Esimesi ID-kaarte hakkasime välja andma aastal kaks tuhat kaks ja idee iseenesest pärines paar aastat varasemast ajast, kaks tuhat kaks alguses siis alustasime isikutunnistuste väljaandmisega, kohe olid seal ka digitaalsed funktsioonid ja esimesel aastal andsime välja juba üle saja tuhande ID-kaardi.
Ma arvan, et kõige olulisem oli võib-olla Eesti liitumine Euroopa Liiduga, sest lisaks sellele, et isikutunnistusel olid digitaalsed funktsioonid, oli ta ka tavaline füüsiline kaardivormis isikut tõendav dokument. Ja Euroopa Liidus oli siis iga siseriiklik dokument ühtlasi reisidokument. Ja sellest tulenevalt, kui Eesti kahe tuhande neljandal aastal liitus Euroopa Liiduga, osutus see väga käepäraseks reisidokumendiks Euroopa Liidu piires.
Jah, et alguses oli tõepoolest isikutunnistuse peamine väärtus see, et ta oli väga mugav kaasas kanda, aga kui lisandusid ka olulisemad digiteenused ja eelkõige kaardi aktsepteerimine ja digitaalallkirja aktsepteerimine riigiasutuste poolt, siis selgus, et see kaart tegelikult lihtsustab oluliselt inimeste elu.
Noh, iseenesest sertifitseerimiskeskus, kes ju tegelikult annab välja sertifikaate, ehk siis hoolitseb suurelt jaolt selle isikutunnistuse digitaalse osa eest, et oli algusest peale isikutunnistuse väljatöötamise juures ja sellest ka selgelt huvitatud, nii et võib-olla selline väike viivitus oli siiski rohkem põhjustatud riigiasutuste poolt, mitte niivõrd erasektori poolt.
No algselt oli ikkagi küllaltki suur keerukus, et tagada paralleelselt siis paberkandjale asjaajamine ja digitaalne asjaajamine. Ehk siis millised dokumendid, kus siis arhiveerida, kas neid peaks välja printima, kas neid peaks kaustas hoidma, milline peaks olema siis kogu see dokumendihaldus, et see süsteem vajas korrastamist ja see tuli tegelikult mitu aastat hiljem kui isikutunnistus. Et nüüd ei kujuta enam ilmselt keegi ette, et riigiasutusel võiks olla ka kaust, kuhu pannakse dokumente. Et aga samas paralleelne asjaajamine oli mitu aastat reaalsus.
Tegelikult ega vist sellepärast, et isegi perekonnaseisu aktid vormistatakse ju ainult digitaalselt ja isikule siis soovi korral prinditakse välja ja ametnik paneb siis allkirjaja templi. Et tegelikult näiteks lapse sünni registreerimine, abielu registreerimine, et õiguslik tähendus on just sellel kandel seal registris ja inimene saab lihtsalt valgel paberil välja prinditud koopia omale.
Jah, et niipea kui tekkisid ka reaalsed e-teenused, milleks siis see ID-kaart tõepoolest reaalselt kasutatav oli, niipea tekkis ka vajadus anda seda võimalust või mõte, et selline, selline võimalus peaks olema ka isikutel, kes ei ela Eestis. Et tegelikult iseenesest ka mõttekäik, et Eesti majandus ja haridus ja teadus vajaks rahvusvahelistumist, ei ole uus. Ja sellest tulenevalt, kui meie olime juba enam-vähem oma e-riigi sisse seadnud ja tundsime juba suurt rõõmu sellest, et enam ei pea järjekorras seisma ja ükshaaval allkirju andma doku, paberdokumendile. Et siis selgus, et väga suur osa tegelikult ka reaalselt Eesti arengusse panustavatest inimestest on sellest välja jäänud. Näiteks Eesti annab umbes kuus, kuuesajale inimesele aastas võimaluse lühiajaliselt Eestis töötada. Aga nendel puudub igasugune juurdepääs just riigi poolt pakutavatele e-teenustele. Et see oli kindlasti üks sihtgrupp, ehk siis lühiajaliselt Eestis töötavad inimesed ja teiseks, Eestis registreeritud äriühingute juhatuste nõukogude liikmed. Samamoodi, mitte mingit juurdepääsu e-riigile, e-teenustele, samas reaalselt me eeldame, et nad toimivad meie ühiskonnas. Ja sellest tulenevalt siis jah, idee tekkis juba aastal kaks tuhat seitse ja aastal kaks tuhat üheksa sai see siis seaduseks.
