Ei, ma ei usu, millegipärast ma ei usu, ma ei usu tarkvara, noh, kes neid võib ka probleeme alati tekkida, kuid ma arvan, et peamine väljakutse ei ole meil kindlasti mitte tarkvaras, Vaid on ühtepidi võib-olla mitte e-riigis, vaid riigis, sellepärast et ma ei ütleks, et Eesti riik vahetevahel seda e-riiki väga armastaks. Olles näha, omal nahal kogenud, kuivõrd raske on olnud mõningaid lahendusi läbi viia ja kuivõrd vaikselt on need lahendused kuskile määramatusse ära vajunud, sest et ega... Ma ei ütle, et avatus peaks olema absoluutne ja kõikjal, kuid ma ütleks, et meie riik poliitilisel tasandil teatavas mõttes endiselt seda avatust pelgab. Ma arvan, et see on vale hoiak.
kui, kui mina vaatan, siis jällegi, nagu ma ütlesin, et tehnoloogia on ainult toetav, siis täna enam ei ole küsimust kaugelt tehnoloogias, et isegi kui on avalikke teenuseid vaatamas, küsimus on ka õigusaktides, et kui me jätkuvalt loeme, õigusakti on kirjutatud, et Et ühe või teise teenuse asutamiseks peab inimene esitama dokumendid ja järgmine pügal ütleb, et ametnik peab kontrollima registrites olevate andmete vastu, noh siis vabandage, niisugust asja on väga raske normaalseks pidada, ehk et me peame koos tehnoloogidega, õigusloojatega ja, ja, ja ka poliitikutega leidma, koos selle, et kuidas tehnoloogias siis tõepoolest seda ühiskonda paremaks muutub.
on? Noh, asi on selles, et probleem on selles, et, et praegusel hetkel on e-riigi areng muutunud visioonist rohkem tehnoloogiaks. Kui ma ise oma noh, paneksin, ametnikud teevad ja nad noh, teevad tõsiselt tööd, kuid kui tegelikult juba räägiti, see, kuidas seadusi muuta, on poliitika ja see on tegelikult poliitiliste valikute, poliitiliste otsuste töö. Praegusel hetkel on tekkinud olukord, kui kogu see ala... ei ole nagu kellegi vastutada täpselt, või tähendab, on niivõrd lõhestatud, jagatud, et kes seal seda vastutust kannab ja järelikult neid prioriteete määrab ja ütleb, et nüüd me peame need, need, need seadused ära muutma, seda asja vedama, sellist keskust nagu, nagu paraku antud hetkel ei ole ja teine minu mure on see, et, et kaasatud ka X-tee... Kõik see edulugu, e-maksuamet, e-kool, IDK-d... Ma
üheksakümne üheksandal aastal panin ma need kõik eesmärgid ilusasti tabelisse kirja, mängisime ette, noh, minu probleem on see, et, et et sellel alal puudub ka võib-olla tõmme sellepärast, et seda uut visiooni, seda järgmist nimekirja nagu ei ole olemas, aga selleks ma ei saa süüdistada kuidagiviisi mitte ametnikke. Vaid noh, tähendab, see on noh, nagu ikkagi poliitikute rida, et tegelikult see visioon, noh, nagu järgmine visioon, koos spetsialistidega, koos vastavala visionääridega paika saada.
Jõua, jõuab ikka, ehk et me oleme just, just ju sinna ka nagu jõudmas, kui me räägime sellest avaliku sektori, kolmanda sektori ja erasektori ühisest teenuseruumist, ehk et seesama, et ka avaliku, avaliku sektori käes olevad andmed oleksid korduvkasutavad ärilistel eesmärkidel, me räägime täna sellest, et kuidas jälle isiku privaatsust riivamata, lubada äriettevõtteid ka üle X-tee andmeid kasutada, noh, need on jälle rida kompleksid, ka õiguslikke küsimusi, mis on vaja nagu ära lahendada. Et need asjad on seal kõik kirjas ja, ja sinna moodi me läheme, aga noh, jällegi need probleemid on natukene komplitseeritumad, natuke rohkem on vaja koostööd teha õigus, õigusloome poole inimestega ja, ja loomulikult ka see poliitiline tahe on hästi.
