Jah, kui võtta maakeeles, siis andmekaitse, teabeturve, infoturve, midagi sellist, et võin kinnitada, et sellega me peaaegu üldse ei tegele. Ehk siis meie kontor on ellu kutsutud selliste põhiseaduslike õiguste kaitsmiseks, mis on Õigus eraelu puutumatusele, õigus küsida iseenda kogutud, iseenda kohta kogutud andmeid ja õigus küsida teavet avaliku võimuasutuste tegevuste kohta, ehk siis me oleme isikuandmete kaitse avaliku teabe seaduste. Järelevalve asutus, ehk siis kutsutud ja seatud kaitsma õigusi. Jah, õigust eraelule, et üks, üks oluline tingimus on, on siis see, et info, mis sinu kohta on kogutud, oleks turvaliselt hoitud, et noh, kokkupuude infoturbega on olemas, aga enamasti me lahendame siis õigusliku küsimusega, õigusliku sisuga vaidlusi või, või, või asju.
Ja kui ma enne tegin sellise tugeva avalduse, et andmekaitse, eriti andmekaitsega ei tegele, siis võib-olla ka sõnast inspektsioon, et noh, kõige klassikalisemalt tähendaks see siis sellist asutust, kes sunnib, kontrollib, karistab. Et ega üldiselt me oleme Eesti üks kõige pisemaid asutusi, eeldada, et me igale poole siis, kus teave liigub inimeste kohta, nagu saaksime kätt pulsi peal hoidma kõigis, kõigis võimalikes infosteemides, andmekogudes, haiglates, riigiasutustes, politseijooskondades ja jumal teab veel kus, sotsiaalmeedia kaasa arvatud, et ei, ei maksa nagu eeldada, et pool meie tööst on selline juriidiline juriidiline saeveski, kus siis tulevad asjad ühesõnaga palkidena, mille sisse, lähevad siis töödeldud juriidiliste laudadena välja. Ehk siis vastame, ühesõnaga lahendame meie ette toodud tülisid või sekkume ise üksikutesse rikkumistesse, mida me siis oleme avastanud, et see on selline... selline üksikkaasuste, üksikjuhtumite lahendamise pool, aga teine pool me üritaks nagu pisut mõjukamad olla, kui üks väike asutus suudab üksikkaasusi lahendada, see teine pool on siis selline ennetus- ja, ja teavitustöö. Et need reeglid, mille täitmist me järgime, on väga abstraktsed. Isikuandmete kaitse tugineb direktiivil, andmekaitse direktiivil aastast üheksakümmend viis ja kui te nüüd mõtlete, et kuidas isikuandmeid kui selliseid defineeritakse, otseselt ja kaudselt tuvastamist võimet, võimaldavad andmed, et jumala pärast, kaudselt tuvastamisega võib minna noh, ütleme siis päris absurdi, IT-nimesed puutuvad kokku sellega, et kui palju veebi identifikaatorid, nagu näiteks IP adresid on või ei ole isikuandmed. Või kui me räägime sellest, et isikukomade töötlemise alus, et kas seaduse alusel või nõusoleku alusel? Ütleme, see arusaamine, et kui, kui palju, kui kaugel on võimalik sellest seadusest andmetöötuse tuletamise alustega minna, on jälle väga sellised kirevad. Isikuamete kaitse regulatsioon on eeskätt tekkinud noh, Lääne-Euroopas seitsmekümnendatel, kaheksakümnendatel, kui oli vaja väikest kodanikku kaitsta suure riigi või suurte ettevõtete eest. Seda, et, et nagu kõige suurem töövool kipub tulema hoopis eraisik versus eraisik segmendist, ehk siis tänu sotsiaalmeediale, seda pole, seda pole ette nähtud, see tugineb meil valdavalt siis ajakirjandussättele. Ajakirjandus on Eesti vabariigis seadusandlikult defineerimata tegevus. See võib olla nii Rahvusringhääling, Postimees, blogi, sotsiaalmeediakonto, mida iganes. Ajakirjanduslikud alustused, tsiteerin mõnuga, on see, et peab olema ülekaalukas selleks, et tungida kellegi eraellu. Peab olema ülekaalukas avalik huvi, ajakirjanduseetika järgimine, mitte ülemärane kahjustamine, ajakirjanduslik eesmärk. Mis kõik neli, ühesõnaga, on sellised kummist tõlgenduslikud terminid.
