Teeme ümber hoopis teistmoodi peale. Ma arvan, et kõik olete covidist väsinud ja jumal tänatud, nad saame jälle koos olla. Et me avastasime täiesti ootamatult Henrikuga teineteise jaoks. Et me oleme kolm aastat või neli aastat teinud nüüd Restarti saadet niimoodi, et me ei saa füüsiliselt kokku. Et me oleme mõlemad nagu oma noh stuudios, mina oma kontoris siin oma kodus või kuskil onju. Ja siis me paneme nagu kokku selle asja niimoodi, et me noh, suhtleme iga nädal, et niisugune tunne on, et noh, et sõber on kogu aeg siinsamas nagu olemas. Ja siis me ütlesime, aga miks me füüsiliselt üldse oleme kokku saanud kolme aasta jooksul. Et noh, inimene, kes on kogu olemas, järsku nagu ei ole. Ja siis tuli välja, et kohtumegi ainult siin, et see on meie ainukene kohtumiskoht kolme aasta jooksul ainult siinsamas selles teie eest niisamas lava peal. Ja, ja seesama nagu noh, mida see nagu näitab või mida see käitumislikult tähendab, on see, et see harjumus, mismoodi me sõprust tunnetame, mismoodi me üksteisevahelisi suhteid tunnetame, et kui me oleme harjunud, tunneme ennast mugavalt selles virtuaalkeskkonnas. Siis tegelikult ei olegi nagu vahet, et kui vanasti oli sõpruse näitamine see, et me tegime ühist grillipidu ja jõime ära koos mõne õlled ja sõime ära hulgaliselt kolesterooni rohket vorsti on ju, et siis tuleb välja, et polegi vaja, et virtuaalne nagu omavahel koosolemine on täitsa nagu hästi toimib.
Ja see on vaata üks aspekt, aga teine aspekt on see, et, et mida see on meil saates nagu võimaldanud teha, on ju, Restartis. Et maailm on korraga väga palju väiksemaks jäänud, sest kui enne sõltus Restarti, noh, külaline teema sõltus sellest, et kes saab teisipäeval neliteist null sõita Tallinna kesklinna stuudiosse. Siis täna sõltub see sellest, et aa, et sa oled seal New Yorkis või et kas sul on nagu noh, Eesti aja järgi on ju neliteist null või kuusteist null korra aega. Ja et, et me tegelikult toome nagu inimesi saatesse väga lihtsa vaevaga sinnasamasse ühte virtuaalsesse ruumi kokku. Ja, ja kõigil on nagu noh, kõigil ongi nagu parem, ma arvan, et saade on nagu sellest mingis mõttes nagu paremaks läinud ja huvitavamaks läinud. Või, võime tuua inimesi Singapurist või Daipeist või kust iganes, nii et noh, et see virtuaalne ruum ju tegelikult nagu justkui töötab.
Ja siit me jõuamegi seda definitsioonini, et okei, sa ütlesid, et keegi midagi ei tea, aga samas on ikkagi püütud nagu seda metaversi defineerida. Ja metaversumiks siis noh, üldjuhul kutsutakse siis tegutsemist avatarina virtuaalreaalsuses. Et see on siis nagu metavers, et, et kui ma valin endale avatari, lähen mingisse mängu näiteks Fortnite'i, et siis see on üks metavers. Ja küsimus on oluline see, et neid metaverse on palju, no sa saad ühest teise liikuda, eks. Ja noh, eks siin visioon on, et saad oma kolaga kaasa võtta, et, et kui sa oled nagu mingist keskkonnast või mingist maailmast oled endale mingid riided ja. Ja mõõgad nagu kokku ajanud, on ju, et siis sa saad seda ka teises, teises mängus ja teises ruumis nagu kasutada, et. Et need on noh, kui me kujutame ette siukseid nagu erinevaid kuubikuid, et noh, nad kõik on omaette nagu universumid, on ju, et siis on erinevad virtuaalreaalsused. Nagu tükkidena ja see, kes seal sees nagu tegutsed, et siis oledki nii-öelda metaversumis.
Mis tähendab seda, et kui sa mõtled tarkvaraolekul ajast poole oled nagu mingis nagu reaalsuses, mis nagu on reaalsus, aga nagu ei ole ka, et, et me tahame, et teie lapsed oleksid vähem telefonis ja rohkem, rohkem lugeksid raamatut, on ju. Me oleme sellest rääkinud siin lava ees ka, on ju, et iseenesest, kui te olete head raamatut lugemas, siis te kujutate seda žüžeed ette, eks. Mis tähendab seda, et raamatu lugemine on ka tegelikult virtuaalreaalsuse olemine, lihtsalt see meedium oli vastikult aeglane, et noh. Ma ei tea, mingit olustiku kirjeldust, esimesed kolmkümmend lehekülge on ju, et mis värvikleit, mis, mis mõis nii edasi, on ju. Jube selle asemel, et anna üks pilt, on ju, kohe põib pilt ees, on ju. Et noh, see pidigi noh tohutu vaeva esimene sada lehekülge ära lugeda, et saad aru üldse, on ju. Ehk siis see oli ka ju virtuaalreaalsus. Ehk siis see, kui me vaatame mingit telesaadet ja see telesaade haarab meid ja me nagu oleme seal sees. Jällegi me oleme mingis teistsuguses reaalsuses, millel hetkel me ei puutu kokku sellega, et noh, et kuule, et lähme jalutame samal ajal või ajame juttu, eks. Ehk siis see, et me oleme mingites erinevates reaalsustes kogu aeg, see on normaalne. Ja nüüd, kui me jõuame sinna metaverssidena, me peaksime vaatama natuke statistikat, et mis te arvate, kui palju on maailmas aktiivseid? Inglise keelt on termin video games, aga no ütleme siis nagu erinevate nagu mängude, no ütleme siis nagu mobiili, arvutimängude aktiivseid mängijaid. Palju maailmas on praegu? Suurusjärk.
Minul on vedanud, et mina sain oma esimese arvuti aastal üheksakümmend kolm. Samas Paides, minu isa ostis mulle arvuti, temal oli kohe tunne, et arvuti on vaja osta pojale, et siis noh, sealt tuleb midagi, äkki hakkab mingi IT meheks või midagi. Ja mina ütlen ausalt, et esimesed aastad ma ainult mängisin selle masinaga, ma ei osanud sellega midagi muud teha, lihtsalt mängisin kogu aeg. Ma ei tea, kes on kunagi olnud niisugune päris nagu tõeline gamer, et kui sa mängid ikkagi mingit kas rollimängu või strateegiamängu. Siis on täiesti lihtne on ennast uputada ära sinna, et sa järsku vaatad, et oi, aga ongi hommik kell viis või? Päriselt olen kaksteist tundi mänginud arest nagu ühte mängu või, sa nagu ei saagi aru, et sa niimoodi haarab, see nagu kõik kasvab, areneb onju, et sa oled nagu, sa, sa nagu noh, niimoodi sees, et nagu, et, et ei suu saalt välja tulla, see on nii huvitav, see on nii põnev. Ja, ja kui sa hakkad mõtlema selle peale, et kui see sind haarab, miks sa peaksid selle siis ei ütlema, et kui sulle meeldib nagu metsas jalutamas käia, siis sa käid jalutamas, sa ütled sellel ei, onju, et kui sulle meeldib nagu sõpradega hängida, no hängi, sa ütled sellel ei, onju. Ja ütleme nii, et noh, paljudel inimestel, eriti eestlastel kõik on noh, normastavad tööd teha, onju. Aga kokkuvõttes me peaksime tööd tegema ikkagi selleks, et me saame sealt mingit väärtust, mida me saame siis vahetada selleks, et saada rohkem olla koos sõpradega või käia reisimas v Et samamoodi noh, kuhu ma nagu jutuga jõudu tahan, ongi see, et, et kuna see paeluvate väljakutsete mängude hulk kasvab. Meie sõbrad kolivad sinna virtuaalreaalsusesse, siis on täiesti loogiline jätk, et me hakkamegi nagu rohkem, jääme tööle ära, tuleme tagasi, klapid pähe ja lähme sinna, kus meile meeldib.
