Tere, ilusat laupäeva pärastlõunat, on kahekümne kaheksas märts ning Restarti saade alustab. Täna stuudios saatejuhti Henrik Roonemaa ja Mart Parve, Taavi Kotka me oleme saatnud komandeeringusse, aga meil on see-eest külaliseks teine Taavi, ja kes on Taavi Talve, kes on Eesti Telekomi IT tootejuht ja me räägime täna, keerutame ümber sellise teema nagu kaugtöö ja kaugelt töötamine ja kaugel olemine ja kogu selle krempli haldamine nii töötaja kui ettevõtte vaatest. Me oleme jõudnud maailmas tänu tehnoloogia arengule õnneks sellisesse olukorda, kus ei ole nii erakordselt tähtis paljude ametite puhul, kas sa oled kontoris või sa oled teel sinna või sa oled teel sealt ära või lennujaamas või paljud meist saavad ja paljud meist on sunnitudki tegema tööd kusagilt kaugelt, aga Aga kuidas see masinavärk kõik toimib ja kuidas see paremini toimima panna, selleks me täna siin kolmveerand tundi oleme, et sellest rääkida, nii et ilmselt ei tule väga süva IT-juht, IT-jutt, et kellel on kokkupuuteid nende teemadega, siis võib kuulata küll.
Ma arvan, et, et see on sulle erane märkus, et ei tule süvitsi IT-jutt, sellepärast et kui sa ka mainisid, et tehnoloogia areng on teinud võimalikuks selle, et inimestel on, on võimalus nüüd teha tööd kuskilt kaugelt, olgu siis kodust või mõnest kodukontorist või kaugtöökeskusest kuskilt Siis tehnoloogilise probleemiga niivõrd tegemist ei olegi, sellepärast see tehnoloogia on olemas olnud ju noh, laialt kasutusel Lääne maailmas viisteist aastat ja rohkem, mis võimaldaks kaugtööd, iseenesest ei ole midagi uut, ei grupitöö tarkvarades, ei telekonverentsides, odavates internetikõnedes, mitte milleski, mitte, mitte milleski sellises ei ole tegelikult iseenesest uut, aga samas suurt kaugtöö plahvatust ei ole selle tehnoloogia leviku kiust toimunud ja paljud arvavad, et, et see on pigem selline organisatsiooniline ja, ja juhtimislik probleem, mitte tehniline probleem niivõrd
Kas, kas seda võib nüüd vaadata nagu teatud määral tööandja reklaamina, et, et Telekomi tööle minnes on võimalus osaleda sellises vahvas asjas nagu, nagu kaugtöö või, või kellele teil seda, seda, seda mõnusat kraami nagu kaugtöö jagatakse seal firmas?
Tegelikult see jagatakse nagu kõigile ja, ja ta, nagu ma ütlesin, et ta sõltub paljuski sellest, et, et milline on sinu töö iseloom, et kas sa, kas sa ootad seda, et klient tuleb sinuga rääkima või või sa oled pigem nagu selline, kes, kes teeb oma töö ära ja siis läheb seda kas siis kolleegidele või klientidele rääkima. Ja, ja kui sul on see võimalus nii-öelda oma tööd juhtida, siis tegelikult on sul võimalus ka, ka kaugtööd kasutada.
Kas teil on sisse saetud mingisugused spetsiifilised kaugtööpõhised, kas siis organisatsiooni juhtimissüsteemid või mingisugused tehnoloogilised süsteemid, mis te olete juurutanud just nimelt selle jaoks, et inimesed saaksid kaugtööd teha?
Mis on IT poolelt, noh, mina näen küll nii, ja nii palju, kui ma olen uurinud kaugtöö valdkonda, siis näen väga palju organisatsioonilisi ja juhtimislikke takistusi kaugtöös, ehk siis väga lihtsalt öeldes, et Et noh, kuidas ettevõte võiks siis garanteerida selle, et see inimene, kes on saadetud kaugtööd tegema, aga mingit tööd seal teeb, mitte, mitte lihtsalt niisama ei pikuta, kuid kui ikkagi rääkida nendest tehnilistest tõketest, siis mis on kõige suuremad tehnoloogilised IT-väljakutsed, mis on kaugtöös?
