AI_pealkiri: ACTA kaubandusleppe mõjud ja internetikasutajate õiguste harta vajalikkus Eestis

See on minu hinnangul hea ja oluline algatus, nagu ka selle harta autorid ise on öelnud, ei ole täna veel selge, mis saab täpselt olema selle harta õiguslik vorm, kellele ja kuidas ta siduvaks muutub. Aga üldiselt Eestis praegu juba käivitunud laiemat avalikust kaasava diskussiooni vaimus on ka see dokument sündinud vabariigi aastapäeval, tuli sellest välja uus versioon, kus on juba esimese ringi kommentaarid ja täiendavad ideed arvesse võetud.

Ja siin võib-olla oleks põhjaaeg küsida ka ühe deklaratsiooni autori arvamust, proovi siis helistada Sten Tamkivile, Eesti Skype tegevjuhile. Tere, Sten, siin oleme rääkinud sellest, et sina koos kolme kolleegiga olete välja pakkunud internetiõiguste ja vabaduste harta, harte ideed, räägi paari sõnaga, et mis on selle algatuse eesmärk?

No üks samm kohe aga, et, et kui kõik ACTA ülevaidlejad ütlevad, et internetikasutajatel peab olema sõnavabadus ja muud õigused, siis noh... Poleks siis sellegi kirja, et, et noh, võib-olla sellise kodanikualgatuse kohta oleks nagu palju, oodavalt see detailides lahendab ära kõik internetiga seotud nüansid. Juhul, kui, kui, kui selline dokument nüüd jõuab sellise faasi, et riik võiks seda kuidagi üle võtta, teha sellest kas seaduse või. Akta ratifitseerimise prambula ja mis variant on arutatud või Eesti võiks seda välja pakkuda teistele välispartneritele, juhul kui, kui sellistes põhimõtetes kokku lepitakse, siis ma arvan, et igasugused. Tehnilised detailid ja standardid ja protokollid ja, ja nüansid ka näiteks, mis puudutab seda hetkel kuuma autoriõigusteemat. Võiks siis olla need asjad, mis lahendatakse vastavate seadusaktide ja õigusaktidega nagu. Niimoodi, et nad kasutavad seda internetikasutajate õigust, see deklaratsiooni nagu vundamendina, mitte et see deklaratsioon ise peaks kõigile vastama. Siis see häda on ka, et noh, et praegu kaheteist punktiline selline dokument või mõttepaber, nagu me teda kutsume, mis isegi Arta tundus, ta on kõige suurema nimi. Et see mõttepaber on ikkagi sellisel läbinõitav kujul, et. Et sa võid võtta sõbrale kohvikus, panna sulle ühe lehe ette ja te saate sellest veerand kuid rääkida, et juba viiekümne leheküljise aktaga, isegi kui ta on ümmargune, on nagu oluliselt raskem nagu tegelikult laiat ühiskonda kaasata neid arutamisse.

Harta autorid on selgelt väljendanud, et, et nemad eeliks tahaksid näha mingisugust riigipoolset ametlikku seisukohavõttu, mingit riigi allkirja selle, selle harta all, Olgu siis seaduse või, või mingi, mingil muul moel õiguslikult siduvas vormis, Urmas Paet pakkus ka selle ühe võimaliku alternatiivina välja, ei ole kellelgi praegu täpselt teada, et millises vormis see riigiallkiri sinna tekkida võiks, aga mida mina ei tahaks mingil juhul teha, oleks, oleks selle harta sidumine aktaga. Või, või ACTA ratifitseerimisega. Sellepärast, et nagu ma ka varem olen öelnud, häid ja vajalikke algatusi ACTA-ga siduda ei ole mõtet. Kui peaks juhtuma niimoodi, et ACTA jääbki meie poolt allkirjastamata või ratifitseerimata, siis... Kui me seoksime sellesama internetivabaduste harta akta ratifitseerimisega, jääksime me mõlemast ilma. Aga hartast ilma jääda ei oleks hea.

Põhiseadus on selle dokumendi nimi ilmselt, aga aga ma selles mõttes olen nõus sellega, et, et, et siduda ei tasu, sellepärast et noh, isegi kui akte ratsifitseeritakse Eestis, siis tegelikult ma Isiklikult usun, et see on vaid esimene samm ja neid taktisid tuleb nagu veel ja veel ja siis on ju tore, kui meil on eraldi, eraldi deklaratsioon, kus noh, mida saaks nagu taskust välja võtta ja öelda, et meil on siin kõik kirjas ju, et milleks ja neid uusi katseid. Aga mis sa arvad nagu sellest deklaratsiooni nii-öelda ütleme, siis sellest sihist, et, et seda püüavad, noh, autorid püüavad niimoodi hästi üldsõnaliselt ja nad püüavad seda riske vältida, mis on seotud konkreetsusega, et kas, kas sulle ei tundu, et võib-olla mida vähem konkreetsust, seda, seda nagu vähem on ka selle dokumendi kasutegur?

