Ei, ma arvan, Eestil on kindlasti pakkuda ID-kaardi valdkonnas, et see, siin ei ole üldse nagu küsimustki ja, aga noh, selle kaalumisega on ka täpselt see, et eks see on ikkagi väga pikk ja keeruline protsess, sest noh, riiklik ID-kaart on ikkagi väga suur asi ja seal noh, kaalutakse ja pakutakse ja, ja, ja tegelikult nagu see, ütleme see... Noh, see kaarditootmise ja see kaardifüüsise ja selle kiibi pool on tegelikult väga nagu suure osakaalu ja tähtsusega, et kui võrrelda sellega, et kui palju seal juures see sertifitseerimisteenus ja kõik muu on, eks ole, noh, kas või kui rahaliselt vaadata seda asja. Et seal kipub vist olema niimoodi, et need kaarditootjad nagu juhivad seda protsessi, mitte need sertifitseerimisteenusepakkujad.
Täna on teemaks Aserbaidžaani riiklikud teenused, kuna need on sinna müüdud Eesti inimeste poolt.
No seda küll, aga näiteks, kui sul on noh, ütleme digiresept näiteks, no mitte, et see oleks ideaalne toode, mida eksportida, aga noh, näiteks. Ja see omandiõigus kulub riigile, aga siin oled seda projekti valmis teinud ja siis sa lähed näiteks Armeeniale seda müümas ja Armeenia ostab ja siis saad nulliks kirjuda, et kas, no ma arvan, siin tulevad teatud... nüansid mängu, et võib-olla see ei ole päris, päris noh, selline seaduslik tegevus, et ilmselt prioriitsem oleks see, et riiklikult lihtsalt luuab seda teha. Luuab ka seda seda... Ja seal on tegelikult see, see asi
[ TRANSKRIPTSIOONI LÕPP ]