Kas sellest, kindlasti on sellest, on sellest erisugust kasu, kuid, kuid see on selline nagu kompromisside küsimus, et sellest on mingisugust kasu ja, ja servast, eks ole, kui me kuulsime turvariskidest, on sellest ka mingisugust kahju, et et seal tuleb neid, neid riske ja võimalusi, mis see asi loob, tuleb, tuleb balansseerida, on selliseid valdkondi, kus kaugtöökohta ei saa küsida, et kas sellest on, on kasu või, või kahju, on valdkondi, kus lihtsalt teistmoodi... Ei ole võimalik leida töötajaid, sellepärast et et talendid on, on muutunud aina ninakamaks, neil on globaliseeruvas maailmas aina rohkem võimalik valida endale tööandjat ja lihtsalt ettevõttel X ei ole võimalik endale saada tööle talent Y, pakkuda talentidele sobivat töötamise võimalust ja nii mõnigi talent Näiteks võib-olla mõni superprogrammeerija tahab töötada näiteks Tenerifer. Ja seega, kui on soov talle tööle pakkuda, siis tööd pakkuda, siis ta, siis ta töötab sellise ettevõtte jaoks, mis on nõus sellega, et see töötaja on kuskil näiteks siis juhtumisi Tenerifer koos oma perega, ja töötab sealt ja, ja, ja kuna talent, kuna talentide müük on sellises valdkonnas või, või talendid on ettevõtte jaoks niivõrd suur konkurentsieelis või niivõrd oluline ressurss, ilma milleta ei ole võimalik edukas olla, siis ettevõtted pingutavad, et neid talente siis saada endale niimoodi pard
Noh, selles, raske on seda sellise ühe konkreetse uuringuga mõõta, sellepärast et kui meil on näiteks üleeuroopaline organa, müügiorganisatsioon, kus müügiesindajad töötavad siis nagu igasugustes noh, hajus piirkondades ja peavad keskkontorisse aru andma, siis siis noh, loomulikult nad teevad kaugtööde, siin ei ole valikut ja me ei saa öelda, et me otsustasime, et, et lugesime ühte uuringut, et see vist ei ole ikka nii kasulik selle uuringu järgi, et me kutsume nad kõik näiteks seal Tallinnasse kokku ja siis hakkame neid iga hommik lennukiga üle Euroopa laiali saatma, et see on, et see on absurd, et on kindlasti ka selliseid, selliseid kohti, kus see on kasulikum ja on sellist tööd, mida siis näiteks noh, kui tegemist noh, näiteks hea näide on võib-olla klienditeenindajaga, siis ta lihtsalt, kes siis füüsilise klienti teenindab, noh, loomulikult tema puhul see siis ei ole kasulik, sest selleks, kui, kui klient tuleb kontorisse, seal ei ole teenindaja, et siis, siis klient pettub.
hakkasingi vahetult klientidega suhtlema, Siis kui Eesti mobiilimaailmas internet nagu väga selgelt hakkas nagu tuld võtma ja, ja oma mobiiltelefonidest e-posti lugemine hakkas nagu popiks saama, siis nii-öelda ettevõtte töötajate kõige suuremaks mureks ei olnud mitte see, et kas ma olen e-mailid turvaliselt või mitte, vaid see, et, et kui ma nüüd vabal ajal saan meili lugeda, siis minu ettevõtte juht ootab, et ma vabal ajal hakkaksin meili lugema ja tööd tegema. Ehk tegelikult väga kaua läks aega sinnamoodi, et, et inimesed selle piirangu asemel, et ma pean nüüd kodus tööd tegema, leidsid viisi, et tegelikult kui ma sõidan punktist A punkti B taksoga kliendiga kohtuma, siis mul võimalus tutvuda vahepeal mingisuguse materjaliga, et ma saaksin kogu oma tööaega efektiivselt kasutada. Ehk see inimbarjääri murdmine, et, et hakata mõistlikult tulemust saama kaugtöömises, on, on, on väga oluline.
