Käes on teise mai pärastlõuna ning nagu ikka selle laupäeviti, siis on Kuku raadios eetris Restardi saade, see on saade, mis kõneleb IT-ärist ja IT-poliitikast, nagu me täna kavatseme teha, meil on stuudios saatejuhid Hendrik Roonemaa ja Taavi Kotka, on riigi infosüsteemide osakonna juhataja Aet Rahe, tere. Tervist. Ja Skype'i otsas on meil Janno Siimar Velveti-nimelisest loobüroost, kes veebiprojektide ja veebilehtedega päris palju tegeleb, tere, Janno. Tere. Ning me räägime täna, no millest ikka, tulenevalt sellest samast suurest Riigikogu kodulehe, ma ei teagi, skandaalist, skandaaliks on seda palju nimetada, aga ütleme, et puhkenud arutelust ja erimeelsustest selle üle, kas saja tuhande euro eest tehtud Riigikogu koduleht oli piisavalt hea või ei olnud piisavalt hea ja ma tahaks ikkagi laiemaks minna, et mitte ainult terve saate ühest kodulehest rääkida, et me arutaks siis Taavi, et kuidas, kuidas tehakse riigis selliseid suuri IT-projekte ja miks need just nii tehakse?
Võib-olla juhiks tähelepanu ühele pisikesele asjaolule, et lisaks sellele, et, et MKM tegeleb investeeringute juhtimisega, siis me tegeleme ka poliitikute kujundamisega, mis tähendab seda, et meil on väga palju ka juhiseid ja raamistikke nende, just nende tellijate jaoks välja töötanud, kes ongi võib-olla sellel teel, et nad alles avastavad, kuidas IT-d tellida. Et näiteks selline tore dokument nagu Veebide koosvõimeraamistik, et mis ei ole küll võib-olla kõige värskem enam tänases võtmes, kui ma õigesti mäletan, siis kaks tuhat kaksteist viimati uuendatud, aga sellegipoolest ta tegelikult katab päris palju niisuguseid basic asju, et, et okei, et kui sa annad endale aru, et sa tellid sellist asja esimest korda, siis tee sellised elementaarsed viited, et pane need dokumendid nende nõuete komplekti, et huvitav oleks vaadata, kas selles konkreetses hankes näiteks kasutati.
niisugused põhimõtteliselt kohatuvad mängu, et kui sa oled nii kohutavalt suure investeeringu teinud, siis WIPOV muutub mingil hetkel poliitiliselt, emotsionaalselt ja igast muust vaatest peaaegu et võimatuks, kui keegi isiklikult ei ole valmis koos selle lahendusega hauda minema, et et kui, kui investeeringute mahud on nii kohutavalt suured, siis tegelikult need toodavad täiendavalt väga suuri ja uusi investeeringuvajadusi, et ma arvan, et meil Eestis on selles mõttes väga, väga vedanud, et meil on õigetel ajahetkedel olnud väga head insenerid, kes on teinud mõned baasotsused õigesti. Ehk siis need põhimõttelised tõsi, tõsiasjad, et, et meil on hajusarhitektuur, meil on andmevahetuskiht.
Ehk siis, ja kriisi ajal, ehk siis kui erasektor ära kukkus, siis avalik sektor oli ainuke see tellima ja õnneks see kriis sattus täpselt sellele ajale, kus just nagu Euroopast oli järjekordne euroraha lael tulnud. Ja see on olnud täna Eesti IT, IT üks suuremaid miinuseid, et ega me investeeringuteks kasutame ikkagi ainult peamiselt, ma arvaks, ma, võib-olla ma eksin, aga ütleme seitsekümmend, kaheksakümmend protsenti just nimelt euroraha. Et kui üks hetk, kes euroraha otsas on, siis meil nagu ütleme nii, et IT-investeeringute tegemisega nagu majad arvestanud ei ole ja noh, seda poliitikat täna nagu, nagu ajate oma meeskonnaga muutmas ongi. Aga jah, et täna selgelt on, kui me vaatame Eesti-siseseid kliente, siis suurim tellija on kindlasti arvelik sektor. Ehk siis pangad, telekomid oma mahtudelt on ikkagi oluliselt väiksemaks kukkunud. Aga nad