Okei, see kõik on kihvt, aga, aga nende metaversumite ma sain aru, nagu põhiline noh, uudsus või see point on, eks ole, see, et, et nad ei ole mitte lihtsalt virtuaalmaailmad, vaid nad on omavahel ühendatud virtuaalmaailmad. Et noh, kui sa siin väga ilusti ütlesid, et raamat on ka virtuaalmaailm, eks, et noh, siis me, me ei nagu. Me ei istu siin praegu selleks, et, et võtta mingi Agatha Christie nagu kriminaalromaan ja nimetada see pidulikult ümber metaversumiks. Et sellest on nagu vähe, eks me või, või et nimetame nüüd Fortnite'i ümber metaversumiks ja ütleme, et jube äge on, et, et mõte on ikkagi see, et me paneme nad nagu kokku. Ja, ja need maailmad saavad omavahel nagu seguneda, noh, täpselt see, mis me, mis me enne rääkisime, et kas me võtame iseennast kaasa või me võtame mingi oma kolu kaasa, et. Et nendest täna eraldiseisvatest maailmadest, eks, Fortnite on siin, Super Mario on siin, vahel ei ole mitte midagi, et, et nendest moodustub kokku midagi. Mis on võib-olla nagu tänase interneti nagu sarnast, eks ole, et sa võid minna Vikipeediast Delfisse ja Delfist veel kuhugi mujal, eks ole. Et see on selline üks süsteem.
Me peame ikka täpsed olema, et ütleme täna kaks tuhat kakskümmend kaks. Nad väga ikkagi ei ole omavahel suhtes veel, täna me räägime ikkagi see, et jällegi, miks on virtuaalmajad nii palju lahedam võrreldades päris maailmaga. Noh, teen mingit sporti, noh, nüüd on, tahaks teha midagi muud, füüsilisest maailmas see kõik on niisugune järjepanutegevus. Päris raske on haalandud jooksma minema, onju, noh jälle pane riided selga, onju, riieta, onju, oi kehv ilm on okei, teeks midagi muud, onju, et sa oled väga palju sellest füüsilisest maailmast nagu sõltuv. Versus see, et. Noh, siin virtuaalmaailmas mõtlesin, ma täna olen hobune. Ja siin ma olen tüdruk. Ja mis on päris huvitav, huvitav nüanss, et jälgisin oma lapsi mängimas Fortnite'i koos sõpradega. Neljane squad lähevad välja, ootavad seal uue mängu algust, vaatan, kõik on kätvomene riietuses. Mis te asja teete, et noh, et kui mina mängisin omal ajal seda, siis noh, me olime kas sakslased või venelased, onju, aga meil on catwomenid, onju, et noh, et nagu ikkagi mees näeb chatta, onju, mis mõttes onju. Et tuleb välja, et, et see nagu see, mida sa välja näed, see stiil ja nii edasi, et, et on hoopis teistsuguste barjääride kui see, mis oli näiteks meie põlvkonna, eks.
Ma ei tea, ma arvan, et kui me oleks tahtnud kuhugi päris maailmast mingisse nii-öelda virtuaalmaailma ära kaduda, et noh, me oleks võinud seda ammu teha. Me ei pea ootama selleks Zuckerbergi mingisugust peakomplekti või metaversumit, on ju, me oleks võinud kaduda World of Warcrafti või satelliittelevisiooni või, või mingitesse noh, tõesti raamatutesse. Ja, ja alati ongi ju inimesi, kes kaovad, eks, et noh, mingi protsent inimesi on ühiskonnas need, kes satuvad sõltuvusse. On ju, satuvad sõltuvusse alkoholist, kasiinost, World of Warcraftist või Fortniteist. Aga valdav osa ikkagi tegelikult ju ei satu, et, et nad nagu ronivad ju mingil hetkel sellest maailmast nagu välja, ütlevad, okei, mulle nüüd aitab. Et ma tahaks nüüd minna, Paides on ilus ilm, et ma lähen rullin sinna.
Et kunagi oli meie siin praegune leivaisa ka Telia. Siis ta kandis veel mingit muud nime, nemad armastasid Tallinnasse esinema tuua mingit Rootsi vanameest. No ma arvan, ta oli umbes sama vana kui meie praegu, aga ja siis ta tuli alati lavale ja ütles, et see oli juba mingi viisteist, kakskümmend aastat tagasi, alati oli sama mees. Ja siis ta üli ütles, et nii, et mina vaatan praegu oma teismelisi lapsi, on ju, ja nad teevad niimoodi ja siis tõmbas tšahh siukse joone nagu sealt, et. Therefore, tulevikus teevad kõik ainult niimoodi ja alati. Noh, ja, ja loomulikult tal ei olnud nagu lõpuni õigus, sest ta ennustas umbes samasuguseid asju nagu sina. Ja, ja noh, tegelikult, ja mis tegelikult juhtub, on see, et päris elu tuleb vahele, eks ole. Inimesed leiavad, et Fortnite on tore küll, aga et noh, võib-olla tegelikult ma tahaks teha seda teist ja kolmandat ja. Noh, et, et maailm on huvitavam kui, et päris maailm on alati huvitavam kui see, mida sellise noh, piiratud liivakasti maailma loojad, mängu progejad suudavad nagu ette näha. Ja et see virtuaalmaailm alati ammendab ennast nagu ära. Noh, et, et, et seetõttu on nagu võimatu, et me nagu nii lõpuni noh, kolime sinna nagu sisse. Võib-olla ainsaks erandiks on, on elu kui selline ise, kui me usume, et me elame simulatsioonis, noh, siis me võime öelda, et see on üks väga hea simulatsioon, et alati midagi juhtub. No suhteliselt raske on sellest ära tüdineda, kuigi paraku mõnede inimestega seda juhtub, aga et noh, võimalusi on hästi palju, ta ei tundu meile selline tehislik nagu mängukeskkond. Aga iga jumala mäng, mida mina olen elus mänginud, no varem või hiljem. On see pärast seitset tundi või võib-olla pärast seitsesadat tundi, see saab ikka täiesti kopp ette.