Just, et ega iseenesest Euroopa Liit noh, paljud riigid on välja andmas või välja andnud ka oma digitaalse isikutunnistuse, Et Euroopa Liit mingil moel on püüdnud seda küsimust siiski reguleerida, aga meie mõte oli see, et, et Eestisse lisaks isikute vaba liikumisele on väga oodatud ka kolmandate riikide kodanikud, sest väga suur osa arengust toimub siiski väljaspool Euroopa Liitu.
No ega iseenesest PDF-dokumendis nüüd midagi head ei ole, selleks, et seda siis reaalselt ka kasutada edasises töös, et see nõuab noh, täiendavat lisatööd, et sealt kuidagi mingeid tekstilõike kätte saada ja siis toimetada nendega. Et ei, seda, et kuidagi peaks ka justkui tekkima visuaalselt vaadatav alg, et seda mõttekäiku ma küll ei tea, et oleks olnud, aga meie kontseptsioon oli oma olemuselt teistsugune, sest me mõtlesime eelkõige digitaalsest identiteedist. Ehk siis, et küll selle allkirja saab ka kuidagiviisi ikkagi sinna pandud, on ju näha, et, et millise dokumendiga keegi midagi on siis allkirjastanud, aga just see, et, et kuidas tagada, et just nimelt see konkreetne inimene on riigi poolt tuvastatud ja tema on siis kasutanud seda dokumenti selleks, et üks või teine tahteavaldust teha. Et kui füüsilises maailmas see tundub nagu ääretult enesestmõistetav, eks ole, reisidokumendiga on foto ja ja see on isiku sünniaeg ja mille järgi siis vaadatakse enam-vähem, et tegemist võiks olla sama isikuga, et kui seda isikut reaalselt näha ei ole, et kuidas siis tagada ikkagi seesama isiku tuvastus nii, et see inimene ise oleks vastutav selle eest, et ta ei anna oma dokumenti kellegile teisele.
Iseenesest üldiselt kõik riigid haldavad oma kodanike andmeid ja siis on andnud tavaliselt elamisõiguse või siis elamisloa ka selle riigi territooriumile füüsiliselt elama asunud isikutele. Meie mõttekäik on nüüd pisut teistsugune, et me oleme valmis andma riigi garantiiga dokumendi ka nendele inimestele, kes Eestis ei ela, ehk siis välismaalastele. Ja mõte on siis selles, et see saab toimuda üksnes selle identiteedi alusel, mis isikule juba on antud, ehk siis tema kodakondsusjärgse riigipassi alusel, ja meie võtame sellelt inimeselt biomeetrilised andmed ja vaatame, et ta ei saaks ühegi teise inimesena tegelikult esineda. Ehk siis, kui ta tuleb uuesti taotlema omale uut digitaalset isikutunnistust, siis me vaatame, kas need andmed sobivad nendega, mis varasemalt on antud ja inimesel puudub tegelikult võimalus luua omale justkui selliseid mitmeid identiteete, millega ta saaks siis toimetada ja ka erinevaid, miks mitte näiteks kuritegusid toime panna.