Noh, me oleme seda kümme aastat proovinud ja ega see jutt noh, nagu seda, et, et üks ministeerium, kus on head spetsialistid, üritab siis seda reeglistikku kehtestada, välja pakkuda, seda on seda kümme aastat räägitud. See ei hakka tööle, ma ütlen sulle täitsa, see esiteks on noh, nagu katse-esituse meetod, kui see on kümme aastat tehtud ja pole tööle hakanud, siis vaevalt et ta järgmisel kümnel tööle hakkab. Ja selles on olemas põhjused, mis ei sõltu üldse ametnikest, ei sõltu väga palju ka ühest või teisest konkreetsest poliitikust, kes minister on. See on lihtsalt valitsuse üles valitsuse tegevuse kui sellise tegevuse loogika, kus kas meile meeldib või mitte, kui üks asutus on pandud samale pulgale teiste ministeeriumitega, siis selle asutuse suutlikkus ühtaspuha kui ka tugevam minister või ka tugev asutus enda tahet läbi saada, ehk seda koordineerivat rolli täita on noh, nagu sisuliselt noh, natukene tühikäigul jooksmine. Aga vahetevahel õnnestub, vahetevahel õnnestub... Aga, aga väga tihti tekivad seda probleemi, sest et see, see on, õpikute järgi on loomulikult maailm kenam. Ja õpikute järgi selline süsteem töötaks, peaks töötama väga kenasti ja loogiliselt. Aga karm elu reaalsus on lihtsalt täpselt selline, nagu ta on, ja mitte ainult siin Eestis, vaid ka igal pool mujal ja selles suhtes. See pea, ütleme riigi siis antud hetkel ikkagi kõrgema täitev peaministri isiklik huvivastutus kogu selle ala sees peab siin noh, juures olema, mis on see täpne vorm, noh, nagu selle üle võime tõesti vaielda, kus kui seda korralekutsuvat funktsiooni seal üleval ei ole, siis need katsed seda koordineerida lihtsalt reaalses elus ei... ei anna seda tulemust, samal ajal noh, ma jälle, mina ka natukene osas, meie ametkonnale jälle kaitseks, tead, ka sedasama õnnetut, õnnetuid ülejäänud digiretsepti või muid, teenuseid ühelt poolt, miks ta ei ole läinudki, ongi see olnud, et see ülemine tahe on selgelt puudunud. Väga palju probleeme, kui me näeme, mikspärast nad on tekkinud, on see, et, et keegi pole ütelnud, kuule vaata, keegi pole küsinud, kas sul on see asi koordineeritud, kuidas sa seda reaalselt ellu võid, kuidas sa teed seda, et kui Majandusministeeriumis... Aga
Ei, ma arvan, et lahendus see ei ole, noh, tähendab hea, et seegi olemas on, seisundaks asi värri hull, kui see noh, nagu niimoodi ringi lasta, aga ma ütlen, et mingisugune koordineeriv keskus, kõrgemal kui ministeeriumi tase, kõrgemal kui ministeeriumi tase peaks olema. Ja, ja kui suur, milliste volitustega? Selle üle me saaksime kõik noh, nagu vaielda. Kuid minu kogemus, kui ma olen käinud ka maailmas sellest samast Eesti e-riigi loomise kogemusest rääkinud, üsna paljudel, Maailmapanga ja muudel kohtumistel, kõik nad kinnitavad kokkuvõttes kõikide riikide kogemus üks. Kui ei ole riigi kõrgemal poliitilisel juhtkonnal isiklikku huvi ja vastutust, siis hakkavad projektid venima.