arust? No ütleme need kvaliteetseid 3D filme ja aga noh, ühesõnaga. Seal on hästi palju selliseid asju, mis ei allu reaalmaailma füüsikale, et kes seda filmi on näinud, teab, et, et mingid suured kivisaared sõidavad üles-alla, vesi voolab ülevalt. Kuskilt ühtepidi, teistpidi on ju, kust iganes, pole, see pole tähtis, sellepärast see kõik on virtuaalne, on ju. Noh, nemad kui proovivad seda reaalsust, reaalsusena kujutada, aga see reaalsus on nii sarnane sellega, mis meile meeldib tajuda. Ja, ja noh, kui see oli nii lumbav, eks oligi nii värviline, nii kirev, nii edasi, on ju. Ja see on üks nagu inimese baasvajadusi, et me otsime, meie anuneme nagu millegi uudse järele. Ja miks ma nagu arvan, et jah, sul on õigus sellega, et inimesed tüdinevad, nad tüdinevadki sellest universumist. Ja siis nad hüppavad siia ja katsetavad natuke seda universumit, siis nad hüppavad siia, katsetavad seda universumit, kusjuures, mis on meil hästi kihvt, ma võin siin universumis ka ära surra. Midagi ei juhtu. Ehk siis nagu second life oli üks esimesi virtuaal, mitte virtuaalmängija, vaid siis 2D mängija, kes proovisid seda nagu noh, virtuaalmajama luua, kus inimesed tulevad abielluvad ja suhtlevad on ju, jaa. Praegu prooviti seda mängu järgi teha ja ongi näiteks nagu maale meta universum, lähed paari, suhtled seal noh avatariga, näiteks naisavatariga, kusjuures sa ei tea, kas ta tegelikult on ka päriselt naine või mees, onju. Aga suhtled seal naisavatariga ja siis tuleb mingi vend, lihtsalt peksab paari sodiks. Nii on äge. Ja mis sa teed nüüd siis, kutsud politsei või? Ei,
ei on, käibki, nii käibki, nii käibki. Muidugi. Nii, ühesõnaga ise muutumiskohtu mõistetakse, et kelle me nüüd maha lööme, kelle maha ei löö, onju. Sellegi pange tähele, kui palju, vaata kui huvitavaks asi, asi läheb, me hakkame ise otsustama, kes elab, kes sureb, onju ja tahangi olla pahalõne, et lasengi väljendast selle looma, mida ma muidu päris elus lasta ei saa, onju, noh. Me näeme seda ju kasvõi siinsamas sotsiaalmeedias, me ei käi üksteisele näkku sülitamas tänava peale, onju, aga mitte keegi ei keela meile üksteisele näkku sülitada sotsiaalmeedias, onju, et noh, et, et või öelda sõnu, mis nagu meid häiriksid, onju. Ja see ongi selle nagu metaversumite või virtuaalmaailmade võlu, et sa võid seal teha, mis tahad ja halbimisega juhtu saab, on see, et sind remove'itakse või block'itakse, kõik. Tähendab seda, et sa saad testida mingeid käitumismudeleid värdjaks olemist või vast see nilbeks olemist näiteks kuni mingi teatava äärmuseni. Ja kui enam ei meeldi, siis hüpan järgmisse.
Aga jälle, kas see ei ole, see ei ole nagu midagi uut, mul tuli sinu jutu kuulates meelde. Ja võib-olla siin on keegi, kes suudab mind parandada, kes on, on veel vanem kui mina, väga tore, palju noori inimesi on, aga vist oli üheksakümnendate alguses, kui tuli välja üks esimesi suuri selliseid ühis-onlain-mänge. Siis ta oli Ultima Online ja seal asi läks nagu ülikiiresti selleni, mida sa kirjeldad. Et noh, tekkisid mingid karistamatud jõugud, on ju, kes noh, kes põhimõtteliselt segasid kõigil ülejäänutel mängimist ja. Ja, ja see mängu sisemine majandus aetis asja, noh inimesed katsetasid ja mängisid, eks ole, nagu nende piiridega. Ja kõigil teistel oli väga halb olla ja siis see asi lõppes nagu siis, kui mängu looja ise vist tema nimi oli Lord British. Tema tegelane, kes pidi olema jumal ja et noh, selline mittetapetav, see löödi ka maha mingisuguse nipiga. Ja, ja noh, siis nagu saadi aru, et ou, et noh, et see on nagu tore, on ju kõik, et inimesed saavad katsetada ja piirid ja vaatame, kuidas kujuneb. Aga et noh, kui keegi teine elada ei saa, et siis tegelikult pandi ikkagi nagu päris korralikud piirid ette. Ja see kõik oli siis nüüd juba kolmkümmend, kolmkümmend aastat tagasi. Ja see kordub nagu kogu aeg järjest nagu peale ja peale, mistõttu nagu ma olen tugevalt konservatiivsem kui sina, mulle tundub, et me oleme seda proovinud. Ja, ja see alati lõpeb sellega, et noh, ongi kihvt, on ju, katsetame, et me oleme nagu selline ränd tirtsu parv. Et me lendame kuhugi mingisse virtuaalmaale, vaatame, ahah, sööme kõik ära, okei, igav, edasi.
nüüd pool tundi rääkinud. Ma tahan seda rääkida, et nende hea, heale asjadega virtuaalmaailmadega. Miks see näiteks on Eesti kontekstis, ma arvan.
Sa mõtled turvalisus küsimusele, teeme virtuaalse Eesti kuhugi.
No me oleme selle mängu läbi mänginud, et, et. Kaks tuhat neliteist, kui Krimmi võeti, siis me ju tegelt päriselt nagu mõtlesime läbi need stsenaariumid, et kas me suudaksime rahvusena jätkata. Pilves olukorras, kus meie territoorium on okupeeritud. Ja noh, nii kaua, kui me räägime näiteks laste sündidest, surmade registreerimisest, valimistest, ühesõnaga kõik, mis ei ole seotud füüsilise mateeriaga, nii kaua on see kõik lihtne. Aga näiteks seesama, et sul ikkagi tuleb mingi järjekordne bandeerlane sinna koju ja ütleb, et nii automaadi ähvardusele, et nüüd see kodu kuulub mulle onju, või anna see auto mulle onju, siis sellest, et sul on. Mingi register kuskil pilves, mis ütleb, et noh, et ei kuulu sulle, on ju, et, et noh, sa ikka jääd sellest ilma, on ju. Seda muidu minevikus meiega ei juhtunud, tuhat üheksasada nelikümmend, nelikümmend üks on ju, noh jääme oma taludest ilma, eks. Ja teistpidi me oleme suutnud ka minevikus tulla tagasi, ehk siis nagu a la maareform üheksakümmend kolm, üheksakümmend neli tagasi anda. Aga kui ma seda virtuaalmaailma jutuga tahan jõuda, on see, et see, et neid universumeid on nii palju. See avab täiesti uut tüüpi majanduse. Me just rääkisime, kui palju seal on raha, eks seal on nagu sadu miljardeid. Virtuaalmaailmade puhul on see hea asi, et ainukene ressursikulu on põhimõtteliselt ju elekter. Et noh, plastikut ei tooda virtuaalmaailma jaoks onju või erinevad riided, mis sa teed. No mis siis on? Fortnite'i mängus eelmisel aastal riideid müüdi kahe miljardi eest. Kahe miljardi eest. Ja ma toonitan, et kes seda mängu ei tunne, siis need riided ei anna mitte mingit mängueelist, et sa ei ole rohkem kaitstud või sa ei ole rohkem ainuke, mis on seda ägedam. Teistmoodi, teistsugune. Ja see on inimese jaoks nii oluline, et kokkuvõttes terve maailm kulutas kaks miljardit, et osta mingeid virtuaalseid hilpe. Ja see on hea, kui ma mõtlen nüüd nagu natuke jällegi looduse peale, me räägime, kuidas inimene saastab loodust, kuidas turism saadab looduse, saastab loodust ja nii edasi. Nagu niisugune film nagu iRobot, Will Smith veaosas. Seal on, film jõuab olukorraga lõpptulemuseni, kus siis superaju või nii-öelda see superarvuti sunnib kõik inimesed kodudesse. Sest ta jälgib robootika kolme põhireeglit, ehk siis, et sa ei tohi kellelegi kahju teha ja inimest tuleb alati saastada ja nii edasi, onju. Ja ta jõuab nagu järeldusele, et kui ta paneb kõik inimesed nagu vangi. Siis inimesed ei saasta loodust ja annab neile piisavalt süüa, siis nad ei sure ära, onju, annab neile piisavalt tegevust, onju, hoiab elus, onju, aga vanglast välja ei saa, et see on nagu ultimate nagu noh, nii-öelda tulemus, onju. Ja kui me mõtleme selle peale, et kui virtuaalmaailmad on nii ägedad, et noh, ma ei tea, Pariisi külastamine virtuaalselt, ma saan aru, et see kõlab jälle haigelt, onju, aga Pariisi külastamine virtuaalselt noh, on ägedam kui füüsiliselt, onju. Ei aise ja vaata on hea ilm ja kõik muud jutud on ju, et noh, et, et siis iseenesest me oleme teinud loodusele nagu teene.