Ütleme siis selliste olulisemate valdkondade kaupa, et üks selline oluline valdkond on kindlasti isikuandmed töösuhetes. Noh, puudutavad ikka enam-vähem kogu täisealist elanikkonda, kas töötajatena või tööandjatena. Et kui kaugele siis minna võib, kui me nüüd võtame siis seadusandja tahted, palju seadusandja on sellel teemal väljendanud, et kui palju võib tööandjatöötajat kontrollida ja kui palju tuleb austale töö, töötaja eraelu, siis selle kohta mõned üldised põhimõtted isik ametekaitse seaduses. Nagu näiteks minimaalsuse põhimõte ja see on töölepingu seadus, et võib kontrollida, aga austades töötaja õigust, töötaja põhiõigusi, sealhulgas õigust privaatsusele. Mida iganes see ka tähendaks? Et tegelikus elus tulevad sajad praktilised küsimused, mis vajavad vastust, näiteks kui kaugele võib minna töötaja arvutikasutuse kontrollimisel, kui töötaja kasutab tööandjarvutit, või veelgi hullem, kui on tegemist sellise rist, ütleme sellise halli alaga, kus Töötaja kasutab eraseadet, aga seal peal on siis tööandja informatsioon, nii-öelda siis teeb sealt kõnesid ja, ja, ja saadab kirju, hoiab, hoiab andmeid.
See on meie ülesanne, mis tuleb meile elektroonilise side seadusest. Nii see annab ka reeglid, üldiselt on väiksed valikuvabadused Euroopa Liidu liikmesriikidel Eesti esindav, ütleme seda, peasuunda, kus on siis nõue, et eraisikule võib saata soovimatut elektroonilist otse turustust. Siis, kui ta on andnud kas selleks eelneva nõusoleku või kui temaga on sarnase kauba või teenuse suhtes juba olnud või on olemas kliendi soe. Need on need alused ja isikul siis peab olema ka õigus pärast ümber mõelda, öelda ma siiski rohkem ei soovi teilt enam reklaami saada, enam väga.
et... Põhiliselt minu kliendid on ettevõtted loomulikult, sest ettevõtted ju neid saadavad ja see niisugune reegel on see, et kui see, et, et selle, selle, kas kiri on spam või mitte, otsustab selle kirja sisu. Et kui on selle kirja saaja on seotud mingisuguse ettevõttega, ütleme, kui ma saadan Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumisse kirja, et Taavi, osta auto kumme, siis võib-olla see on spämm, aga kui ma kirjutan, et lugupeetud asekantsler teie ettevõttes võiks olla autodel uued kummid, mida meie ettevõttest, siis see ei ole spämm, sest ilmselgelt see on suunatud teie ettevõttele, mitte sulle, Taavi. Et ja see on faktiküsimus ja juristid on vahel ka konverentsidel ise vaidlema läinud sel teemal, aga aga üldiselt on kõik sellel seisukohal, et nii kaua, et see on faktiküsimus, et kas, kas see konkreetne kiri on spam või mitte, ja aga on hästi palju inimesi, kes noh, ei viitsi üldse selle seadusega tegeleda, et noh, et kuna see kõik on nii hall ala, et siis me võime saata ka eraisikutele kirju ja nende kirjade saajaks või saatjaks võib-olla mingisugune tsentraalne, Teenusepakkuja ja siis need eraisikud on suhteliselt kehvas seisus, sest juristid ütlevad, see on hall ala, et pöörduda Andmekaitse Inspektsioon ja Andmekaitse Inspektsioon on mõned kaasused olnud, mida ma olen internetist lugenud, et et, et siis need firmad näiteks, kes kirjutavad selle, ütlevad, et ah, ma sain messilt, ta ise andis selle info. Siis noh, tal ei ole nagu kuhugi minna, see on nagu politsei ei tunne selle vastu huvi, Andmekaitse Inspektsioonil ei ole ka eriti palju midagi teha, et peale... Ja kuna nad juba korduvalt ei ole nagu midagi teha, siis pole ka niisugust nagu praktikat välja kujunenud, mida sellega teha?