Mis ma arvan, ACTA-st noh, põhimõtteliselt on ju see, et, et tegemist on võltsimisvastase kaubandusleppega, mis hästi pisikeses ulatuses tegelikult puudutab ka internetti. Ja noh, selle teema üle ongi nüüd siis kisakära tõusnud, kuigi puudutatakse ka, natukene kisatakse ka seal teiste osade üle. Ja minu, minu jaoks ACTA osas noh, mis seal öelda, no põhimõtteliselt ma võiks öelda, et ACTA olgu või järgu olgu, ega, ega. Ega Eestis on seadusandlus põhimõtteliselt selles osas paigas, mis puudutab autorikaitseid, mis puudutab võltsimisvastast tegevust ja igast võltskaubavärkide vastast tegevust, noh, see, see on Eestis paigas ja see on tänapäeval karistatav. Me nägime siin alles paar päeva tagasi, tuli jälle üks uudis, mingi poiss sai tingimisi vangistuse ja pidi maksma trahvi selle eest, et ta oli ilma loata laadinud ka internetis ülesse Eesti muusikat ja nii edasi. Et ACTA puhul ei ole minu arvates mõtet paanitseda ja, ja see on see, mis on mul noh, niisugune põhi, põhimõtteline nagu. Erinevus võib-olla siis paljudest nendest, kes ütlevad, et, et ACTA hakkab neid kägistama ja tapma ja piirama ja sõna vabalt, sest nii, ma ei, ma ei näe seda, et, et, et ACTA midagi olulist selles osas juurde tooks, mida meil juba ei ole. Ja kui mõni inimene elab selles illusioonis, et tänapäeval on internetis kõik lubatud, siis noh, tegelikult see ei ole nii, ma just viitasin näed ka sellele samale kohtuotsusele siin, aga. Aga siin on ka teisi asju, kus on siin anonüümseid kommentaar, kommenteerijaid karistatud ja. Ja nii edasi, nii et ega, ega internet ei ole selles mõttes ju mingi, mingi täiesti ilma reegliteta vaba piirkond väljaspool ühiskonda, ka täna mitte.

No iseenesest ma arvan, et Eest, Eesti selles mõttes on ju väga Jah, heas positsioonis, et, et me ei ole seda alla kirjutanud isegi ja, ja mis puutub allakirjutamist, siis ei ole see mitte peaminister, kes selle alla kirjutab, vaid tegelikult ta oleks selle kirjutanud siis Eesti saadik dokkes alla, juhul kui, kui ta oleks saanud sellest, selleks volitused, nagu paljud teised valitsused andsid. Ja siis ta oleks võinud tulla Eestisse ja siis ta oleks sattunud ka Riigikokku mingil hetkel, nüüd on minu arvates kõige mõistlikum, mis me teha saame, on ära oodata see seisukoht, mida ütleb Euroopa kohus. Sest täna tuli vist see uudis, et, et nüüd ongi siis see samm astutud, mida juba nädal või poolteist tagasi räägiti, et see juhtub, et, et Euroopa Komisjon annab selle ACTA hinnangu andmiseks Euroopa kohtule. Ja las ta, las ta siis käib seal, sest ega ma ütlen, meil sellega selles mõttes kiiret ei ole. Et Eesti ei pea seal esirindel olema, kuna meil seadusandlus nagunii selle koha pealt on juba olemas ja toimib. Et need inimesed, kes midagi loovad, ükskõik, kas patendi näol või siis autori. Autorid, et nende õigused oleksid kaitstud ja nendel oleks võimalus otsustada, mismoodi nende teoseid reprodutseeritakse või kuulatakse või kättesaadakse.