Tahaks ühte asja veel öelda siia. Sa ütlesid jube hea asi. Käitumisteadlased on siin nagu publikas olev. Et näiteks see, et lapsed istuvad oma nendes seadmetes, on terve põlvkond tulemas praegu, kes tegelikult eelistab. Virtuaalmaailmas suhtlemist sellepärast, et nad on seal alati keegi teine. Ehk siis needsamad mured, et noh, või hirmud, et sul on teismelisel, et oh, ma olen nii kole või oh, ma olen nii paks, onju. Virtuaalmaailmas ei ole seda muret, ole nii ilus, ole nii peenik, ole nii paks, kui sa tahad, onju. Mistõttu nagu seda hirmu, et noh, millisena ta meid näeb või mismoodi element mind näeb, seda hirmu ei ole, siis ta näeb, ta ei näe mind, ta näeb minu avatari. Ja seetõttu nagu seda barjääri või seda hirmu, et ma lähen nüüd sinna baaris jällegi ilusa neiuga suhtlema, teadmata, kas see tegelikult on neiu, onju. Et seda hirmu ei ole, sellepärast no mis siis Ali, mis jutule saab, ütleb, et on ei, noh. Okei, ma panen siis teise paruka, tulen teise parukaga tagasi, onju, proovin uuesti, onju. Ja mis ongi seda, et täitsa nagu noh mingit tüüpi inimestele, see ongi nagu parem alternatiiv võrrelda sellega, mis neil täna on, et noh, et, et. Kui mul täna on ikkagi noh, ma ei tea, emotsionaalne barjääri on ees Ma ei tea, seal ei ole.
kodus. Väidlemiselt seda, et ma tahan öelda seda, et see on jälle üks asi, mis tirib seda seltskonda sinna virtuaalruumi, sest see on nii ahvatlev, ma saan olla seal keegi teine. Ja, mina läks ole vabune, kohe vabandust, ma vastu peale ei tohin visata.
Mängukeskne on olnud see jutt, või ma mõtlesingi, et kas, kas, kas te näete, et. Mängu, no see statistika, mis sa tõid, oli mängude kohta, et, et need mängud käivad harilikult ees, mängud ja, ja porno ilmselt veavad nagu tehnoloogiaid ees ja siis asjad tulevad järgi, aga et kas nagu. No ma ei tea, õppimine. Asjana, mida me teeme nagu päris palju, osa elust teeme nagu põhitegevusena ja siis muude tegevuste kõrvalt töötamine. Et, et kas need on asjad, noh Ultima Online ei saanud neid teha, eks, virtuaalreaalsuses täna. Noh, ma ka ikkagi valdavalt virtuaalreaalsuses mängin, midagi nagu otseselt, otseselt kasulikku nagu ei tee. Aga, aga potentsiaal justkui on ja noh, mingid inimesed, ma ei tea, disainerid, mingid. Isegi vist kirurgid, mingeid remote asju teevad juba ka nagu virtuaalreaalsuses, ühesõnaga. Et, et see arutelu on olnud hästi nagu mängukeskne, ma saan aru, mis see põhjus on, et te ilmselt arvate, et mängud veavad meid sinna nagu metaversumi poole. Aga et kas need teised eluvaldkonnad tulevad ka järgi, kas te näete nagu seal ka neid, neid asju juba liikumas sinna suunas?
See on väga hea küsimus, jah, ma alustasin mängudes sellepärast selle kohta ongi rohkem datat, et me võime siin ju niisama. Keskealised mehed pläkutavad midagi, et kokkuvõttes tahate ikkagi mingeid fakte ka saada, on ju, et, et siis selle kohta ongi rohkem datat. Mulle endale meeldib väga, noh, me nägime eelmisel aastal ju sotsialismi taassündi, DAO-d. Decentralized autonomous organizations, ehk siis maailm avastas, et kui me kambakesi kokku tuleme, teeme ettevõtte, igalühel on väike tükk ettevõttest, et see on üle, üle äge demokraatlik ettevõte, on ju, et sellega saab ju hoopis ägedamaid ärimudeleid teha, on ju. Noh, kõik inimesed, kes on. Sündinud Nõukogude Liitu teavad, et sotsialism on veel huulem kommunism ju ei tööta, et kui kõik on kõigi oma, siis kokkuvõttes nagu midagi sellest ei sünni, et alati keegi peab võtma vastutuse ja olema see, see keskpunkt või see nii-öelda founder seal sees, on ju. Ja seal taotjas ka päris ruttu, jõuti ju selle olukorrani, et no esimesed taod olid sihukesed napakad, et noh. Kambakesi siis virtuaalselt hääletati, et millise järgmise igavne vahvi pildi või NFT, mis ostame, on ju, mitme miljoni eest, on ju. Noh päris see oli kas pelikan või flamingo tao, mis oli selle, see oli selle tao nagu põhiolemus on ju. Et päris ruttu jõuti nende järeldusteni, et ups, et teed mingi ei viitsi, et äkki kuidagi valiks nagu mingid need mingid siuksed. Eestvedajad, ühesõnaga hästi ruttu hakkasid tekkima mingid demokraatlikud protsessid, kus inimesed jõudsid välja selleni, et ei, ei, et, et meie hääletame, aga te tehke. Noh, ühesõnaga keegi peab tegema, keegi peab vastutama, keegi möllama, on ju. Et ja see on ka mõnes mõttes ikkagi virtuaalne nagu tegutsemine, ehk siis jällegi inimesed, kes füüsiliselt nagu omavahel kokku absoluutselt ei puutu või, või puutuvad üksikutel juhtudel. Otsivad mingeid uusi koostöö ja koostoimimise vorme, et aga need taod surid, noh ma arvan, et suureneb, kasvavad, arenevad, eks. Aga nad ei ole täna jõudnud nagu ühe nii-öelda märkimisväärse tähiseni, millest me saaksime rääkida, kui, kui val