Arvestades seda, et me tegeleme isikuandmetega igal pool, kus neid on, noh siis vastus ongi see, et see ongi väga kirev, ma võin küll öelda, et jah, üldiselt tavalist eraisikut spänn nii-öelda ajab siis niimoodi veasse ja raevu suhteliselt harva. Ma ise olen kunagi väga veastunud, aga selle peale, kui mul äraval niimoodi hetkel tuli, tuli parasjagu SMS-i teel pakkumisi, mida ma ei olnud siis tahtnud. Aga jah, ütleme inimeste see üksteise kohta info üles riputamine tänu sotsiaalmeediale, tõsi, see külvab kirgi, me ei aita siin mitte väga sageli, sest enamasti on tegemist siis faktiväidetega, avaliku tegevuse kritiseerimisega või küsimusega, et laimas ja, ja solvas. Noh, see on tsiviilkohtu teema. Inimene versus ettevõte, inimene versus haigla, inimene versus kohalik omavalitsus, inimene versus valimiskampaania ja, ja, ja erakond, et kõik need asjad tulevad, tulevad siis... ütleme, kaebuste või probleemide kujul ka meie juurde.
Noh, radikaalne muudatus, kui sa seda sõna kasutad, radikaalne muudatus oleks siis, kui loobutaks sellisest Euroopale omasest abstraktsest üldisest andmekaitse reeglistikust ja minnakse üle näiteks sektori põhisele lähenemisele, see oleks radikaalne muutus, mis muudab põhimõtteliselt senise, senise andmekaitse reeglistiku nii-öelda siis. Noh, tegelikku kohaldamispraktikat, et selles ma, selles mõttes radikaalset reformi või nii-öelda radikaalset muutust ei, ei tuleks, see nimigi juba, andmekaitse üldmäärus, viitab sellele, et ta on samamoodi selline abstraktne üldnormide kogumik, mis ei anna nii-öelda väga konkreetseid vastuseid töösuhete tervishoiu ja veel paljude muude nii-öelda tegelike elualade kohta. Kui me räägime, et, et seda tehakse selleks, et majandust saaks paremini õitseda, et kaoksid ära see, ütleme siis sellised liikmesriikide vahelised erinevused, siis no nii ja naa, isikuameti kaitse töötlemise põhimõtted nagu see, et peab olema siis alus seadus või nõusolek, minimaalsus, amet tuleb turvati, nii edasi, need on ühesugused põhimõtted, nii Eesti Euroopa Nõukogu Komisjonis aastas kaks tuhat, vabandust, tuhat üheksasada kaheksakümmend üks, Umbes samast aastast OECD juhtnöörides, mis kehtivad kõigis arenenud riikides, kahe, üheksakümne viienda aasta andmekaitse direktiivis meie tänases seaduses kui ka nüüd siis pakutud andmekaitse üldmääruses, üldpõhimõtted on ikka täpselt samad. Küsimus on, et kust see pilt tegelikult on erinev, kõik need nõuded, et see peab olema nõusolek või seadus, minimaalsus, nii edasi, ega need üldiselt äri ajamisel kehtivad igal pool ühtemoodi. Kus on erinevused, on eeskätt avalikus sektoris, minu lemmiknäide on Ühendkuningriik. Et kust saab küsida kinnistusregistrist kinnistuomanike nime, teades andmeid kinnistute kohta. Inglismaalt ei saa seda teha, Šotimaal saate, üks ja sama riik, üks ja sama isikuametaja kaitse seadus, üks ja sama isikult oma kaitsejärve allasutus, erinev praktika avalikus sektoris. See, kus riigist loetakse isikukoodi suhteliselt avalikuks infoks või nii-öelda vähemalt mitte varjatud infoks, Riigid, kus ta on varjatud ja riigis, kus tema olemasolu oleks pühadus ja teotus. Ja ütleme, ka seal tulenevad andmed kogude riskasutus, kus võib ja kus võib vähem ja kus üldse ei või, ka need on väga erinevad ja tegelikud erinevused on pigem avalikus sektoris ja seonduvad siis sellega, kui erinevalt on infiühiskond erinevates Euroopa osades arenenud.