Enne pausi Aet hakkas rääkima legacyst, ehk siis sellisest nii-öelda vanast tarkvarast, mille üleval hoidmine on kallis ja kulukas, et et üks asi, millega Aeti osakond on ja Aeti ise on tegelenud viimase pooleteist aasta jooksul ühe taskina, on olnud kujundada välja üldse poliitika, mis moodi Eesti riik peaks suhtuma vananevasse tarkvarasse. Ehk siis nii näiteks, kui see mõelda ei ole, siis see, et sinu arvuti, ütleme, sinu lauaarvuti või sinu laptop kolme aastaga vananeb, see on normaalne nähtus. Mistõttu raamatupidamine ka noh, suhtub sellesse kui, kui asja, mis noh, nii kui arvuti on ostetud, hakatakse kohe nagu, nagu teistpidi raha koguma selleks, et kolme aasta pärast uus masin osta. Aga tarkvara puhul millegipärast midagi sellist ei tehta. Ja sealsamas, kui sa vaatad, et noh, ma ei tea, Microsoft ei toeta enam XP-d, kuigi see on nagu vist enam jätkuvalt, enam, enam levinuid operatsioonisüsteeme maailmas, Apple uuendab oma versiooni nii tihti ja põhimõtteliselt kõiki vanemaid versioone nagu, nagu toetab väga vähe, ehk siis kõik, ütleme tarkvaramaailm liigub sinna suunas, et, et, et, et unustage ära see vana, et me ei jõua seda hallata, see ei ole enam turvaline, ta on ajast ja arust, et tegeleme pidevalt sellega, et meil oleks nagu värske seis, et meil on pidevalt, oleks nagu niisugune uus seis. Ja seetõttu nagu noh, ütleme meie nagu jagame seda ideed või mõtet. Ja, ja nüüd ongi küsimus, et, et kuidas siit nagu edasi minna, kas siin on üldse võimalik mingid reeglid teha?
Jah, tõepoolest, sellise uue poliitikasuuna väljatöötamisega me hetkel tegeleme, et sellepärast ongi, selles mõttes on hästi, hästi huvitav protsess olnud see, et, et see mõte sai tegelikult alguse just sellest samast IKT investeeringute juhtimise protsessist, kus siis mingil hetkel hakkas välja paistma selline tõsiasi, et kui infosüsteemid väga vanaks hakkavad muutuma, siis, siis kulud... Kuulud kipuvad suhteliselt kiiresti suurenema ja, ja toona oligi põhi, põhimure see, et, et kuidas selline reeglist, reeglite komplekt nagu välja töötada või läbi, välja mõelda, mis aitaks siis sellisest liigsest, maintenance, kulu kumuleerimisest vabaneda. Aga mis on olnud nagu põnev selle, selle teema detailsemal uurimisel või, või mida me nagu avastanud olema, on see, et tegelikult olenemata sellest, et esmane reaktsioon sageli kipub olema see, et, et okei, et kui mingit väga keerukat infosüsteemi nullist uuesti kirjutada, siis on tõenäoliselt sellega seotud suhteliselt suured kulud, et kuidas seda ikkagi õigustada, see reaalsus on see, et, et üha sagedamini selgub, et, et tegelikult selle infosüsteemi uuesti mõtestamise käigus. leitakse viise, äriprotsessi selliselt optimeerida, et tegelikult see investeering tasub ära.
Okei, aga ma saan aru, et siis on tulemas poliitika, mis ütlebki, et mingil hetkel, kui süsteem saab, ma ei tea, viis aastat vanaks, siis kustutame ära, kustutame kõik failid ära ja teeme uue.
Me tegelikult loodame leida, leida võimaluse seda ka sellise range regulatsioonina kehtestada, ehk siis tegelikult, ütleme nii, et see, seda poliitikat on vaja eelkõige nendele, kes, kes võib-olla ei ole kõige professionaalsemad IT-tellijad, et ma igaks juhuks rõhutan üle, et, et Eesti riigis on ka väga professionaalseid IT-tellijaid, kellele seda poliitikat selles mõttes vaja ei ole, et, et ma praegu olen palju selliseid ekspertintervjuusid teinud ja ja nii mõnegi tellijaga on näha, et nad tegelikult juba järgivad seda reeglit. Nad juba ise tegelevad sellega, et nad regulaarselt hindavad üle, kas on mõistlik vanasse infosüsteemi investeerida või tegelikult see infosüsteem asendada. Ja, ja kalkuleerivadki erinevaid alternatiive läbi, et Maksuamet on siin näiteks hea, hea näide. Aga on ka neid maju, kes ei ole sellisele professionaalse tasemele veel jõudnud ja nende jaoks on neid täiendavaid check-pointe või checklist'e vaja.
[ TRANSKRIPTSIOONI LÕPP ]