Vaata sellest, mis sa küsisid, et selleks peab ikkagi nagu päris palju juhtuma. Ma arvan, et meie nagu töö kvaliteet ja töö efektiivsuse teatud tüüpi töötajatel kõige suurem hüpe toimus kaks aastat tagasi, kui tuli koroona ja me ei lubanud, me ei tohtinud enam ühtlasi kohtuda, on ju. Ja noh, see, millise käbeduse ja kiirusega ka kõige lootusetumad IT-alal inimesed suutsid üles leida Teamsi ja Zoomi, on ju. Noh, see oli ikkagi minu jaoks täiesti imekspandav, et kõik need inimesed ei saa, ei oska, mis nupp, kus kohas, mis ei tööta, noh kõigil. See kaugkoosolekute teema on ju, ma ei tea, mingi kümme-viisteist, võib-olla rohkem aastat olnud üleval, ei saanud, kuni ühel päeval üleöö kõik said. Ja, ja sellest on ju ikkagi väga palju jäänud täna nagu püsima, et me väga palju ju noh, peamegi oma koosolekuid Teamsis ja Zoomis, aga see ei ole. Aga võib-olla mõne inimese jaoks on see tõesti see argument, et ma ei taha istuda nagu, ma ei tahagi kedagi näha, et ma ei taha minna mingisse ruumi kellegagi kokku ja see on vastik ja ma olengi siin oma kodus. Ma arvan, see ikkagi päris paljude inimeste jaoks ka lihtsalt see, et noh, see on efektiivsem. Ma ei pea istuma kuhugi autosse sõitma, nagu meie oma saadet teeme, noh ei saa kokku Tallinna Kesklinnas keel neli. Saame kokku seal, kus me saame ja mitte sellepärast, et ma ei tahaks, nagu ma ei talu sinu lähedust või selles ruumis on ju. Vaid see on sellepärast, et no okei, meil lihtsalt praegu on efektiivsem niimoodi ja see ei ole parem ega halvem, see on teistmoodi. Ja see, kui sa küsid, et kas me nagu viime, ma ei tea, õppimise üle virtuaalruumi või, või mingi, ma ei tea, ajukirurgia üle nagu virtuaalruumi, et noh, esiteks peab seal. Jällegi nagu tehniliselt hästi palju juhtuma, me oleme nagu väga-väga-väga kaugel sellest, et me saaksime täna kuidagi tehniliselt mugavalt sinna nagu ruumi. Ja, ja kui see nagu noh tehniliselt mugav võimalus tuleb, et kui me nüüd küsime, et noh, kas ma parema meelega teeksin 2D sinuga või 3D sinuga virtuaalset saadet, no loomulikult 3D sinuga, see ei ole mingi küsimus. Eks, et kui, kui see minu füüsiline nagu noh, keha kuidagi tõlkub sinna virtuaalruumi, ma näen tervet su kehakeelt, eks ole, ma näen, kus sa, ma ei tea, niheled, käega märku annad, noh, mis iganes. Vaatan su poole, vaatan teisele poole, see oleks muidugi parem kui see tänane mingi Teams või Zoom ja me muidugi läheksime sinna, aga see on kaugel ja, ja ma arvan, et me. Noh, mingid asjad saame sinna üle viia, mingid asjad viiaksegi, see on nagu nende kaugkoosolekutega. Aga, aga kindlasti on väga palju asju, mis mitte kunagi noh, ei lähe sinna, ta muutub nagu üheks tööriistaks. Alati nende uute tehnoloogiatega on selline, mõned inimesed levitavad sellist vaimustust, et, et noh, nüüd kohe ja kõik lähebki igaveseks sinna, on ju. Ja noh, siis mingi hetk ta leiab oma selle sellise produktiivse nurga, see nurk võib olla väga suur või see nurk võib olla väga väike, eks ole. Aga noh, ütleme neid inimesi, kes. Kes oma autoga käivad nagu maja ees ka, tagurdavad auto garaažist välja, võtavad maja eest postkastist lehe ja siis sõidavad garaaži tagasi. Noh, sest et tehnoloogia on olemas selleks, et, et noh, neid ikkagi nagu väga palju ei ole.
Aga läheks sinna maailma tühendamise juurde, mulle tundub see nagu tunduvalt, see on ikkagi nagu midagi põhimõtteliselt uut. Noh, see, et me võtame Ultima Online, World of Progressi või mille iganes on ju ja pikendame seda joont ja ütleme, et me istume siin nüüd veel tunni rohkem või see kõik on äge, ma usun seda. Aga, aga see põhimõtteline uus kvaliteet, mida need metaversumid ja NFT-d ja blockchain'id ja nad, kui me selle kõik kokku paneme, on Et siis me võime ette kujutada neid virtuaalmaailma, kus me saame ennast ja oma kola kaasa võtta. Ja see meie kola ja mina ise ei kuulu näiteks Fortnite'i loojale ja Epic Gamesile, vaid see kuulubki mulle, see on mingisuguse NFT-ga kusagil minu nimel. Minu riided on minu omad, ma olen mina ise. Ma liigun nende maailmade vahel, eks ole, võib-olla need maailmad veel kuidagi nagu segunevad, võib-olla ongi minu muusikafilmid, võib-olla minu koosolekud tulevad ka kuidagi sinna nagu kaasa. Et see, et see kõik muutub nagu selliseks nagu täiesti uut tüüpi internetiks ja, ja kui jumal meid annab ja annab ja meid toetab, on ju. Et siis me kangutame selle käigus ära ka, ka kontrolli nendelt veeb kaks null nagu hiiglastelt, hiiglastelt, et noh, täna. See, mis sinu kohta on Google'is, see on Google'is ja katsu sa seda Facebooki saada ja see, mis on Microsoftis, on Microsoftis, see, mis on Facebookis, on Facebookis ja kõik hoiavad sellest kinni. Sa oled nende oma, on ju, sa seda ise kuidagi kontrollida ei saa, et mulle see tundub nagu hästi potentsiaalikas, et esiteks ma saan ennast tagasi nende firmade käest. Ja teiseks, ma saan ise hõljuda ja liikuda nende erinevate maailmade vahel. See, see, see loob nagu vähemalt midagi põhimõtteliselt uut. Võrreldes sellega, mis on täna või mis oli kolmkümmend aastat tagasi.
Ja aga ma ütlengi, et see põhimõtteline uus tuleb ikkagi sellest, et kus on sinu fookus või ühesõnaga noh, see, see, see, mida saab tunnetada, on ju, et noh, a la raha on meil juba virtuaalne ju. Kes sellist sularaha kasutab veel, et aga me kasutame seda virtuaalset raha päris maailmas, just ostsin väga maitsvad pannkoogid ja. Virtuaalses
progeda selleks. Ei, ei, ehk siis aga jällegi noh, et ongi see, et, et, et lihtsalt sellel nagu hästi praktiline nagu, nagu maailmaväärtus või vahel on väljund, onju, raha teenida ja. Ja nii edasi, onju, aga iseenesest sellist virtuaalset kogukonda on meil täna juba sada tuhat inimest, onju, et polegi nii vähe, onju, et, et noh.