Jah, põhimõtteliselt Eesti sisemisest, sisepoliitilisest seisukohast seda aktat meil vaja ei ole, ma, ma arvan, et see akta, akta tähtsus täielikult on rohkem niisugune välispoliitiline tähtsus, et, et Esiteks Eestit, noh, palju on siin kaeveldud selle üle, et Eestisse ei saa vaadata ühte ja teist ja siin ei laiendata nii, noh, see on sihuke klubiline kuulumine ka, et, et kui Eesti nüüd on selle. Aktaga liitunud riikide hulgas, siis ma arvan, need riigid, kelle, kellelt tuleb väga palju, toodetakse seda sisu, mille õigusi nad proovivad kaitsta, nad vaatavad Eestile natuke teise pilguga. Teine asi on see, et, et seoses selle aktaga iseenesest ja noh. No siin on Eestil, Eestil ju ka mingi võimalus, üks asi, mis ei ole nüüd otseselt üldse ACTA-ga seotud, aga see on ka jälle Eesti seadusandluses juba reguleeritud, aga ACTA-s on ka seda nimetatud. See on see igast regiooni koodide ja piirangute seadmine näiteks DVD-dele, ka Blu-Ray-dele või mis iganes, meediale tänapäeval. Ja noh, see on minu meelest üks diskussioon, mida peaks pidama. Ja milles võiks Eesti olla ka üks, üks selle vedaja, et, et milleks selliseid regiooni piiranguid vaja on. Vot sellest ma ei ole isiklikult ka kunagi aru saanud, sellepärast et see on tehnoloogiliselt suhteliselt äpardunud lahendus. Ja, ja autori õigusekaitse seisukohalt. Kui me räägime globaliseeruvast maailmast ja majandusest, siis on natukene imelik vaadata, kuidas siis mingid firmad proovivad seda globaliseeruvat maailma kuidagi jupitada mingite regioonide kaudu. Vot noh, sellest lähtudes ma arvan, et ise, iseenesest teemasid siin tõuseb, aga. Ja, ja, ja Eesti võiks need vedada ja autoriõiguse kandi pealt ka, aga, aga ma ütlen, ma selles mõttes ei näe nagu mingit suurt probleemi iseenesest ACTA-s, noh.

Et kokkuvõttes siis, Valdo, sulle tundub, et tänased autoriõiguste printsiibid on natuke aegunud?

Mõne kandi pealt, vaata, kus nad tegelikult ei olegi nagu autoriõigustega seotud, seepärast, et ega see regiooni tõkend, see ei ole autoriõigustega, vot selle koha pealt on küll noh... Vigade see asi, ühel autoril peab olema õigus otsustada, kas ta tahab oma teoseid üldse levitada interneti kaudu. Ja kui ta tahab, mis kanalit kaudu ja kui ta siis tahab, kui palju ta sellest maksust tahab saada, see peab olema autori vääramata õigus. Vot seal mina ei saa sellest loogikast aru, et kui inimesed ütlevad seda, mina ei taha osta endale plaati koju riiuli peale tolmu koguma. Ja mina ametlikult seda filmi kusagilt alla laadida ei saa ja siis järelikult mul nagu tekiks õigus seda mitteametlikult või no ebaseaduslikult kusagilt võtta, vot sellest viimasest loogilisest sammust ma ei saa aru, autor on nii otsustanud, ta ei tahagi interneti kaudu seda levitada.

Indrek Tarandi ettepanek poliitiliselt malelaualt poliitilisse pokkerilaua taha siirduda on kahtlemata intrigeeriv, aga nagu ta ka ise mainis, see võib kaasa tuua... teatavaid telefonikõnesid, olgu siis Tokyost või, või Washingtonist, mida võib-olla ei, ei taheta väga vastu võtta praegu ja noh, mina ei julge olla täna päris... kindel ei selles, et meil leidub inimene, kes vabatahtlikult võtab selle pastaka ja läheb sellele paberile alla kirjutama, ega ka sajaprotsendilist kindlustunnet mul ei ole selle suhtes, et mis siis täpselt ikkagi Riigikogus juhtub. Mulle täna tundub, et see ootamissta, taktika vähemasti, vähemasti kuni Euroopa Kohtu seisukoht on kujunenud võib-olla, võib-olla mõistlikuma. Nüüd, mis mulle Valdo Randpere, keda, seisukoha juures, kellega me oleme varemgi kirglikult vaielnud, mis mulle meeldis, on see, et, et ka Valdo on lõpuks näinud seda, et meie praegune autoriõiguse regulatsioon tervikuna ei ole ikka päris, päris mõistlik, ta on näiteks ka nüüd seesama regiooni piirangute kohta kasutanud väljendit vale mõtlemine, noh, mina ütleksin lihtsalt absurd, aga, aga inimesed kasutavad erinevaid väljendeid, pole midagi. Nüüd, mis, mis puutub Valdo sissejuhatavasse argumenti, et Dagda on lõppkokkuvõttes ikkagi võltsimisvastane, kaubandusleping, mis natukene puudutab ka internetis toimuvat ja ehk, ehk üht-teist muud, siis siin minu arust ongi selle konkreetselt ACTA põhiline probleem, et, et me ei saa, nagu mu kadunud füüsikaõpetaja ütles, et me ei saa liita kokku prügikaste ja jalgrattaid. Sest nad on erinevad dimensioonid. Ja samamoodi me ei saa leida ühte mõistlikku regulatsiooni kõigi maailma murede lahendamiseks. Et ACTA tuleb sellisel kujul tagasi lükata, võtta, istuda rahulikult uuesti maha, jagada teemade kaupa ära ja reguleerida eraldi võltsimine, eraldi internetis toimuv, eraldi täiesti omaette teemana ravimite küsimus. Kus kahjukannatajateks ei ole mitte ainult õiguste omanikud nagu ülejäänud juhtudel, vaid ennekõike need patsiendid, kes võivad oma elu ja tervisega riskida.