Mitte tingimata, et ega iseenesest väga palju riike on jätnud päris mitu etappi identiteedihalduse osas vahele. Ehk siis on läinud kohe üle näiteks biomeetrile, isikutuvastusele ja andnud välja ka väga turvalisi nii oma siseriiklikke isikutunnistusi kui ka passe. Aga küsimus ongi selles, et meil on midagi... mis on suhteliselt unikaalne, see on selline laialt levinud e-riik ehk arusaam, et inimene ei pea füüsiliselt tingimata oma eksistentsi pidevalt tõendama, vaid selleks tal ongi digitaalne identiteet, mis on samaväärne tema füüsilise kohaletulekuga ja omakäelise allkirjaga. Et see on see osa, mida me pakume siis teiste riikide kodanikele, kes soovivad siis Eesti õiguskorras toimetada.
Jah, et praeguse seisuga on mõeldud, et kõigepealt inimene pöördub Politsei- ja Piirivalveametisse, seal siis võetakse talt sõrmejäljed, näobiomeetria, ehk siis tagatakse tema nii-öelda identiteedi andmed, mille vastu me edaspidi hakkame siis võrdlema, tema järgmiste dokumentide andmeid. Ja samamoodi ta saab dokumendi füüsiliselt kätte Politsei- ja Piirivalveametist. Edaspidi on mõistlik kaaluda, et kas seda teenust mitte laiendada ka välisesindusse, see tähendab, et andmeid küll hoitakse endiselt Politsei- ja Piirivalveametis, aga kuna enamik e-residente elavad eelduslikult välisriigis, siis oleks mõistlik viia see teenus neile lähemale. Mis puudutab nüüd Eesti õiguskorras toimetamist, siis ega iseenesest see, kui inimesele antakse välja Eesti Vabariigi poolt isikut tõendav dokument, ükskõik, on ta seesama digitaalne isikutunnistus või, või on see elamisloa kaart, et ega see ei alluta teda oma olemuselt Eesti õigusele. Eraõiguslikes suhetes just kõikvõimalikud lepingud ja, ja kas või ütleme, ettevõtete siseni, sisene identiteedihaldus, et see sõltub erasektori enda kokkulepetest. See on täiesti võimalik, aga sellisel juhul peavad kõik pooled seda aktsepteerima. Et neid vaidlusi ei saa lahendada Eesti kohtus. Et see on kindlasti suurepärane võimalus, kui keegi annab nii-öelda valmistoote ja rohkem ei pea muretsema selle pärast, aga küll tuleb arvestada, et riigi garantii on siin taga isikutuvastuse koha pealt, mitte isikuõiguspärase käitumise tagamise koha pealt.
No Eisenhauseni maja on nüüd üks vana juhtum, aga iseenesest ega ei ole üldse nii lihtne inimesele otsa vaadates kindlaks teha, kas ta on nüüd seesama inimene, kes on fotol. Et me näeme piiri peal igapäevaselt juhtumeid, kus kasutatakse teise inimese dokumenti. Meenutame kas või neid vietnamlasi näiteks, kes tulid, kes olid, eks ju, korraldatud grupiviisiliselt siis Eesti piiri ületama ja neil ei olnud enda dokumendid kaasas, aga selleks, et aru saada, kas see isik, kes ees seisab, on nüüd reaalselt ka see inimene, kelle foto on passi kantud, see nõuab tegelikult väga täpset biomeetrilist analüüsi. Ehk siis niisama visuaalse vaatluse põhjal ma küll ei saa öelda, et see oleks nüüd väga tõsikindel isikutuvastus.
Ei, päris nii ei ole, tema ikka vastutab isikutuvastuse eest, aga see, mida tema vaatab, ongi see, et on sarnane inimene. Ehk siis tal ei ole kindlasti biomeetrilise identiteedi haldamise teadmisi ja oskusi, ei saagi olla. Tema just nimelt tuvastab sellesama riigi poolt välja antud dokumendi alusel inimese.