Aga see tõibki kohe nagu küsimuse, et kui me võtame vastu selle järgi, et noh, Eestis ja Rootsis on isikukood suhteliselt avalik, Hannes, samas Saksamaal on selline sotsiaalkindlustusnumbr on olemas, aga see on nagu väga salajane, et, et kui meie paneme oma isikukood isegi ID-kaardi peale, siis, siis Saksamaa seda mitte mingil juhul teha ei taha. Samas, kui tuleb nagu üleeuroopaline seadus, siis noh, iga riik peab ikkagi nagu säilitada seda nagu olukorda, mis neil nagu nii-öelda kombeks on või tavaks on. Kui palju siin juhtub nüüd seda, et sõna otseses mõttes noh, noh, noh, et Saksa tuleb nii-öelda oma suuruse noh, suurusest tuleneva tankiga nii-öelda ja sõidab sellest pisikesest üle just sellepärast, et et, et nad ei taha muutuda selliseks nagu, nagu meie, samas meie näeme, et, et modernses infoiskonnas sa pead olema nagu noh, võimeline seda isikukoodi sinna kaardi peale panema nagu
Jah, see on naljakas, kui palju üks väikene viidine, ehk siis isikokoodi nimeline numbrijada tekitab tülisid ja, ja kirgi, noh, kui teda ei ole üldse, siis lihtsalt andmekogude vaheline, ütleme see, mida meie oleme oma ühiskonnas harjunud, oma nii-öelda mugavusteenustega, miks tuginevadki sellele, et andmeid vahetatakse erinevate andmepottide vahel. See oleks tegelikult võimatu, sest erinevat John Smithes ja lihtsalt ei vii ilma sellise universaalse tunnuseta teps mitte kokku. Et, et jah, et kui me nüüd räägime, mulle meeldib, mulle meeldib rääkida sellisest valemist, nagu üksteist versus üheksakümmend viis pluss nelikümmend neli. Kui keegi sellest aru ei saanud, siis ma dešifreerin, üksteist lehekülgi on meil tänane isikuameti kaitse seadus. Selle asemele tuleks üheksakümne viie leheküljeline otsekohalduv isik, andmekaitse üldmäärus, mis sealdab neljakümmend nelja volitusnormi komisjonile siis väga paljudes olulistes küsimustes. Et asi muutub raketiteaduseks, aga tegelikult on ikkagi üldreeglistik, mis tähendab, et kuidas täpselt kohaldada, seda ütleb kas komisjon rakendusaktidega või ütleb seda andmekaitse, siis liikmesriikide andmekaitsejuhtides moodustatud andmekaitsenõukogu, kus tõepoolest me ei esinda ütleme siis peavoolu.
Jaa, aga meilt saab isikukoodist väga palju välja lugeda, et kui isikukood on nähtav, seal saab kohe teada sovo, saab teada sünniaja, on ju, ja nii edasi, et on see nüüd siis hea või halb, et meil on isikukood niivõrd informatiivne versus sellega, et see võiks olla lihtsalt nagu random number, et noh, suvaliselt genereeritud nagu?
Noh, see on see teema, millega ma erialaseltskondades või ütleme siis ka erialastes esinemistes, kus on rahvusvahelne mõõde, puutun pidevalt kokku, et mu tavaline retoorika on see, et esiteks, kui te arvate, et isikuamete kaitse keelab ära. isikukoodi olemasolu, siis kehtiv andmekaitse direktiiv ütleb, et ta on olemas, lihtsalt liikmesriigid peaksid tegelema tema kasutamise siis, reeglite kehtestamisega ja rohkem ei mitte midagi. Tõsi, uuest määruseelnõust, teda enam siin niimoodi nimetatud ei, ei ole. Et isikukood, noh, kui teha päringuid, ükskõik, kas te olete, ütleme siis, kasutate mingit era andme, andmestikku või mingit riiklikku andmestikku ja teete päringuid, ütleme siis, Jaan Tammede kohta, leidate täpselt isikukoodi. Õnneks on ta meil ka selline äratuntav, et sa saad aru, ühesõnaga, et see käib vanema ja see käib keskealise ja oot, oot, oot, tema siin ei pea siiski juunikuus, ei ole, ilmselt on mais, et see on ikka teine. Siis, siis ikka kood võimaldab kohe saada kätte, õige inimesed, ei pea ülejäänud sadat siis läbi roobitsema, et siis leida, leida seda õiget otsitavat, samuti on küsimus, et tal tegelikult on veel üks mõju, kui me räägime tundlikku info avaldamisest ja mitteavaldamisest, noh, me oleme ainuke riik maailmas, kus erakondade liikmete nimekirjad rüppuvad internetis üleval, meie maksjaregistrid on tegelikult väga liberaalsed, ehk üsna, üsna avalikud, karisteregister on meil avalik, tõsi küll, tuleb teha üksikpäringut, maksta väikest tasu, aga põ Aga pange ennast nüüd sellesse keeleruumi, kus kasutajaid on kümneid või sadu miljoneid, inglise või saksakeelsesse ruumi. Ja kus seda üldkättesaadavat ja äratuntavat tunnust ei ole. Ütlete, et John Smith on pedofiil või, või, või, või rets. Või, või siis väga halb võlgnik, kes kunagi tagasi ei maksa ja mõelge nüüd, mitukümmend tuhat süütut inimest selle juures kannatab. Meie saame endale selliseid infra avalikkust lubada, sest me paneme selle äratuntava ja üheselt eristatava tunnustuse sinna juurde.
