Ette mõte. Roonemaa ja Kotka idupoodkast. Henrik Roonemaa ja Taavi Kotka räägivad igal kolmapäeval sellest, kuidas Eesti tuhat korda suuremaks teha. Ette mõte.
Head kuulajad, tere tulemast kuulama Eesti idufirma saadet nimega Ette mõte. Saate autorid ja vedajad on Taavi Kotka ja Henrik Roonemaa. Me vanasti Taaviga tegime saadet nimega Restart, mis ilmus igal kolmapäeval ja me suutsime peaaegu kümme aastat selle saatega vedada. Aga nüüd on asjaolud muutunud, me ilmume teises kohas ja teise nime all, aga saatejuhid on samad ja saate mõte on sama, igal nädalal tutvustada. Eesti idufirma ja tegelikult üldse laiemalt, globaalsemalt ja suurelt mõtlevate ettevõtete elu ja tegemisi ja probleeme harida ennast ja harida oma kuulajaid. Tere, Taavi.
aastat saadet teinud. Tundub, nagu oleks eile, kui me lõpetasime, saate nime on Ette Mõte ja see ette mõte pärast igasuguseid mõtteid, mis meil omavahel oli, saabus mulle sõnumi ka sinu telefonist, sinu näppude alt, et paneme ette mõte, seleta ära, miks.
No igasuguse saate nime välja mõtle, meil on ikkagi katastroof ja teades, et me Restart enam kasutada ei saa, et. Ma helistasin Ede Shang Tamkivile, tema kui meie sõnause spetsialist, ehk siis, et kas meil on olemas uudissõnana mingit ägedat alternatiivi sõnale startup. Ja tuleb välja, et kaks tuhat kakskümmend toimus mingi suurem konkurss, kus üle Eesti otsiti startup'idele noh, alternatiivi. Noh, alates algäri, hakatis, idar, idukas, vudivärks ja noh, kõik muud sellised vahvad sõnad. Ja selles listis oli siis üks sõna, mis mulle kohe silma jäi ja selle sõna nimi oli ettemõte. Ja selle pakkuja autor oli Kristi Rebane. Meid on küll palju Eestis, ehk siis õige Kristi Rebane teab, kes ta, kes selle autodeks oli. Ja, ja sealt me siis nii-öelda laenasime, et kuna saade peaks rääkima start-up'idest peamiselt, siis las ta olla ette mõte, et ilma tagamõteta rääkida tulevikumõtetest.
Ja tulevikumõtetest meie mingis mõttes ju esimeses saates on külas Eesti kõige suurema ja tähtsama idufirma juht Markus Villig ja Bolt, tere Markus. Tervist. Me kavatseme tänase saate siis veeta väga mitmel teemal rääkides, millest Markus kindlasti palju teab, me tahame rääkida Bolti tegemistest ja hetkeseisust. Tahame rääkida tegelikult kogu selle sektori, ütleme, mobiilsuse arengutest, kas need unistused, mis null protsenti intressimääraga inimestel olid siin mitu aastat. Kas need täna veel peavad paika või ei pea või kuidas Markus seda näeb, aga hakkame peale, Markus. Sa oled meil olnud tegelikult restardis, mitu aastat olid eelmises saates selline aasta lõpu külaline. Kord aastas detsembris andsid aru, et kuidas läinud on, no nüüd on paar nädalat sellest edasi või mööda läinud, aga mis siis? Küsime siis ära. Ma saan su naeratusest aru, et kaks tuhat kakskümmend kolm oli, oli okei aasta.
Meil oli see üllatav aasta sellepoolest, et see algas üliraskelt ja lõppes ülihästi, et kokkuvõttes oli kaks tuhat kakskümmend kolm meie jaoks kindlasti pooldekümnese aastase ajaloo jooksul kõige parem aasta.
Aga mismoodi sa mõõdad seda, et oli halvasti, oli hästi?
Mitu dimensiooni muidugi, et üks kõige objektiivsem viis on finantsid, kus meil aasta alguses juhtus mitu välist faktorit, mis meie kasvu aeglustasid, et meil olid mitmed riigid Aafrikas, kus me oleme olnud aastaid turuliider. Kus siis makromajandus oli väga kehvas seisus, et näiteks Nigeerias valuuta kukkus ligi viiskümmend protsenti. Ja siis veel muudeti näiteks kütuse, need võeti ära, nii et kütuse hind kasvas umbes kaks korda ja nii edasi. Et ilmselgelt sellised tegurid mõjutavad äri, sõltumata sellest, kui hästi me opereerime. Aga üllatuslikult aasta lõpuks kõik sellised probleemid, mis väliselt olid, lähenesid päris hästi ära ja lõpetasime jälle rekordnumbritega.
Me korra peame ikkagi paneme sellesse mingisse perspektiivi, eks, et suuruse mõttes, vist käibe mõttes te veel jääate Eesti Energiale alla. Kõikidest ülejäänudest ettevõtetest nii-öelda Eesti mõttes me korraks paneme selle konnatiigi seega kõrvale. Bolt on number üks.
