Nende otsuste puhul on häda olnud selles, et, et inimestel on tihtipeale ka põhjendatud kahtlused, neid tulemusi manipuleeritakse. Ehk siis ots, otsedemokraatia eeldab tegelikult seda, et see, see seltskond, kes hakkab otsustama, saab suhteliselt hästi aru, mida ta otsustab, ehk siis, ehk siis teema peab olema võimalikult hästi lahti räägitud ja, ja, ja pigem sünnib sealt selline otsus, mis inimesi rahuldab sellisel juhul, kui me räägime väiksematest kogukondadest. Et Eesti puhul ma kaarvan, et, et, et näiteks see võiks olla adekvaatne, see otsus sellisel juhul, kui me räägime mingitest näiteks detailplaneeringust.
aga ma tuletan, ma tuletan meelde ühe väga huvitava Osdemokraatia niisuguse vormi oli, Tallinnas oli kunagi üks, üks selleaegne siis linnajuht korraldas referendumit, kus ta küsis, et kas vabaduse sammas peab tulema vabaduse platsile ja teine variant oli kuskile mujal. Et selliseid naljakaid, naljakaid juhtumeid on, me teame siin ka Eestis, kus koha peal mängitakse otsedemokraatiat. Aga ma tahaks nõustuda hea kolleegi Indrekuga selles osas, mis puudutab otsedemokraatia võimalikust, võimalikult, ütleme siis küla kogukonna tasandil. Ja ma, ma lähen veel ühe sama väiksemaks, kus toimub täna väga hästi otsedemokraatia, on korterühistu? Jah, aga, aga minu enda kogemus on see, et kõiki neid otsuseid, mida minu kuue korteriga majas tehakse, selles väga suured vaidlused, kõik osalevad ja kokkuvõttes püütakse leida selline kompromiss, et kõiki see rahuldaks. Kui me läheme sealt nagu suuremaks külatasandile, siis täpselt samamoodi. Tehakse tegelikult otsuseid niimoodi, ma ei tea, rahvamajas ja seda võiks ka rohkem olla. Ja noh, ütleme, et kui me võtame nüüd ajaloost, siis noh, Platon rääkis ju ka sellest otsedemokraatiast ja sel hetkel see poolise suurus oli maksimum viis tuhat inimest. Kui see läheb suuremaks, siis läheb ta, läheb see raskemaks, kui me räägime ajaloost, siis noh, russ, Rousseau oli see, kes, kes näidib niisugust Platonist natuke erinevat viisi, et ikkagi on olemas ka mingi valitsus, Aga ikkagi inimesed võtavad vastu seadusi, kõik seadused on inimeste poolt, aga valitsus viib neid ellu ja, ja ütleme, et mil pidas siis ütleme, esindusdemokraatiat demokraatiline kõige kõrgemaks, kõige paremaks vormiks ja nüüd me oleme sealt nagu veel edasi sammu astunud ja ütleme, et, et räägime osalusdemokraatiast. Et, et selline areng on toimunud ja ma arvan, et, et, et kui me räägime, kui me hakkaksime näiteks jõudma nüüd selle interneti juurde tagasi, siis noh, internet võimaldab mõnes mõttes rakendada kõiki neid kolme vormi ühiselt ühtemoodi,
Et ma täpsustan selle oma seisukoha ära, et, et ma ütlen veel kord, et ma olen otsedemokraatia poolt täpselt sellised, nagu me oleme ka rääkinud sellest, küla tasandil, aga ma kujundan ette, kujutaksin ette Eesti riiki selliselt, et meil on rohkem osalusdemokraatiat. Ja, ja see on minu arvates, see võiks ka olla meie eesmärk, veel rohkem osalusdemokraatiat ja otsedemokraatiat siis noh, küla kogukonna tasandil.
Jah, ma, ma arvan küll, et ma, ma arvan, et eks see, otsedemokraatiat ju me rakendame tegelikult, kui me mingis väikses kogukonnas või, või, või mingis spetsiifilises sihtrühmas otsuseid vastu võtame, siis me seda ju rakendame ja kasutame tihtipeale internetti selle jaoks, et viia läbi elektrooniline hääletus või mis iganes. Siin on nüüd, et ta hakkaks riigi otsuseid mõjutama, et, et see, see etapp on ju puudu. Ja see on see kaasamise kunst, et, et Praxis tegi siin ühe mõttehommiku, kus me Silveriga oli, olime ja, ja, ja tutvustas just enda Enda tehtud analüüsi sellest, et, et, et see etapp on puudu, et, et riik läbi ministeeriumite, kes reeglina on seaduseelnõude ettevalmistajad või kust need algatused tulevad, kui ta, kui ta läheb nüüd küsima selle sihtrühma käest, selle kodanikuühiskonna käest vastust, siis omakorda see kodanikuühiskonna seltskond võib küll rakendada otsedemokraatiat, ehk siis hääletada, et jah, me tahame sellist mõju sellest seadusest. Ja, ja, ja see on nüüd informatsioon, mille tegelikult see ministeerium või Riigikogu komisjon peaks nüüd teadmiseks võtma ja, ja, ja ütlema, et okei, et siin me saame ühte-teist teha, siin me ei saa ühte-teist teha.
No Šveitsi kogemus on kindlasti eriline, et ja, ja minu teada keegi ei ole suutnud, suutnud tegelikkuses midagi sellist järgi teha, noh, ma ütlen, et on mingid näited kas väiksemate kogukondade või kohalike omavalitsuste tasandilt. Aga, aga ma arvan, et see on üldiselt, kuna meil on Silveriga siin üks ühine harrastus Riigikogu liikmetena, et me oleme Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee liikmed, Et, et ka seal viimased raportid, mis on selle kogu Euroopa demokraatia teemal tehtud, ütlevad seda, et, et kui üldiselt ühiskonnad ei hakka midagi sisulist tegema osalusdemokraatia suurendamiseks, aga ma rõhutan, et osalusdemokraatia eelkõige, et, et pigem peaks selle sammu tõsiselt ära tegema. Siis, siis võim võõrandub järjest enam ja seda enamikus riikides ja tulemus on see, et me saame väga palju äärmusi, mis on kaugel sellest, et, et see oleks tegelikult nagu ühiskonna, ühiskonna soov.
[ TRANSKRIPTSIOONI LÕPP ]