See ei ole päris nii mustvalge, nagu sa kirjeldad, pigem on nagu küsimust halli värvi eri, eri toonides, ka, ka Eesti ja Saksamaad kõrvutades. Et põhimõtteliselt pole riiki, kus ei oleks mingisugust krediidinfo või, või, või maksevõimelisuse hindamise teenust olemas, on? noh, erinevates vormides, erinevate lisanõuetega, ega ka meil, ühesõnaga see maksejärje info, mida põhimõtteliselt iga ettevõte võib kas avaldada mingisuguse teenusepakkuja kaudu või, või, või ise ja, ja otse, ega seal on siiski teatud filtrid ees, peab olema õigustatud huvi, mitte niisama, ühesõnaga üles riputamine. Ja, ja, ja teatud, teatud ajad, ühesõnaga siis mis hetkest võla tekkimisest lugedes alates ja, ja, ja, ja kuni kui kaua see on, aga mitte elu lõpuni. Selles mõttes reeglid, reeglid on sellised mõnes, mõnes kohas on nad rangemad ja mõnes on leebemad, tõsi, võlainfo tähendab, on ka see, mis Eestis on üks kõige rohkem kirgi üleskõtvamaid asju, võlainfo avaldamine inimeste ehk füüsiliste isikute kohta on seadusega reguleeritud. Aga isikuamete kaitse ei kaitse juriidilist isikut, sest temal ei ole oma eraelu. Ehk siis, kui me räägime äriühingute võlgadest, siis siin neid reegleid ei ole ja küsimus on, et kas see Juku-Juurikas, kes juhtub olema äriühingu juhatuse liige, kas me räägime temast ka eraisikust või räägime sellest, kelle kaudu see äriühing tegutseb, endale kohustusi võtab ja võlgadesse satub ja neid tagasi ei maksa. Selles mõttes seesama Eko juurikas on ka avalikus äriregistris selle konkreetse ärihinnuga seonduvalt kättesaadav, ärihinnuga nimi võib olla bla-bla-bla, te ei, täpselt ei, ei jäta meelde ega tunne, ühesõnaga, juhatuse liikme kaudu kirjeldamine on siis see, mis avab nagu nii-öelda paremini, millise majandusobjektiga on tegemist.
Ütleme selline nuhkimine, piilumine, jälitamine on ilmselt sama vanad kui, kui inimkond, ilmselt juhtus seda juba kütjede-korilaste kogukonnas, et üks niimoodi piilus teise järgi, et selles mõttes ei ole mitte midagi uut päikese all, lihtsalt tehnilised võimalused on, on avardunud. siis jälgida, mida teine teeb internetis, jälgida tema sõnumite vahetamist, see on oluliselt kergem, kuigi kirjuloeti salaja juba on Roomas ja, ja Pärsia impeeriumis, seal, kus postiteenistus tekkis ja sõnumite saatmine sinna, sinna tuli siis ka see kirjade avamine ja jälgimine, millest, millest inimesed kirjutavad. Ütleme, tänapäeva tehnika on vist seal niivõrd arenenud, et see, mis varem oli võimalik, ütleme siis, suurte riikide luureteenistustel, seda võib tänapäeval teha edukalt ka mõni eraisik teiste eraisikute suhtes, võimalused on, on avardunud. Kui nüüd rääkida tõsisemalt, siis isikuandmete kaitse peaks olema üheks selliseks noh... Reeglite kogumiks, mis, mis muuhulgas kaitseb inimest sellise põhjendamatu jälgimise ja, ja jälitamise suhtes, aga ma ei tea mitte ühtegi riiki, kus see, mis tehakse kas riigi julgeoleku huvides või kriminaalmenetluses. Kriminaalasjades tõe väljaselgitamiseks salajas jälgimise teel, et seda reguleeriks siis ikka mittekaitse reeglid, ei, mitte kuskil.
