Riik kui meie ühiste huvide kandja peab ikkagi palju selgemalt juhtima. Eks, ja, ja praegu kohati toimuv turumajandus ja, ja tekiisikutamine ja, ja, ja müümine, eks, tudengite, uute noorte tudengite saamisel, et see ei ole kindlasti riigi huvides. Kõik selged mehhanismid, kuidas saavutada seda, et, et terve Eesti jaoks olulistel kriitilistel erialadel oleks meil piisavalt kvaliteetseid lõpetajaid. Selleks peavad siiski tunduvalt tugevamad mehhanismid olema, kui, kui tänane lihtsalt riiklik koolitustellimus, mis ei ole ka kuidagi kohustuslik koolidele. Ja ma loodan, et koalitsioonil on siin ka oma plaane, et seda ellu, ellu viia.
Esiteks, ei ole meil ikkagi päris konsensust ülikoolide õppejõudude poole pealt ja, ja ettevõtjate poole pealt, et, et kas selle hariduse kvaliteediga on muresid ja mis need mured on ja, ja ja meil ei ole seda mõõtepunkti või ühist hindamisskaalat, eks. Keegi ütleb, et on liiga vähe mõtlemisoskust, keegi ütleb, et ei osata tööoskusi või oma ajakasutust, kolmas räägib tehnilistest oskustest, nii et kui me saaksime ühe sellise üldisema mõõdupuu, Ainukene mõõdupuu, mis selles osas ikkagi maailmas välja on mõeldud, on, on nende ametite kirjeldused ja vastavate kompetentside kirjeldused kutsestandardite ja, ja siis kutseeksamite, vastavate sertifikaatide näol. Kui me, kui me neid saaksime siin Eestis ka rohkem kasutama, siis meil oleks üks, üks mõõtepunkt selle, selle hindamiseks. Ja siis me saaksime öelda ka, see, see tähendab, et... Kriitiline teema on, kas ettevõtjad suudavad ja oskavad öelda täpsemalt ülikoolidele, mida me vajame. Me vajame neid oskusi, mida annab garaaž, me vajame ametioskusi, me vajame selliseid mõtlemisoskusi, sellepärast et praegu ma, ma saan ülikoolidest aru, nad, nad on suhteliselt oma pead. Ja see on seesama, et ühelt poolt riiklik tellimus kui palju, teisalt siis ettevõtete poole pealt kes.
See, mida riiklikuks koolitusterguseks nimetatakse, seda on juba varsti viisteist aastat proovitud nii ja teistmoodi rakendada ja ja mulle tundub, et üks osa põhjusest, miks keegi sellega päriselt rahul ei ole, on vist see, et, et ikka ei ole selgelt kokku lepitud, mis asi see on või õigemini, mis see on, milles kokku lepitakse. Üleeilsel konverentsilgi tuli üsna selgelt välja, et, et ilmselt ikka paljud ülikoolide inimesed ei ole aru saanud, et, et kui kokku lepitakse milleski, siis kuulub see täitmisele. Mina saan niimoodi aru, et Haridus- ja Teadusministeerium näeb selgelt, et, et kui on kokku lepitud, et kahe tuhande kaheteistkümnendal aastal näiteks Tehnikaülikoolist peaks kolmkümmend viis. infotehnoloogia magistrikraadiga inimest lõpetama, siis, siis ongi nii kokkulepitud. Aga ministeerium ei ütle Tehnikaülikoolile, mitu tudengit vastu oleks vaja võtta, selleks, et seda tellimust täita ja vot see, see vastuvõtmise lõpetamise vahekorra määramine, see on nagu ülikooli enda mure, aga, aga tõenäoliselt pole siis seda kas piisavalt tõsiselt võetud või nagu ilmagagi, et ei osata hästi ennustada.
Me peame seda üldistama, seda ühte ametit ja, ja tõesti, tänane algatus, mis ITL on ette võtnud, et IT peamised ametid või kutsed, circa kuni kümme kutset meie maastikul selgelt ära kirjeldada, sinna juurde kompetentsid, ja nende alusel siis minna koolide juurde, kutsekoolide juurde, riikliku õppekava koostamisega ja ülikoolide juurde nende õppekava koostamiseks, see on see tee, kuidas me saame selgelt sõnastada, mis meil on vaja ja mida me soovime.
[ TRANSKRIPTSIOONI LÕPP ]