Siin on jah, kaks numbrit, mida me vaatame, et üks, mida me maja sees kutsume GMB-ks, on siis kogu platvormi käive. Ehk siis see on kõikide sõitude ja kõigi toidutellimuste ja tõukerattellimuste kogukäive. Ja see on täna suurusjärgus umbes üks neljandik Eesti SKT-st, ehk siis see on umbes kümne miljardi mahus. Ja siis sellest omakorda meie see vahendustasu siis sõltuvalt tootest on umbes kakskümmend kuni kakskümmend viis protsenti. Ehk siis jah, meie käive on seal umbes kahe miljardi ringis.
Eesti Energial on kaks koma neli vist, kui ma peast. Aga
see on maailma käiv, see ei ole Eesti käiv. Ja, ja,
ja ma just mõtlesingi, et see on selles mõttes nagu oluline verstapunkt, et, et see nii-öelda meie riiklik poolmonopol nagu mingil hetkel ikkagi saab ületatud, eks, et. Aga see number, mis nagu praktikant läbi käib üle kümne miljardi, et see on juba uskumatu, et kui ma mõtlen selle peale, et kümme aastat on nüüd tehtud seda asja. Ja noh, seda lugu me oleme korduvalt rääkinud, kuidas see kõik algas, et kümme aastat on niisugune hea juubel, kus tagasi vaadata. Et kui sa mõtled selle kümne aasta peale ja peaksid tooma välja, ma ei tea, kaks või kolm sellist olulisemat hetke või nüanssi. Praegu vaatad, et noh, et see on nüüd õige otsus või see oli nüüd oluline vedamine, et kas, kas Bolti ajaloos saab üldse välja joonistada mingeid selliseid hetki või see on olnudki nii-öelda. Püsiva, distsiplineeritud töökuse tulemus see, kus, kus tänapoolt jõudnud on.
Ma ütleks, et iga start-up, mis nii kaugele jõuab kui meie kümne aastaga, kindlasti suurem enamus sellest on lihtsalt selline jah, distsiplineeritud töö. Aga välja tõues võib-olla värvikamad seigad, siis kindlasti üks oli meil esimese kolme aasta jooksul raha kaasamine. Kus me olime sellises huvitavas kohas, kus meie kasvunumbrid olid täiesti maailmatasemel. Aga mitte ükski selline kuulus VC investor ei julgenud meie ettevõttesse raha panna. Sest nad lihtsalt kõik arvasid, et Uber on nii suur ja see sektor on juba omadega tehtud. Ning siis meil tegelikult õnnestus väga ebaharilikest kohtadest raha kaasata ja sealhulgas siis ka mitmelt Eesti ettevõtjalt, kellel polnud eelnevalt absoluutselt mingit tehnoloogiasektori kogemust. Et näiteks Kaamos ehitus oli meil üks esimesi investoreid ja nii edasi. Et ma arvan, et tagasi vaadates on päris üllatav, kui palju tegelikult on võimalik, et Eesti kohalikud väiksed investorid aitasid meil tollal ajal sellest raskest olukorrast välja ja nüüd me oleme muidugi jõudnud kohta, kus Uksed lahti ja me oleme suutnud raha kaasata maailma parimatelt investoritelt.
Kas need Kaamos ehituse moodi Eesti varased investorid on siiamaani pardal või on nad aja jooksul oma, oma osalused ära müünud?
Kusjuures peaaegu keegi neist ei ole täielikult osalusi maha müünud, et, et kindlasti nad on pisut siis jah, hajutanud oma portfelli, kuna. Mingi hetk need summad muutusid juba Eesti jaoks päris suurteks, aga et kõik ikkagi usuvad, et meil on palju kasvu ees ja, ja kõik jätsid mingid osakud alles.
Ma pannud siinkohal tunnistama, et ma olin üks, kes Kaamose käest ostis. Õigel ajal ei julgenud, noh, siis tuleb osta kallimalt, et selles mõttes nagu nii see asjad käivad, eks, et. Aga, okei, aga, aga veel, selles mõttes nagu noh, üks on investorid, aga kas sellist vedamist ka oli nagu, Pactum armastab rääkida seda lugu, kus Cleveron oli kutsunud Amazoni Viljandisse ja muuhulgas vist hüüdis sinna Eesti startupperite listi, et kuulge, et meil on Amazon külas, et kas keegi viitsib ka tulla ja. Ja Kaspar Korjus läks bussi peale, sõitis Viljandisse ja kohtus ja hops, noh, näed, ongi tehing ja, ja nii-öelda nii-öelda ankurklient tehtud, eks, et kas mingit sellelaadset vedamist, kui ma sõna otseses mõttes mõtteke tagasi, et noh, see oli küll nüüd nagu puhas õnn, et niimoodi läks, onju. Kas mingit sellist momenti on ka olnud nagu polüaialus?
