No alus sellele, mida koolis õpetatakse ja õpitakse, on õppekava, et ma isiklikult arvan, et meie kaks tuhat üksteist aastal kehtima hakanud uus riiklik õppekava ja selle valikkursuse tegelikult on juba suhteliselt esinduslikud, et me leiame sealt gümnaasiumiastmest juba ka, programmeerimise valikkursuses, seal on robootika sees, meil on disainiteemad sees, IKT on läbiva teemana. töö ja tehnoloogia ja tehnoloogia enam ei ole ainult plekist kühvlite tegemine ja puust mingisuguste kümnejalgade treimine, vaid koolidesse meil on jõudnud juba oma tiigrihüppe ajast, julgen selle numbri välja öelda, kuskil kuuskümmend kooli Eestis, kus on arvutitele huvitavad freespingid, tikkimismasinad, et eks see on see kaasaegne tehnoloogia, mis, mis peab seal juba olema. Et, et alus sellele kõigele on õppekava. mille peale siis peab tulema õpetajakoolitus ja, ja sellega on samamoodi tegelikult süsteemselt juba tegeletud. Ja, ja siis kolmas pool on selle õppe ütleme sisu, et, et kuidas sa seda õpet edasi annad, et kas sellisel traditsioonilisel moel, et õpetaja on klassis ja lapsed kuulavad või, või see õpe muutub ka natukene kaasaegsemaks, projektipõhisemaks, kuidas aineid omavahel on võimalik näiteks lõimida. Toome ka asju robootika näite, et robootika programmeerimine ja lõpuks selle roboti tööle hakkamine ei ole mitte midagi muud kui puhas matemaatika ja füüsika, ehk siis minu ministus on, kui eelmine aasta ilmus eestikeelne esimene robootikaõpik Leivo Seppa autorluses, siis ma andsin talle vaikselt juba tellimused, et ta võiks hakata mõtlema füüsika ja matemaatika aine peale ka, kuidas, kuidas robootikat sellesse ainesse lõimida. Ehk siis see on see, mis toob kaasa nagu selle konkreetse seose, miks ma õpin matemaatikat, miks ma õpin füüsikat, et sellel ongi ka normaalne ja konkreetne väljund roboti töös, eks ju.
Otseselt ei saa, selles mõttes, et millega me nüüd noorte teadmisi mõõdame, et me saame mõõta teatud eksamite, tasemetöödega ja nii edasi, aga tasemetöö tekitamine siis põhikooli lõpu näiteks eeldab seda, et seda ainet on õpetatud koolis, aga hetkel Eestis on olukord, kus informaatika aine ei ole kohustuslikuna õppekavas, ütleme, et informaatika siis natuke vanematele lastele, arvutiõpetus noorematele, et see on vabatahtlik. Ja, ja kui me vaatame seda ja kuulata iga päev, eks ju, et õpetajad räägivad, kui ülepaisutatud on meie õppekava, kui palju on aineid, siis viimase riikliku õppekavaga lahendatud ütleme siis, IKT IT-laste oskuste andmine läbivalt teiste õppeainete kaudu. Aga nii õpetajate kui õpilaste enda tagasisidest on tulnud välja see, et tegelikult on see problemaatiline, et arvutiõpetaja töö teeb sageli või peab ära tegema füüsika või matemaatika või ajalooõpetaja, kes peaks talle näiteks presentatsiooni tegemise või referaadi tegemise oskuse edasi andma, aga, aga tegelikult see nii ei tohiks olla. Ehk siis ma isiklikult näen, et informaatika aine kui selline võiks ikkagi kohustuslikuna vähemalt põhikooliastmes meie õppekavas eksisteerida.
No metoodika ja noh, üks, üks pool, millest võib-olla pole teile rääkinud, on meil ka sellise tervikliku analüüsi ja seire olemasolu nagu riiklikult. Ehk siis me teame seda, et mis tasemel on meie õpilaste teadmised, mida me selleks tegema peaksime, teame siis kas tõuseks, kus nad peaksid muutuma, eks ju, see omakorda muudab ja toetab õpetaja koolitust, See omakorda, ma, ma räägin enda ringkondades nagu nelja alaga toolist, mis kõik toolijalad peaksid olemas olema, et see süsteem meil kannaks, kui me tahame rääkida selliseks kaasajaksest õppest, eks seal on siis kool, taristu, õppekava, õppematerjalid, kõik peavad olema nagu olemas.
Okei, aga nüüd tulevikku vaadates, mis siis on need põhiasjad, mida me peaksime tegema kas siis riiklikult või riigi ära koostöös selleks, et, et, et see nii-öelda Oleks rohkem meil selliseid särasilmseid noori insenerihakatisi, et mis on need kolm asja? Ave, mida peaks kolm asja, mida peaks ka riigi poolt pealt ära tegema kindlasti?
[ TRANSKRIPTSIOONI LÕPP ]