Nii, Restarti saade on eetris tagasi, saatejuhid Henrik Roonemaa, Mart Parve ja meil on külas Taavi Talve, Eesti Telekomist, kes tegeleb seal IT kaughaldusega ja muude ja kaugtööga ja muude selliste teemadega, millest me täna räägime, ning võtame siis edasi seda kaugtööjuttu, et kui meil on äkki mõni ettevõte, kes mõtles, et... vahepeal saadet kuulates, et peaks hakkama seda asja korraldama, siis me juba eelmises saatelikus natuke jõudsime sinna, need probleemid laias laastus võib jaotada kaheks, ühed on sellised organisatsioonilised või inimestekesksed ja teised on tehnilised, aga hakkame nendest inimestest ja sellest organisatsioonist peale, et kuidas siis, kuidas siis teha hommikul kell üheksa koosolekul inimestele teatavat, teatavaks, et nüüd on võimalustel kõigil minna koju?
Seal on, seal on palju konksuga küsimusi, muide, ma ise olen kaugtööd teinud nüüdseks, lugesin kokku, üksteist aastat olen ma enam-vähem nüüd ilma kontorita, kontorita toimetanud ja, ja töötanud kolmes erinevas riigis ja, ja ka hetkel ju ju, ju töötan Eesti ettevõtetega ja, ja ei ela tegelikult sellel üldse mitte Eestis, nii et, nii et on, on kogemus nii koostöös, koostöö tegemisega nende organisatsioonidega, kus tehakse kaugtööd ja olen ka ise, ise seda teinud ja seal on, see on väga ebaintuitiivne valdk, minu meelest ma tooksin Ühe näite, et kui juht hakkab kaaluma seda, et võiks, võiks organisatsioonis kaugtöö juurutada, üks esimesi selliseid intuitiivseid reaktsioone on sellised, et kehtestame hästi ranged mõõdikud. Et siis me teame, kui inimesed on kodus, siis me teame, et nad ei laiskle seal, sest nad teevad päeva lõpuks ära mingisugune kümme asja, ja nad kuskil tähtsas süsteemis panevad linnukese kirja, et nad on need süsteemi, need asjad ära teinud, ja see võib mõnes asjas võib-olla isegi, isegi näiteks, näiteks töötada mingisuguses hästi sellises mehaanilises töös, kus on Või tegelikult nutikamat laadi töösse, tavaliselt peavad inimesed ka organisatsioonis koostöötades kogu aeg otsima mingisuguseid võimalusi ja ja tegema sellist, tegema sellist koostööd lihtsalt kohvimasina juures ja juttu ajama, et et tuvastaks mingisugused täiesti uued, uued võimalused, näiteks mis organisatsiooni ees on, ja, ja selliste mõõdikute kehtestamisega inimesed tajuvad, et nad peavad ära tegema ainult need kindlad asjad, Ja siis nad ei pööra enam tähelepanu, nad justkui tunnetavad, midagi muud nad enam ei peagi tegema, tekib selline kommaril olukord, ma ei tea...
Aga vestluse käigus tuvastatakse mingisugused riskid, mis muidu, mida muidu poleks silmas peetud ja mis muidu oleks maha magatud, tuvastatakse mingid võimalused, tulevad pähe, mingid uued tooted, uued kliendid, arutatakse mingeid asju ühiselt ja seda kõike saab tegelikult kaugtee vormis väga hästi, Teha siis, kui inimesed töötavad organisatsiooni, kui inimesed saavad aru, mis on selle organisatsiooni tegelikult, nüüd töö tegelik eesmärk, siis nad saavad aru, et nad peavad omavahel kas või chat'is näiteks või Skype'is kuskil rääkima, et nad peavad ise viima mõtet edasi, mitte ära tege mehaanilist üks, kaks, kolm, tänane töö on tehtud, järelikult võib edasi logeleda ja, ja ja aju välja lülitada, teine näide... Teine näide sellisest, sellisest noh, intuitiivsest mõtlemisest on see, et kui hakkame kaugtööd juurutama, et teeme kaugtööpäevad ja proovime, kuidas on. Ja selle tulemuskogemusena näitab, et noh, näiteks, et, et iga, iga kuu näiteks võib võtta mõned, näiteks iga nädal ühe kaugtööpäeva. Tulemus on see, et kuna inimeste kogu valdav töö tegemise viis on kontoris töötades, siis nad vaatavad seda ühte päeva kui siis lisandunud, rõõmsalt lisandunud puhkepäeva, sest nende kogu töö tegemise filosoofia ei ole siis nii-öelda kaugtöö valmis ja see päev on kuidagi nagu siga ja kägu, nad ei oska seda päeva kasutada, see muutub puhkepäevaks, ja siis juht pettub. Ei, see kaugtöövärk vist ikka nii hästi ei tööta, et järelikult tuleb see üks päev ka ära lõpetada, nii et, nii et niimoodi, et niimoodi pool, et ei ole liha ega kala niimoodi ju