just. Muide, on kirjutatud just raamat, Palatsi kirjutas raamatu Nation States või vabandust. No ühesõnaga, ta kirjas raamatu sellest, et millest me oleme ise ka siin Eestis aastaid rääkinud, et, et mis oleks, kui hakkaks genereerima virtuaalseid riike. Mis see point üldse on, mis see mõte on, et noh, et miks me peaksime üldse, on ju. Ja, ja see taandub nagu mingitele noh, ala, ala ongi nagu mingitele kollektiividele, et. Ma ei tea, inimesi, kes on käinud eliitkoolides, on üldse nagu noh, ikka on sul ju mingi, sa võtad kaasa endaga mingi seltskonna. Klassikokkutulekule käid, noh ja tore meenutada, on ju. Klassivend kirjutab sulle, et kuule, et sa teed seda asja või müüd seda toodet, et äkki nagu müüd mulle nagu parema hinnaga, on ju, ja noh. Ikka mäletan Peetrit, ikka müün parema hinnaga, on ju ja nii edasi, et selles kollektiivses toimimises on mingi teatav kvaliteet, teatav väärtus. Ja meil oli siin juba haridusküsimus sees, on ju, et noh, et, et mingi kaks vahet, kas ma panen näiteks oma lapse siia kooli või sinna kooli, kui ma vanemana usun, et see teine kool on parem ja mul on võimalus ta sinna panna. Siis noh, sa vanemana ju tahtmatult teed selle otsuse ja paned sinna paremasse kooli, on ju. Ja see tähendab seda, et meil on võimalik hakata tekitama mingeid nagu no haalab, ma saan mingite vanemlike valikute kaudu kujundada seda seltskonda, kes suhtleb minu lapsega. Nii, mis tähendab seda, et me võime panna kokku mingid community'd juba, et kuule, et mul on Singapuris marulahedad sõbrad. Kuule, et kas sinu lapsed ei viitsi mängida minu lastega, on ju, või käia selles tunnis näiteks koos või teha seda kunstiprojekti koos või seda robootikaprojekti koos, on ju. Oo kuule, näed, selle Silicon Valley kuti lapsed, võtame need ka juurde, on ju. Ja veel hetkel me hakkame tekitama nagu community't jällegi üks väikest nagu virtuaalset universumit ja selle kaudu nagu noh, me usume seda, et me parandame neid võimalusi. Või seda nagu seltskonda või seda, seda arenguruumi, kus meie lapsed nagu
Ja aga ma ütlen, et kui ma jõuda tahan, see, et mismoodi meta universumid üldse, need erinevad virtuaalmaailmad hakkavad, hakkavad päris maailma täiendama ja mis tähendab seda, et noh tekivad mingid nagu reaalsed muutused, et ma toon ühe reaalelu näite meditsiinist. USA-s on tervishoid väga kallis. Väga kallis on haige olla, väga kallis on operatsioone teha ja nii edasi, onju. Samas praegu juba on seda, et inimesed käivad Indias tegemas operatsioone, sellepärast et India tervishoid teatavates teemades on sama hea kui USA oma või isegi vaata, et parem, onju. Nii, aga nüüd ongi see, et kui meil on mingid teemad, mis on väga olnud lokaalsed, noh kujutage ette, et mingist situatsioonist meil on jumal tänatud, meil on väga hea tervishoid ja meil on väga hea haridus. Aga näiteks ma ei tea, Serbias inimesed täiesti teadlikult hakkavadki valima tervishoiuteenust oma riigist väljapoolt, sest see on niivõrd palju parem. Ja kui see juhtub, mis siis saab sinu enda riigi tervishoiusüsteemist? Jällegi, et kuna virtuaalmaailm võimaldab mul liikuda sinnapoole, kus on parem ja see, mis muidu on olnud sinu käes, sellepärast et noh, ta oli kodulähedal, ta noh kogu aeg oli siin olemas ja noh, kui sulle ei meeldi, siis mine Soome, onju, et noh, et, et lähengi. Aga mis siis sinust saab, kui nagu enam ei ole nagu tervishoiuteenuse tarbijat või kui ei ole enam nagu pensionite maksjat või ei ole nagu. Seda, kes austaks meie haridust on ju, noh, meil on näiteks hästi sellega eestlastel ei ole seda probleemi, aga vaata maailma laiemalt, eks. Vaata maailma, kas selle koha pealt näiteks finantsteenused siiamaani on väga suure osa maailma jaoks kättesaamatud ja seal paan kontotki. Aga kui ma pangakontot ei saa siin riigis, aga ma saan endale näiteks mingi korraliku virtuaalkonto kuskil mujal riiki onju, kustkohast see raha siis tekib, siia riiki või sinna riiki? Kui ma ei saa seda normaalselt kulutada ka, sest kui ma selle välja võtan, siis on jälle mingi probleem, onju, ma kulutan selle, seal mingis virtuaalruumis selle raha ära. Päris suur nagu osa väärtusest liigub nagu nii-öelda standardset või klassikalist majandusmudelist mööda. Ja see hakkab mõjutama riikide eelarveid, pensionimakseid, kõiki muid asju, onju. Kuule,
see mõte meeldib, et selle asemel, et, et ma ei tea laps telliks mu käest uued tossud või uued e-särgid, ta ütleb mulle, et kuule, et mul on ilgelt vaja seda virtuaalset põõka. Väga hea, noh, kulu on sama, aga kahju loodusele on oluliselt väiksem.
No Facebook ostis ära sellise ettevõtte nagu Oculus, mis on nende virtuaalreaalsuse peakomplektide, nende kopsikute üks tuntumaid tootjaid ja arendajaid maailmas, nad otsid seda juba päris mitu aastat tagasi. Ja nad on vaikselt arendanud seda ja, ja nüüd on juba välja tulnud ka vanasti või isegi mõni aasta tagasi need, need kopsikud olid sellised, et sa pidid ikkagi olema arvutiga juhtmega ühenduses. Eks, et arvuti käitas kogu seda värki, siis mingil hetkel, võib-olla mäletate, ilmusid need kopsikud, kuhu käis telefon sisse, Samsungil olid sellised, siis telefon oli silme ees. Ja, ja nüüd on siis juba tegelikult ka päris mitu aastat on, on vist Oculus, oli väljas see ühekomplekt, mis ise ongi nagu ma ei tea, Androidil või millel ta jookseb, eks, et noh, ta on täiesti iseseisev üksus. Tal on aku ja väiksed kõlarid ja, ja wifi ja kõik sees, et paned ta pähe ja juba alati mingis teises maailmas. Aga nende nagu turustamine, noh ütleme, me oleme väga, väga, väga, väga, väga kaugel sellest, et tegemist oleks mingiski mõttes massitootega. Ja nüüd hiljuti, see oli paar-kolm nädalat tagasi, kui Facebook või, või meta või, või Oculus kuidas iganes selle kohta öelda. Kui nad tõstsid nende peakomplektide hindu ja mitte vähe. Ja sellest siis selliseid nagu noh, tööstusharu asjatundja, analüütikud lugesid välja, et, et noh, kui neil oleks tõesti sisemine veendumus ja plaan kõigile maailma inimestele väga kiiresti neid peakomplekte müüa, eks ole. Et me hakkamegi nagu hästi kiiresti sinna virtuaalreaalsusesse minema. Siis nad ei oleks seda hinda mitte tõstnud kõvasti, vaid nad oleks seda hinda langetanud kõvasti. Kuskil on hinnapiir, no mis hinnast sina oleks nõus ostma, eks, kas sa viiesaja eest ostad, kas sa kahesaja eest ostad, kas sa viiekümne eest ostad, või see tuleb selle arvutiga kaasa, kas sa siis ostad, noh, et kuskil on see nagu hinnapiir. Aga et, et kui nad tegid selle kallimaks. Noh, siis sellest nagu loeti välja, et järelikult nad ise ka tegelikult ei usu, et sellest nagu lähemal ajal massitoode saaks, sest muidu nad ei oleks seda teinud kallimaks, nad oleks teinud odavamaks. Et, et põhimõtteliselt, mis peab juhtuma, on A, see, et need seadmed lähevad odavamaks ja B, see, et, et inimest väga suurel hulgal inimestel tekiks mingisugune mõte, et oh, ma lähen ostan selle. Täna meil on ikkagi peaaegu iseenesest mõistetav, et igaühel meist on nutitelefon. No väga raske on ette kujutada ja on inimesi ja ma ei, me ei lähe sinna vaidlusesse, jumala eest, ei pea olema kõigil. Aga ma lihtsalt ütlen, fakt on see, et peaaegu kõigil on ja peaaegu kõik meist kujutavad oma elu ette ainult koos selle nutitelefoniga. Et nüüd, kuidas me jõuame nende virtuaal, kas ja kuidas me jõuame nende virtuaalreaalsuse komplektidega sinnani? Ja kuna me jõuame, noh, see on hetkel väga suur küsimärk.