Ütleme, et sageli on need asjad lõppenud siis kas poolte kokkuleppega või, või, või avaliku huvi puudumisega, mis küll tähendab, et inimene, kes selle asja toime pani, võtab omaks, kahetseb ja, ja, ja maksab teatud summa siis sunnirahana riigituludesse. Ja selle võib järgneda siis ka veel seda, et ta maksab kompensatsiooniks midagi sellele, keda ta jälitas, ütleme kõik asjad ei pruugi olla jõudnud kohtusse, aga kohtus see tõesti jõuab suhteliselt vähe selle paragrahvi alusel, lisaks on siis veel sõnumisalase rikkumise paragrahv eraldi kuritegu, aga jah, noh, me elame maailmas, kus, kus meil kõigil on, vaatan, siin laua peal on toredad nutitelefonid, millel on palju igasuguseid lõbusaid... funktsioone, ega me täpselt ei tea niimoodi, mis teil siin nurkades, mingid silmad võivad niimoodi veel särada, mis seal inimsilmad, ja, ja kuhu see, kuhu see pilt läheb, et tõepoolest lihtsalt võimalused on, võimalused on avarad, ütleme, et isikuamete kaitse... Reeglid otseselt ei tule mängu siis, kui need jäävadki kellegi enda vaadata, see, mis jääb erasfääri, ütleme, sinna riik oma sunni ja, ja reeglitega järgi ei tule, ükskõik, kas arutatakse kellegi, kellegi siis sügavalt delikaatset eraelu kas saunalaval või, või on selleks mingisugune salvestus, ütleme, et see on nii-öelda see, kui teada saadakse, siis võib... juba hüvitist nõuda, aga sinna ütleme, meie mängu ei, mängu ei tule, aga see, ühesõnaga, mis puudutab näiteks veebikaamerate ülespanekut ja nii-öelda avalikku näitamist või, või, või kaamera tööd avalikus või, või mitte avalikus kohas, ühesõnaga need on need probleemid, mis tõepoolest tulevad meil väga sageli, sageli ette, et kevadel tekitasime ühe põhjalikuma siis juriidilise käsitluse nimega kaamerajuhend. mis kütis aasta alguses kerge.
Noh, ega droonid on ainult üks näide paljudest, kuidas siis tehnoloogia surub inimese privaatsfääri kokku, võimaldab kasutada ka teisel eraisikul siis eraisikut tahistamiseks, et noh, siia juurde võib panna näiteks näotuvastusprogrammid, kus siis Võtad inimesest tänaval pildi ja, ja lased siis programmil kokku korjata kõik selle, mis tema kohta veel on internetis ilmunud, seal nii-öelda viies, viiest nii-öelda inimese kujutise kokku. Ka see võib olla tegelikult päris riivab, satud kellegi kaamera välja, seal pannakse sinu siis info kokku, kuskil on siis ka nimi ja kõik muu, ühesõnaga, põhimõtteliselt keegi pole selle eest kaitstud. Noh, veel üks teema näiteks, millega võib tegeleda, on, on see, et igasugused nutikad seadmed, nagu nutitelerid või lugerid, et tegelikult info Nende kasutamise kohta läheb ka seadme tootjale, mitte ainult seadme, ütleme siis, seal operaatorteenuse või sideteenuse osutajale, vaid, vaid jääb siis ka, läheb ka seade tootjale, milleks seda kasutatakse, kas ainult teenuste väljaarendamiseks või on veel mingisugused digipääsud, noh, sõltub toote tingimustes, mõned neist on päris hämarad, et selles mõttes. Mulle meenub, et olid olemas kunagi kuueteistkonna sead Inglismaal ludiitide liikumine, sellised käsitöölised, keda siis ajas närvi auru jõul tekkinud suurte manufaktuuride loomine, kes haarasid kätte suured vasarad ja haamrid ja tormasid neid kuradimasinaid ja kuradiveskeid purustama. Et nad küll jäid kaotajaks.
[ TRANSKRIPTSIOONI LÕPP ]