu noh, maailmaga produktiivselt ongi, me ennetame seda näiteks rasvumise probleemi, mida iganes, räägid siis niisuguse stsenaariumi ära, et kurat, nüüd on niimoodi, et me tegelikult ei lähegi kõik paksuks ja siis öeldakse jah, aga siis arvuti algoritm ju kontrollib sinu elu nagu.
Aga Henrik, see suund, kuhu sa lähed, nüüd ongi jälle, ühendab ära selle põhimõttega, mida meie üritame nagu isisendada, mis on see, et kui sa jätad kõikide niisuguste süsteemide ja maailmade loomise puhtalt arvutiteadlaste kätte, kelle ütleme, arusaam maailmast, oleme ausad, on päris kitsas nagu ja nende, ütleme, kogemust on... Ja nende koge, eluliste kogemuste ampluaa on ütleme, üsna homogeenne selle grupi lõikes. Et siis, kui nemad on need, kes loovad needsamad AI tehnoloogiad, algoritmid, mis annavad nõu, eks ole, me näeme täna, Facebookil on suur probleem uudiste soovitamisega ja libauudistega, nemad on need inimesed, kes loovad kõik virtuaalmaailmad ja ütlevad, et kuidas sa peaksid käima, mitu punkt sealt selle eest, kus sa siis kohvi jood ja mida iganes, et noh, et siis meil on väike probleem ja meie esindame niisugust interdistsiplinaarset perspektiivit, me ei ole kumbki arvuti teadlased nagu. Me ei, mina ei oska programmeerida, ma, Maita oli mul läbivalt päris kehv, aga ometi miskipärast ma suudan mõelda nagu tehnoloogiatest ja, ja kujutada ette mingit, ütleme, reaktsiooni, mis maailmal võiks nendel tehnoloogiatel olla. Ja minu arust meie üks üleskutse ja niisugune nagu asi, mida me üritame edendada, ongi see, et kõik inimesed mõtleks nagu, sa, sa ei pea oskama progeda selleks, et suhestuda AI-ga või VR-ga või mida iganes.
elame. See ongi nagu raane küsimus, et ma olen rääkinud seda filosoofidega ka ikka nagu, et isegi kui see nagu on virtuaalsus nagu praegu juba, siis see on piisavalt reaalne, et ei ole vahet. See on nagu, kui see on mäng, siis me mängime hästi seda tegelikult.
No ma tuletan teist filmi meelde, mille nimi oli vist Inception, kus oli unenägu, mille sees oli unenägu, mille sees oli unenägu ja nii edasi, ega me ei tea, mitu kihti seda virtuaalreaalsust sinna ehitatud on, kui meie ühte järjekordselt praegu konstrueerime siia peale. Muide, meie saade on läbi, aitäh kõigile kuulajatele, ilusat tulevikku teile ja kohtume nädala pärast.
[ TRANSKRIPTSIOONI LÕPP ]