me oleme juba virtuaalmaailmas, finantsiliselt. Raha on enam, on ju, et
Nõus, ehkki mul proof of stake mulle ka ei istu, aga. Et küsimus oli see, et ma ei ole nõus tegelikult päriselt alguses kõlanud väitega, et igal juhul on päris maailm põnevam kui on virtuaalmaailm. Et minu arust ja, ja. Kes on nõus, et päris maailm on põnevam?
kolmekordseks lähema viie aastaga. Et võib-olla sellel ajal, et, et see on mingisugune kvaliteedinäitaja, millal juhtub see, et, et pärim aeg ja samamoodi nagu see vanasõna on, et maailma lõpp on juba toimunud, aga ta lihtsalt on ebaühtlaselt jaotanud üle planeedi, et samamoodi on ka see. Üleminek juba toimunud, et on väga palju kohti planeedil, kus elu on väga palju halvem. Noh, olgu ta Põhja-Nabal, eks ole, seal ainult kui sul seal internet on, siis vaevalt see päris maailmas väga palju uudistamas käis, et. Et kus sinu jaoks, Henrik Roonemaa, see piir läheb, millal võiks olla virtuaalmaailm sulle huvitavam, et mis on sinu nõudmised virtuaalmaailmale, et ta oleks sulle huvitavam kui päris maailm?
Mulle lihtsalt meeldib arvutimänge mängida, võib-olla ma olen jätnud endast siin mingi mulje kui inimesest, kes tahab ainult vihmausse kaevata kuskil maas, et see ei ole niimoodi. Ja mulle on kogu aeg meeldinud ja, ja ma arvan, et see on võib-olla selline vanuseline eripära, võib-olla, aga mul on viimasel ajal järjest raskem leida mänge, mis mind köidaks. Tunduvad õudsalt noh, hästi piiratud kõik või lõpuks tunduvad nad mingis mõttes nagu ühesugused, eks ole, noh, võib-olla kohati nagu infantiilselt, mõned on põnevamad, mõned ei ole. Aga mul on järjest raskem leida nagu selliseid virtuaalmaailmu, kuhu ma oleks nõus panema oma aega näiteks noh, mis arutame, kui selline standard läbimängimise aeg on, ütleme nelikümmend kuni viiskümmend kuni kuuskümmend tundi, on ju. Et, et väga raske on leida ja, ja ma mingil hetkel tüdinen kõik ära, sest et kuidagi no ma näen neid, ma näen neid traagil niite ja neid noh neid nähtamatuid barjääre seal ümber, eks. Ja seetõttu mul ei ole noh täna nagu usku, et, et mingi üks inimeste poolt tehtud, piiratud ressurssidega tehtud teismaailm. Võib olla nii mitmekülgne, nii pikka aega, kui on see, mida me nimetame looduseks, eks ole, või see, mida me nimetame ühiskonnaks. Ja, ja noh, et lühidalt vastus, et see peabki juhtuma, eks ole, et, et peab tekkima midagi sama põnevat ja ilusat ja koledat ja võimalusterohket kui, kui on päris maailmale, mis ei tähenda, et ma ei käi seal virtuaalilis, muidugi ma käin. Ja muidugi ma leian aeg-ajalt mingi mängu, kuhu panna oma kümned tunnid sisse, aga ma tulen sealt alati nagu välja ja ütlen, et okei, see oli see kogemus, noh, see on nagu film, lõppes ära, noh, head aega.
Araabia maades muide käiakse väga palju väljas, aga siis kui pime on, et aga teine asi, mis ma tahtsin öelda, on see, et see ei ole vaata nii binaarne, et, et kusagil virtuaalmaailmas on ainult noh, et inimesed istuvad seal, eks ole, ja. Ja noh, imevad nagu lutipudelist piima, et, et kõik on ette tehtud, et mõtle kasvõi Minecraft'i peale. Noh, see, see hulk loovust, mis on ja katsetamist ja uudishimu, et mis on Minecraft'is välja, valla päästetud. Viie kuni ma ei tea, üheksakümne viie aastaste inimeste seas, et see on, see on noh, see on ülimuljetavaldav tegelikult.
olen üks vähe nendest vähestest, kes kui oleks viitsinud kätt tõsta, oleks tõstnud selle koha peale, et virtuaalmaailm on põnevam. Küsimus minu jaoks on see, kas põnevus on põhiväärtus minu elus, ehk ma jõuan sellesama inimlikkuse juurde, eks, et tõesti ta ongi põnevam, ma tunnistan seda. Ja, ja olen nõus ka nende plussidega, mida Taavi siin nimetas, eks, nüüd ongi teine küsimus, eks ole, see. Et, et kuidas läheb see, see päriselu ja kui me räägime põlvkondadest, no ilmselgelt on näha, eks ju, et mina olen, ma olen põlvkond viiskümmend kolm, äge vanus. Aga see, kui tõesti nagu lastele antakse varakult kätte need nutiseadmed, siis see, mida juurijad ütlevad, on see, eks, et ta. Kuna aju saab sealt väga kiiresti oma preemia kätte, et kogaks ja uus ja huvitav ja uus ja huvitav, eks. Siis lõpuks tal puudutabki motivatsioon ja hästi humoorikas, minu jaoks oli see Taavi näide, et ah, pean minema metsad hakkariite panema. Eks, et juba see nagu võibki tunduda selline keeruline ja raske, eks, et tõenäoliselt on nüüd siis minu laste põlvkond. Ehk need, kellel hakkavad tulema juba oma lapsed lapsevanematele nagu väga suur nüüd tunnetus, see, et need metaversumid saavadki olla hullult ägedad ja tõesti see loovus areneb ja inimene areneb seal, eks. Aga kui ta jälle kusagil seal istub ja kui ta päriselt ei suhtle sõpradega, vanaemaga, emaga, kui ta päriselt ei õpi suhtlema, et kui need kuidagi saaks kokku panna, see sotsiaalne areng, see emotsionaalne pool, eks, et me oleme inimesed, meil on tunded. Siis kahe käega keerutan alla ja, ja poisid, laske minna.
Jaa, et ise kirjutanud, lähevad, et, et noh, ma olen siin, räägin nagu tohutu virtuaalmaailmade fänn ja austaja. Hiljuti tegime oma kalli kaasaga ühe istumise, et panime, eksime kodust välja. Meil on neli last on ju, et vaikigi omaette hetk olla, kirjutasime kumbki nagu oma valge paberi peale, et mis on hetkel elus puudu. Ja, ja noh, selles mõttes nagu isegi kui ma tahaksin olla nendes virtuaalmaailmades, kuna mul on neil last ja töö ja kõik muud jutud, onju, siis noh, üks nendest asjast, mis ma kirjutasin, oleks, tahaks olla rohkem virtuaalmaailmades, onju. Aga no päris elu lööb nagu ka ikkagi vastu pead, onju, et tule lastega tegutseda, onju. Aga, aga küsimus on jah see, et, et mis nagu kaasa toob, et, et kui te nagu mõtlete selle peale, et noh a la globaliseerumine või ma ei tea, kes on su sõbrad üldse, onju, et see suhtlus, onju. Kakskümmend aastat tagasi oli võib-olla okei, kui sa inglise keelt ei osanud, said hakkama küll, eks, ja sinu ökosüsteemi ja sinu sõpruskonda, sinu maailma, millest sa elad, väga palju ei mõjutanud, eks. Noh, minu näiteks täna oma tööd ei oleks võimalik teha, kui ma ei oskaks inglise keelt, eks, et, et see nagu kohustus või noh, see vajadus on olemas on ju, samas vene keelt ma nagu ei peaks oskama, et see nagu väga ei kutsu, eks. Et siin on sama asi, et sama statistika, mida me siin tsiteerisime alguses. Ega ta suhtleb oma sõpradega, ta lihtsalt ei suhtle sellisel viisil, nagu sina oled harjunud, ehk siis, et noh, näost näkku saame kokku, lähme kohvikusse. Ei, ei, me suhtleme, iga päev suhtleme, mõtleme Henrikuga kolm aastat suhtleme, iga nädal. Saadet koos ja nii edasi, onju, ja siis hakkame pärast mõtlema, et ups, onju, et ainukord, kus me füüsiliselt suhtleme, on Arvamusfestival. See on okei, ehk see nagu, kui see muutub, see on see metaversumite nagu põnev pool, eks on ju, või noh, kuhu see kaasa jõuab. Ja see, et haridus on lõpuks seal ja tervis on lõpuks seal ja kõik muu lõpuks seal.