Ma olen tegelikult täitsa nõus selles mõttes, et, et eriti nendes ettevõtetes, kus see niisugune kaheksast viieni, esmaspäevast reedeni töötamine on nagu, nagu sisse, sisse juurdunud on, on, on kaugtööpäeva tekitamine, võib-olla niisugune lisatööpäev või lisavaba päev, eks ole, Aga, aga ma arvan, et, et tegelikult see protsess või see aeg, mis kulub selleks, et inimesed mõistavad, et tegelikult on see viis, kuidas ma saan tehe, tekitada omale selle töörutiini keskkonnavahetuse ja tegelikult võib-olla keskenduda teistmoodi või, või samamoodi nagu arstiga on, et ma lähen küsin teist arvamust, et siis on ka, ma lähen teen teises keskkonnas tööd ja võib-olla märkan seal asju teistmoodi. Et, et võib-olla see esimene pettumus tuleks sellel juhil nagu üle elada ja, ja siis nii-öelda vaadata, mis sealt edasi saab, sest noh, ega, ega kui mina tulin Telekomi tööle, ega, ega ma ei olnud kunagi nii-öelda kaugtöö, tööd teinud ja, ja kui keegi ütles, et sa võid nüüd kaugelt, nii et sa võid minna koju, koju tööd tegema, siis ega minu esimene mõte oli samamoodi, et ohoh, et tegelikult ma nagu okei, et kui ma võtan kokku, et, et, et kui palju ma nagu tööpäevas tegelikult tööd teen...
Ja, ja nüüd teen köögis tööd ja nüüd teen, teen elutoas tööd, et, et siis tõesti see, see esimesed kaugtööpäevad olid minu jaoks niisugune täitsa niisugune uus, kuidas öelda, niisugune töö ja puhkeaja nagu segu. Aga, aga noh, mida aeg edasi ja, ja mida rohkem ma olen nii-öelda keskendunud sellele, et, et ma tahan, et minu ettevõte läheks hästi ja selleks, et minu ettevõte läheks hästi, peab olema ette, et eesmärgid täidetud ja, ja, ja ma teen tööd selle nimel, siis see kodus töötamise loogika või see, või see psühholoogia, mis on, on tegelikult muutunud.
See võtab aega. Ja ma ütleksin, et kui ma vaatan neid inimesi, kes töötavad, kes on õppinud töötama kaugtöö vormis ja neid organisatsioone, kus on selline asi suudetud elluviija, et inimesed ei ole ühe koha küljes kinni, ta, kuid ometi organisatsioon ja inimesed on tootlikud ja töötavad hästi, siis see on natuke teistsugune rass või tekib selline nagu hoopis teised suhtumised tekivad ja need on kihvtid inimesed, kes on selle asja lõpuks kätte saanud ja organisatsioonid, kus on oldud nii kannatlikud ja nii taiplikud, et on suudetud niimoodi panna asi tööle, Et, et inimesed siis ei, et inimesed ei ole piltlikult öeldes avatud kontoris koos, kus juht saab kogu aeg valvsa pilguga neid vaadata, siis tekib selline, selline kihvt eraldi tõug, mis suudab leida hoopiski rohkem võimalusi töötada rõõmsamalt ja ja, ja loomingulisemalt ja samal ajal ka, ka, ka tootlikult.
No jaa, kindlasti ja, ja, ja ega, ega meie kontoris ka ei hoi ulutuul, kuigi meil saab kodus töötada ja ja, ja mõnikord tulles sinna töö juurde, sa, sa valmistad ennast ette teistmoodi ja sul on väga kindel ülesanne, mida sa lähed täitma ja töölaua taga sa teedki selle tegelikult paremini ära, sellepärast et sa oled selleks nii-öelda häälestunud. Ja, ja kindlasti kaugtöötamine ei peaks olema kohustus teha, vaid ta peaks olema võimalus valida omale töökeskkond, et, et anda ettevõttele nii-öelda parem tulemus tagasi.