Tõenäoliselt see kõige kuulsam kreeklane, kes on kõikide surevate Eesti firmade omanik, et tema kohta on teada ainult nii palju, et tema isikukood ei ole Kreekas kasutusel, niisuguses formaadis isikukoodi nime, nimi ei ole tõenäoliselt levinud, noh, tõenäoliselt ei ole isegi see identiteedivargus, vaid on lihtsalt puhas ulme.
Jaa, aga mõtlengi, et, et, et see moment ongi siis nagu tähtis, et kokkuvõttes see, et me anname mitteresidendi ID-kaardi välja ja sellega oleme teinud ühel hetkel isikutuvastuse ära ja võtnud tal biomeetria, on, ongi selles mõttes kõige kõvem garantii või ütleme kõvem garantii kui see, millega täna ütleme, rahvusvaheline pangandussektor harjunud on. Mis teeb selles mõttes jälle huvitavaks selle, et kui praegu üle neti konto avamine on noh, mitte võimatu, aga ütleme, sa saad küll üle neti avada, aga see on limiteeritud, sa või sellisel juhul võid seal konto parandil kanda raha maksimaalselt kaks tuhat eurot kuus, noh, oluliste piirangutega, siis iseenesest nüüd selle uue internetisendi ID-kaardiga võiks avada ka üle neti kontot ja see on juba nagu rahvavaheliselt täiesti uus lähenemine.
Jah, tegelikult milliseid teenuseid nüüd saab osutada ja milliseid ei saa osutada digitaalse isikutunnistuse abil, et see jääb ilmselt iga teenuse osutaja enda otsustada, et tema peab hindama neid riske ja vaatama, kas ta soovib selle inimese kohale ilmumist või ei soovi. Et on selge, et tõepoolest lisaks suurtele võimalustele, see võib tuua kaasa ka ütleme, suurema ahvatluse väärkasutuseks. Ja seda, milline see konkreetne ohu realiseerumise variant on, seda tunneb kõige paremini teenuseosutaja. Aga põhimõtteliselt ei ole võimalik saavutada olukorda, kus seda inimest, kellele see digitaalne isikutunnistus on välja antud, ei ole olemas. Igal juhul on tal olemas... Näobiomeetria, on tal olemas sõrmejälje biomeetria, et need andmed on meil kõik olemas, see inimene on reaalselt käinud, kas siis Politsei- ja Piirivalveametis või Eesti välisesinduses ja tal on Eestis üks identiteet, olgu see või vale.
Jah, ja teine aspekt on ka maksupettused, et mis lähevad justkui lihtsamaks ja odavamaks. Et oluline on siinjuures ikkagi rõhutada, et e-residendi digiidee on hüve, mitte õigus, mis tähendab siis seda, et ühelgi inimesel ei ole eeldusena õigus saada meie digitaalset isikutunnistust. Et kui Maksu-Tolliamet näiteks oli mures sellepärast, et kas e-maksuametile ja e-tollile peaks olema inimesele juurdepääs automaatselt või siis on võimalik ka olukord, kus inimene kõigepealt tuleb kohale ja tutvutakse temaga, veendutakse siis tema usaldusväärsuses ja samamoodi ütleme, siin rahapesu ja terrorismi rahastamise ennetamiseks ja tõkestamiseks, ka praegu on ju tegelikult nõutav isiku kohale ilmumine, Et ega need aspektid ei kao kuhugile, väga võimalik, et pikemas perspektiivis need probleemid on võimalik maandada, võib-olla nad ei realiseerugi, aga praeguse seisuga selline võimalus on ette nähtud.