No siin on ka mitu probleemi tegelikult puudutatud, aga kui ma edasi räägin, mis minu meelest on asi, et, et ega meie riik poliitilisel tasemel pole olnud liiga aktiivne justkui tagasihoidlikkus ütelda, sellel alal neid investeeringuid hankida, me ju teame, kuna ma tean ka, tunnen hästi Leedu, Leedu peaministrit, siis ma tean suhteliselt hästi, kuidas ta neid investeeringuid hankis ja see on läbi isikliku poliitilise ränga musta töö. Käimise, veenmise, käimise, veenmise pakkumist ja kõige muu, ja, ja noh, nii see käib. Teiseks, asi on probleem, et tegelikult on ka öeldud, et me oleme kritiseerinud kõik diplomaate, tegelikult diplomaat ei ole mõtet kritiseerida, kui diplomaadid on meil tugevad ja kui neile anda sellega ülesanne, siis nad selle ülesandega täidavad. See probleem on see, et me neile tihtipeale ei anna seda täpset ülesannet. Me oleme pannud oma diplomaatide majandustegevusele väga selged piirid peale ja seda teeb Välisministeerium, see kodu, koduleheküljed võib igaüks lugeda, mida tohib meie diplomaat teha ettevõtte heaks ja mida ta ei tohi teha, see teine nimekiri on peaaegu sama pikk kui sellest, mida ta tohib teha. Kusjuures sellest, mida ta siis tohib teha, ongi ainult, et ta ettevõtjad saab aidata siis, kui ettevõtja on mingisse jamasse sattunud. Minna ja jamasse sattuda, siis tuleb... Ja, ja, ja, ja juba loogiline see, et, et hoia siis eemale, kui sa jamasse tahad sattuda, siis hakka seda aktiivset tööd tegema, aga seal on noh, teine üks mõtlemine on see, et me kogu aeg mõtleme nagu otsekui sellele, et me tahame tuua siia välisinvesteeringud. Mis noh, tähendab võib-olla midagi noh, tõesti teeb, paneb kokku, aga need on tihtipeale, kuna ei ole tõesti uurimiskeskused, üsna lihtsad investeeringud. See, mida me peaksime hoopis hakkama mõtlema, kuidas me aitame oma ettevõtjaid välja, Eestist välja, ja siin on väga praktilised probleemid, kaasa arvatud näiteks seesama, need, millest enne mainiti, et tuleb, teeb ettevõtja lahenduse, meil on kapitäis lahendusi. Meil käi siin, kui avati Ülemiste keskuse selle Soome suure investeeringu taustal, olid siin sellesama Soome investeerimisfirma Ameerika spetsialistid, need vaatasid seda nimekirja, mida me oleme teinud, noh, noh, igasugu lahendusi, suu kukkus lahti ja... Aga ma
Ei, mina pole vahepeal küsinud, ta oli küll väga paane, aga aga, aga noh, ütleme see pahameel näitas ka võib-olla seda jätkuvat suhtumist. Sellepärast, et kui su suhtumine on selline, et, et, et piir jookseb siin Siis ausalt öeldes, ega midagi ei muuta. Välisministeerium peab muutma oma põhimõttelist hoiakut ja minema aktiivset välismajanduspoliitikat ajama ja diplomaadid, ma usun, saavad sellega üsna hästi hakkama, kes loomulikult vajavad koolitust ja täiendab, et eriti muud.
Jah, täpselt niimoodi, ehk et, et äriettevõtted saavad müüa, riik ei müü. Riik saab teha selle töö ära, riik saab teha neid poliitilisi kingitusi, nagu Serbiale X-tee anti, aga business tuleb sealt, kus hakatakse nendele registritele teenuseid tegema ja seda teevad ettevõtted, mitte riik.
Noh, ma arvates esiteks paneksin koordinatsiooni paika, selleks et seda kõiki neid probleeme, praegu, praegu kõik probleemid, mida me täna arutame, on selle koordinatsiooni puudumise taha tegelikult jäänud. Teiseks paneksin selle oma päevakava kui ühe prioriteetse ala ja tegeleksin sellega tõesti, tõesti tõsiselt, nii nagu minu hääsõber Kobiil just seda teeb. Tulemused on näha, kolmandaks on haridussüsteem. tagaksin selle, et need ilusad otsused ja ilusad jutud, mida me siin oleme rääkinud, mida tuleks teha haridussüsteemiks, ka tõesti tehtaks, kuna see ei ole, sellel alal ei saa kuidagi ära püüa kaasa aidata nende lahenduste otsimisele. Ja järgmine ongi seesama välisinvesteeringute eksport, esiteks Välisministeerium peab noh, oma hoiakut välismajanduspoliitika suhtes põhimõtteliselt muutma. Ja teiseks, ja andma oma Eesti diplomaatidele vastavad instruktsioonid. Ja kindlasti on otsas seesama toetus Eesti ettevõttu selle väljapoole minekust. Seesama litsentside asi tuleb selgeks saada, see peab olema üheselt selgelt sellega tegelevad äriettevõtted ja riik annab oma teatud reeglite järgi selle asja selgelt neile üle. Ja siis on meil lootust, et me tõesti saame kogu selle asja uuesti sellisel kujul liikuma, et, et sellest Eestile reaalselt ka kasutada.
Aga see on jälle asi, mida ei saa lahendada, Majandus-Kommunikatsiooniministeerium ütles puha kui hea, see on valitsuse kogu poliitiline otsus. Ma just veel kord rõhutan, et kogu, kui me tahame selle tiigri üles äratada, see ei ole asi, milles me saame süüdistada, et ta magab ühte või teist ametnikku või isegi ühte või teist ministrit, see on valitsuse töö, valitsuse kui terviku otsus ja valitsuse koordineeritud tegevus.
[ TRANSKRIPTSIOONI LÕPP ]