Nii palju kui ma vaatan, kuidas ma tunnen, tunnen paari sellest organisatsiooni, kus tehakse palju, kaugtöös ma ütleks, et see on nendel juhtudel juhtunud küllaltki orgaanilisel moel, ehk siis et inimesed, et seal on kohal, et väiksemat sorti asutused, kus on kohal inimesed, kes kõik saavad ühiselt väga hästi aru, miks nad midagi teevad, et Küsimus ei ole selles, et et nad, nad nüüd, nad ei saa mitte ainult aru sellest, mida nad teevad, nad ei saa aru ka, miks, miks nad seda teevad ja siis nad suudavad ise ka jooksvalt tuletada seda, mida parasjagu on on tarvis teha, nad on inimesed, kes saavad omavahel väga hästi läbi, kes sageli suhtlevad ka väljaspool tööd omavahel, kellel on, kellel on pidevalt, kellel, kellel on kujunenud välja selle organisatsiooni osas, kus nad töötavad nagu ühised uskumused, et miks nad seda teevad, mis on nende pikaajalised eesmärgid, ja siis tekib selline, selline hetk, Kus nagu ei olegi vaja, et nad kogu aeg istuksid ninapidi koos, et neil oleks võimalik kulli pilguga valvsalt silma peal hoida, et see on nagu pigem on, on toimunud, on toimunud see nagu, nagu natukene teist, teistpidi, et alguses on tekkinud, on kujundatud välja selline, selline organisatsioon, kus inimestel on ühised uskumused ja kus inimesed suudavad distsiplineeritult ise otsida neid asju, mis on nüüd vaja ära teha ja neid siis ka loominguliselt, kuid samas üksteisega koostööd tehes ja üksteist informeerituna hoides ära teha, ja siis ühel hetkel tekib see olukord, et nüüd me oleme kaugtöövõimelised ja siis võib see, võib seda aina rohkem ka esinema hakata kuni täieliku sellise leviteerimiseni.
Aga see oleks nagu hea mõte näiteks nüüd kaugtööpäevi kuidagi spetsiifiliselt juhtida või, et mõelda välja ka, et kui on, me alustame sellega, Mitte, et mine tee oma seda harjumuspärast asja mujal, vaid et mine mujale, aga tee muud asja.
Ma arvan, et, et need töötajad, kellele pakutakse välja kaugtöö võimalus, peaksid nagu ise kõigepealt mõtlema selle peale, et, et kas, kas nad on selleks valmis, kas see tegelikult annab nagu tulemust või, või see on, ongi pigem nagu see nii-öelda pool töö, pool vaba päev. Ja, ja teine on nagu see, et ma arvan, et, et ettevõtte juhid koos oma töötajatega ütleme, saavad selle asja juurutamisel, tegelikult hiljem hinnata, ütleme, võtta mingisugune testiperiood, mitte üks või kaks päeva kuus, vaid võtta kas siis näiteks, kas pool aastat, kus on mingi hulk kaugtöö tegemise võimalusi ja siis hinnata, et, et kas, kas see töötaja tundis, et sellest on kasu, ta tundis, et see on mingisugune, teistmoodi, mis annab talle mingisuguse tõuke või, või tegelikult see oli lihtsalt mingisugune hea viis ja, ja ma kasutan, kui seda, seda nõutakse, aga tegelikult ta ei anna mulle nagu mitte midagi.
