Meil on küll ärisaade, kuid vahelduski sai on poliitikast. Seda teemat oleme põgusalt ka esimeses osas puudutanud, Savisaar versus Kurk vastasseisva kontekstis, aga teises osas räägime sellest lähemalt. Teemat alustame intervjuuga, kogemusi jagab meiega Kaja Kallas, tere, Kaia!
Enamus Eesti poliitikast sotsiaalmeediaga teadlikult ei tegele, sina aga suhtud sellesse üsna tõsiselt. Mis on sinu motiivid, kas see on sinu jaoks selline otse demokraatia element või sa arvad, et aktiivsus sotsiaalmeedias tõstab poliitika populaarsust?
Aga poliitiline on selles mõttes noh, toode, eks ole, et tal on täpselt samad väljakutsed, mis on tavalisel kaubamärgil, et kuidas sa fänne saad?
Kas sa oskad nimetada Eesti poliitikud, kes on või politsei jaoks sotsiaalmeedias eeskujuv, kes tegid head kampaaniad sotsiaalmeedias näiteks või olid seal kogu aeg nähtavad?
Ma panin küll tähele, kes olid kogu aeg nähtavad, aga ma ei oska öelda, kas see oli hea kampaania või ei olnud, et, et ma pigem, pigem võtsin nagu selles osas snitti, et ma nii küll ei tee. Et noh, ma vaatasin just näiteks seal paljudel poliitikutel olid sellised väga sellised noh, võib-olla kuivad sõnumid, et kohtun või kohtusin, vot ma ei tea, Keilas, eks ole, nende inimestega sel kellaajal. Ja noh, sellel ei tulnud ka mingit tagasisidet ja sellest jäi mulle mulje, et see tegelikult noh, inimestel ei ole selle infoga mitte midagi peale hakata, et see on natuke selline. selline info, et et noh, et, et mis ma sellega siis nagu peale hakkan. Ja, ja pigem ma, pigem ma nagu kasutasin seda sotsiaalmeediat siis, kui, kui sellest kampaaniast tuli näiteks mingi naljakas seik esile või midagi sellist, et mis võiks olla ka nagu tavalises vestluses inimestele huvi pakkuda. Et selles mõttes ma ei ütleks küll, et ma nüüd kellestki nagu võtsin eeskuju, pigem üritasin mingit oma. No
Kas see, ma küsin teie kui spetsialistide käest nüüd, et aga äkki on just nimelt hea, kui poliitik ei tee mitte fan page'i endale laikidega, vaid on just frendib, sellepärast et viis tuhat kogus on päris suur ja see tekitab niisuguse nagu konkurentsi, et noh, ma nüüd näiteks lisasin Kaja Kallas omale sõbraks, sellepärast et ma tean, et kohe on viis tuhat täis ja ma varsti ei saa, et, et siis ma nagu käin mööda linna ja teised, teised ei saa endale seda lubada, et võib-olla niisugune... Defitsiidi loomine on ka oluline. Mihkel, mis sina arvad?
Kui te vaatate tegelikult poliitikute neid profiile seal Facebookis, siis on vägagi mõni, mõni vägagi tuntud poliitik, kellel on neli tuhat sõpra ja nüüd vaadake, palju ta hääli sai. Et, et selles mõttes ma ei ütleks, et seal on nagu üks-üheselt, seal on seos omavahel. Et noh, pigem ka mina olen vaadanud, et inimesed noh, eriti valimiste ajal oli inimesi, kes mind lisasid sõbraks selleks, et lihtsalt nagu olla kuidagi ka nii-öelda takistav tegur või, või noh, kohe alati mingi õele kommentaariga esineda nagu. Mis noh, mõnes mõttes oli ka okei, et noh, sellele sai ka alati vastata, aga noh, ühesõnaga, mis ma tahan öelda, on see, et sõprade arv ei tähenda häälte arvu.
[ TRANSKRIPTSIOONI LÕPP ]