Sorry, korra mitte, lõpuks lõpuks katsuks selle majanduse ära, ma tahaks anda ühe lootuskiire. Ühesõnaga seoses Ukraina sõja ja, ja näiteks sellega, et kogu lennundus üle Venemaa on kinni pandud, on meie piirkond, ma mõtlen siin Soome-Rootsi, meie. Saabame ikka päris korraliku laksu kätte, et ma ei tea, milleks on liiga vähe sellest kõva ajaga räägitud, aga mul on, hiljuti olin Šveitsis, suhtlesin sealste ärimeestega. Küsin otse ära, et mis on tõenäosus, et te teete Eestisse ühe välisinvesteeringu ja ehitate siia mõne tehase. Vastus on väga lihtne. Okei, null. Ehk siis miks ma peaksin tegema Euroopa mõttes logistiliselt väga raskesti kättesaadavate kohta tööstuse mingi nagu vabriku, kui ma ei saa kasutada ära seda eelist, et muidu Eesti ja Soome on nii-öelda kilometraažilt Aasiale kõige lähemal. Aga kui Venemaa paneb oma õhuruumi kinni, siis me oleme kõige kaugemal. Siis tuleb minna üle Türgi või ma ei tea, üle, üle, üle Jäämere, eks on ju, et, et, et mis on üldse nagu tõenäosus, et me hakkame normaalselt välisinvesteeringuid jätkuvalt siia saama, nagu me oleme harjunud saama. Ehk siis nagu füüsiline tööstus, füüsiline majandus, et see päriselt siin on ka. Ja kui seda ei tule, välisinvesteeringut ei tule, mis me riigist saab siis, siis meie arenguga saab. Ja miks ma olen nagu tohutu see nagu metaversumite ja muude fänn, ongi see, et meie riik ja me ise oleme teinud päris tugeva panuse ikkagi nagu IT ja startup endusega kõige selle peale. Ja me tahame, et kaks tuhat kolmkümmend oleks vähemalt kolmkümmend protsenti meie majandusest sellega seotud. Miks see on nii lahe? See ei vaja füüsilist tootmist. Me praegu kuuleme, kuuleme lähiajal järjest tuleb, tuleb siin järgmise nädalat tulevad uudiseid, kuidas meie. Metaversumitega tegelevad startupid saavad väga suuri, väga tunnustatud investeeringuid. Ja neid, kes neid investeeringuid teevad, väga suured fondid, väga targad inimesed, neid ei häiri see. Et on Ukraina sõda, et Venemaa vahelaga, Venemaaga, et meil on Venemaa lähedus. Neil ei ole see probleem, aga oleks, kui me räägiksime näiteks, ma ei tea, mingite asjade füüsilisest tootmisest. Et võib juhtuda, et nagu selline virtuaalmaailma ja jumal tänatud, nii palju on, sünnib ja nad surevad ja kõik nad vajavad oma riideid ja hilpe ja mõõku ja kõike muid asju. Keegi peab nüüd valmis joonistama, keegi nad peab valmis tegema, eks. Ja see kõik tegelikult on vesi nende ühiskondade veskile, kes kokkuvõttes suudavad IT-st rohkem välja võluda. Et see võibki olla nagu ütleme ausalt, et need metaversumid võivad olla meie riigi nagu majanduse päästjad kokkuvõttes. Räägime sellest vähem, sellest on nagu negatiivne jutt, poliitikud seda vaadat mainivadki, eks, aga, aga sorry, majandusinimesed, investorid noh päriselt investeeriksite praegu nagu uude mingisse, ma ei tea, terase tootmise tehasesse Eestisse.
Ma küsiks siis selle küsimuse, mis ma tegelikult alguses trükkisin ka sinna sisse, et, et see. Ma ei tea, mind see eesliide virtuaalne nagu häirib natukene, et see viitaks justkui sellele, et seda ei ole päriselt olemas.
No nagu ei ole ka noh, raha nagu on virtuaalne, aga natuke on ka päris ka.
Ma saan aru, et raha on välja mõeldud, on ju, aga see ei tähenda, et ta ei ole päris, et selles mõttes ta on ikkagi ju. Noh, see virtuaalsus viitab justkui nagu sellele, et kui me ütleme, et see on virtuaalne maailm või virtuaalne reaalsus, et siis noh, et see ei ole päris on ju.
Ta mingis jupis on virtuaalne, eks ole, et me saame, või ta mingis jupis on reaalne, me saame mõtteid vahetada ja võib-olla isegi üksteile otse vaadata ja nii edasi. Aga noh, kui ma ei tea, tõesti räägime mingist lõhnast või puudutusest või mis iganes See
maailm, sa kujutad ette pead, see on virtuaalne maailm, noh, et vist jälle kaua peab lugema selleks, et aru saada, mis asja see kirjanik mõelnud on.
Ei, kokkuvõttega metaversumid tulevad ja me juba rohkem veedame seal aega ja tõesti, üks on teie enda skin time'i pidev kasv. Ja lihtsalt nagu see, mis tüüpi lõbustust või, või sisu te otsite seal, see nagu kujuneb alles, aga et me kõik lähme sinna. Rahaga me juba oleme, rahaga teil ei ole probleem, rahaga me oleme juba virtuaalsed. Ei,
me oleme ka ju ikkagi valdava osa inimsuhtlusega seal, eks ju, et meil on need klotsid, on me vaikselt nagu kolime ennast siit, sinna nendesse virtuaalmaailmadesse. Siis minu probleem on see, et seal, et need maailmad ei suhtle omavahel ja ma täna ei näe, et, et mingit mõistlikud liikumist sinna vahele oleks, et need suhtleks. Noh, me oleme põhimõtteliselt nagu meta-Nõukogude Liidus, kus piir on kinni ja, ja mingit jutugi pole, et sa saad kuskilt üle.
Minu arvates ei ole siin midagi uut, minu arvates on seda tehtud korduvalt ja läbi viimaste aastakümnete, aga me oleme väga sobivalt oma arutelu algusest tagasi. Kõik head lood lõppejad seal, kus nad algavad ja meie lugu lõpeb ka siin, nii et aitäh kõigile, kes on olnud. Virtuaalselt meiega või reaalselt meiega või mida iganes see tähendab. Metaversumi teema jõuab massidesse, paari aasta jooksul arvab pool vastanutest.
[ TRANSKRIPTSIOONI LÕPP ]