Jah, et üks asi on see, et me saame kindlasti kontrollida nii palju, kui meil vähegi andmeid on, kas isik on usaldusväärne, milline on tema varasem taust kõigi meile teadaolevate siis andmebaaside põhjal, ja teine asi on see, et see dokument antakse inimesele õiguspäraseks kasutamiseks. Ehk siis niipea, kui on kahtlus, et ta kasutab seda kuidagi õigusvastaselt. Siis on tõesti võimalus see koheselt, peatada, see dokumendi kehtivus ja siis taotleda isiku kohaletulemist. Siin on jällegi ka erinevad võimalused, võib-olla just ei ole mõistlik seda isikuga suhtlemise kanalit kohe kinni panna. Vaid püüda vastupidi, inimesega edasi suhelda sellesama digitaalse isikutunnistuse vahendusel, sest kõik, mis tehakse selle kaardiga, tehakse selle isiku nimel. Ja siin rohkem arutelu kohta ei ole, et kas see isik ikkagi pani nüüd ühe või teise tehingu siin toime või mitte. Selles mõttes on, on tegemist ütleme, isikut tõendava dokumendiga, mille riik annab hea tahteavaldusena inimesele kasutamiseks.
Just, et iseenesest juba see, et, et kui inimesel on võimalus asendada isiklik ilmumine sellesama digitaalse isikutuvastusega, ehk siis PIN ühega ja digiallkirja omakäeline, omakäeline allkiri siis digiallkirjaga, et juba see on väga suur samm edasi. See, millistele registritele veel sellest tulenevalt juurde pääseb ja milliseid e-teenuseid veel on võimalik kasutada, et see on kindlasti väga oluline, aga see on pigem selline teine samm, et juba ainuüksi digiallkiri annaks väga suure elukvaliteedi tõusu just mitteresidentidele.
Noh, ütleme niimoodi, et, et mis puudutab nüüd viisade ja elamislubade väärkasutust, siis see on natukene teine maailm ja eelkõige ütleme, elamislubade vaates on tegemist pigem pikaajalise viisaga, et saada juurde veel Schengen'i alale. Et kuivõrd pigem need digiteenused on tõepoolest nendele isikutele, kes on reaalselt Eestiga seotud ja soovivad just nimelt Eestis toimetada. Ma usun, et pigem aitab see ausaid inimesi kui siis inimesi, kes püüavad leida mingeid kõverdeid siis Schengeni alale pääsemiseks.
Ta saab omale tegelikult plastmasskaardi, millel ei ole isegi mitte isikupilti, aga mille digitaalsed funktsioonid on täpselt samasugused nagu ID-kaardil. Pilt ei ole seal sellepärast, et kõik, mis, mis on isikufotoga, seda kiputakse kasutama füüsilises maailmas isikutuvastuseks, mis tähendab jällegi seda, et tekib selline võimalus identiteedi varguseks pigem. Aga kõik digitaalsed funktsioonid, ehk siis mõlemad sertifikaadid on samasugused, küll on aru saada, et tegemist on siis mitteresidendi Digi-ID-ga. Et see annab võimaluse igale teenusepakkujale otsustada, et ta sellise dokumendiga oma teenustele siiski isikuid juurde ei luba. Mis on väga oluline, on see, et ega see, kas inimesel on digitaalne isikutunnistus või ei ole, et see ei, iseenesest ei mõjuta, kas tal üldse seda teenust on kasutada võimalik Eestis või mitte. Et väga võimalik, et siin on palju alternatiive, et inimene tuleb kohale ja saab ikkagi siin asutatud, eks ju, oma ettevõtte, saab allkirjad antud. Aga see on lihtsalt nii-öelda täiendav võimalus, et inimesel oleks mugavam ja sellest tulenevalt teistel inimestel oleks mugavam.
Püüame sinnapoole, kusjuures mis puudutab nüüd kõikvõimalike dokumentide esitamist, siis just nimelt me praegu olemegi lahendamas seda olukorda, et meil on, meil on väga vähe välisesindusi. Meil on üleüldse kolmkümmend neli välisesindust Eestil ja sellest tulenevalt kõik, mida on võimalik teha digitaalselt, seda enam isi, riigi poolt juba tuvastatud, isikule välja antud digitaalse isikutunnistusega, seda võimalust siis maksimaalselt ära kasutada.
[ TRANSKRIPTSIOONI LÕPP ]