Oli see vist üheksateistkümnenda sajandi lõpus või millalgi, oli selline juhtimis, juhtimiskoolkond nagu Taylorism, kus mõõdeti töötajatele, et mis liigutasid nad täpselt, mis järjekorras Võtan kruvi parema käega, panen sinna, eks ole, kuidas võimalikult efektiivselt liigub ja töötaja siis pidi tegema täpselt seda liigutust täpselt sel moel, ja kui nüüd vaadata selle teatud vektorina, siis praegu on, on kaasaegne juhtimisteadus jõudnud sinna, et inimesed peavad toimuma sisemise motivatsiooni alusel, ehk siis mitte väljaspoolse nii-öelda Väljaspoolsest motivatsioonist lähtudes vaid sisemisest põlemisest ja sisemisest soovist ja arusaamisest firma hüvanguks panustada, peavad töötama ja ma ütleksin, et kui seda selles valguses vaadata, ongi, et juhtimine on muud, on, et individualismi tõstetakse esile ja ja antakse vabadust ja samal ajal antakse ka ühist, kujundatakse ühist uskumust sellesse, mida, mida tehakse, nii et see vabadus kasutatakse selleks, et organisatsiooni ja ja kolleegidega enda hüvanguks panustada, siis kui sellisel moel nagu moodsalt juhtida ettevõtet, Siis tekivadki sellised kaugtöövõimelised isikud, kelle sa võid usaldada, et kuhugi, eks ole, ja see kuhugile endast kaugemale, see ei pea ta silma all, silma all hoida, hoidma, nii et sellisel moel justkui ei olegi tarvis nagu organisatsioonis spetsiaalselt nagu selle kaugtöö jaoks vormida või kui see on sellisel moel moodsalt ja ratsionaalselt ja ja, ja, ja hästi juhitud asi, siis ta ongi juba, kujunebki kaugtöövõimeliseks.
Restarti saade on eetris tagasi ja me räägime siis täna siin kaugtöötamisest, kodus töötamisest ja kogu selle asja haldamisest ja kuna meil on ikkagi IT-saade, siis ma arvan, me kasutame viimased veerand tundi või natukene rohkem selleks, et proovida seda asja siis ka läbi, läbi tehnilise prisma natukene vaadata, Ja, ja ma mõtlen, et esimene, nii palju, kui mina olen kokku puutunud organisatsioonidega, kus töötab kümneid või sadu inimesi, siis mul on kuidagi tunne, et esimene probleem, mis seal kohe tekib, on see, kuidas see värk tehniliselt tööle saab. Ma saan aru, et on võimalik avada loomulikult ettevõtte serverid näiteks või sisevõrgud üle turvaliste ühenduste ja kõik see, Aga kui ma kujutan ette, me võtame kakssada inimest ja anname neile läpakaid ja saadame nad jumal teab kuhu, jumal teab mis ühenduste otsa, siis see lõpeb kõik ühe suure katastroofiga või, või ala, paremal juhul sellega, et IT-osakonna telefonid ja punased inimesed küsivad, et mis ma nüüd teen, kuhu ma nüüd vajutan, see ei tööta.
Loomulikult, ja nüüd on, nüüd on nii, nüüd on küsimus, et, et kui me räägime sellest kaugelt töötamisest ja räägime näiteks ühest ettevõttest, kes, kes saadab kõik töötajad maast välja, siis ühel hetkel tekib talle nii-öelda miljon kontoreid. Nüüd on küsimus, et, et kas ta nüüd palkab oma miljon IT-spetsialistid, kes igalpool kontorites on, või ta peab sõi, tema spetsialist peab miljon kilomeetrit maha sõitma, selleks iga, iga poole jõuda, Ehk, ehk tegelikult see ettevõte, kes hakkab kasutama kaugtöö võimalusi, peab hakkama mõtlema ka selle peale, et tegelikult need probleemid ju liiguvad siis sellest tsentraliseeritud kontorist väljaspoole, kuidas ma neid lahendan? Ja, ja nüüd on see, et kas ma hakkan endale kõike palkama, mis on tegelikult suhteliselt kallis ja kui mul neid spetsialiste on väga palju vaja üle Eesti näiteks, siis see on ettevõtteks väga suur
Selles mõttes, ma kujutan ette, kuidas näiteks mingi töötaja, kellel on lubatud teha kaugtööd, läheb kuhugi Ahja jõe äärde suvilasse ja siis ettevõte peab teda saatma IT-spetsialisti, kui tal mingi nupp ei tööta. See on absurd.
no mis siis saab? Me oleme siin rääkinud pool tundi, üle poole tunni, et kaugtöö on tore, kas sellel
[ TRANSKRIPTSIOONI LÕPP ]