Paar sellist seika kindlasti. Üks on, ma arvan, meie Aafrikasse laienemine, kus meie algne strateegia oli selline konservatiivsem, et me laienesime lihtsalt naaberriikides Ida-Euroopas ning siis mingi hetk me tegime Exceli tabeli, et mis võiks olla kõik maailma linnad ja riigid, kuhu laieneda. Ja rank'isime siis nad ära nelja-viie parameetri järgi, et kuhu me võiks minna ja Aafrika oli seal list'is esimene. Ja ma arvan, et see oli küll suur vedamine, et me lihtsalt võtsime selle julguse kokku ja olime, et okei, keegi meist pole Aafrikas käinud, me ei tea sellest midagi, aga proovime. Ja siis läks paar kuud mööda ja, ja siis järsku selgus, et Johannesburg oli nii edukas, et, et kasvas meil kõige edukamaks linnaks üle maailma. Et, et ma arvan, selliseid momente oli väga mitmeid, kus noh, lihtsalt see oli juhus, et õiged inimesed olid õigel ajal ruumis ja otsustasid, et proovime ja siis see õnnestus.
Okei, kümme aastat on möödas, paneme selle Bolti nüüd kuidagi sellesse globaalsesse pilti, et alguses kardeti, et noh, et okei, Uber võtab selle maailma ära ja, ja noh, teistel polegi mingit võimalust. Kui sa praegu peaksid seda valdkonda üldse kirjeldama, noh, te olete kindlasti no üks maailma top kolmest nimest, eks, et. Et tee nüüd mingi lühike kokkuvõte, kus Bolt on globaalselt?
Me toimetame täna muidugi viie erineva tootega, et igas selles on meil pisut erinevad konkurendid, aga kui me vaatame põhiäri, mis siis inglise keeles on või Eesti mõttes siis meie taksoteenus. Siis seal on jah, tänaseks alles maailmas umbes seitse sellist suuremat tegijat, kellest meie oleme läänemaailmas siis jah, kolme kõige edukam hulgas. Ja tegelikult kasvame kiiremini kui meie konkurendid ja muidugi meie ambitsioon on pikas plaanis olla maailma kõige edukam mobiilsuse platvorm üldse. Et selle nimel me igapäevaselt teeme tööd. Aga kui me vaatame näiteks toidute tellimise valdkonda, siis seal on olukord väga erinev, et seal on maailmas neli platvormi, kes on meist palju suuremad kordades ja, ja seal on konkurents palju tihedam. Et me peamegi enda mõttes seda portfooliot hästi jagama, et kuhu me parasjagu investeerime, mis riikidesse me laieneme. Et see ei ole nii lihtne nagu ainult ühe ärivertikaali juhtimine, aga meil on vaja terve portfoolio mitu toodet edukalt ehitada ja nende vahel siis sünergiat tekitada.
Aga kui sa vaatad seda sama sõidujagamisteenust, järjest rohkem tuleb videosid selle kohta, inimesed postitavad, et oi, näed, istun siin Uberis ja juhti polegi, eks, et, et ongi nii-öelda juba isesõitev masin, et noh, auto keerab ise rooli ja nii edasi. Kus see praegu nii-öelda tehnoloogilises mõttes kogu see valdkond nagu on, et, et kas see hakkab nüüd, kukuvadki taksosid ära või taksosid ära kukkumisel läheb veel vähemalt kümme aastat, enne kui maailm sinna jõuab üldse?
Siin on jah kaks poolt, kuidas te vaadata, et esiteks ma arvan, et need tehnoloogia demod on väga lahedad ja kui sa vaatad nende videosid, siis tundub, et tulevik on kohal. Reaalsus on see, et need toimivad väga piiratud keskkonnas ja hinnad, et sellist teenust pakkuda on täiesti absurdsed, et need maksavad täna suurusjärgus paar tuhat eurot per kilomeeter. On siis kogu selle masina järgi ülal hoidmine, et sa sellist isesõitvat autot suudad pakkuda. Ja seetõttu me oleme selles mõttes veel konservatiivsed ja kardame, et siin läheb vähemalt viis aastat kui mitte kümme aastat, enne kui need kulud tulevad sellisele tasemele, et see hakkaks tõesti siis mingites riikides üldse juhtidega konkureerima, sellest me oleme väga kaugel. Aga samas teiselt poolt me näeme, et see meid ei sega absoluutselt, et täna ainuüksi Euroopas. Inimesed kulutavad umbes triljon eurot aastas eraautode peale või see on siis autod ja kindlustused ja kütus ja nii edasi. Ja me näeme, et tegelikult see protsent sellest, nendest inimestest, kes tahavad aina rohkem tegelikult kasutada siis mobiilsust on demand või siis kasutada mobiilsust siis, kui nad tahavad ilma autota omamata, iga aastaga kasvab. Ja seetõttu me näeme, et jah, me oleme täna suurusjärgus üks protsent sellest ühest triljonist ja meil on tegelikult veel kordades ruumi kasvada ka lihtsalt tänase süsteemiga.
Kogu te emissioon ongi ju põhimõtteliselt sinna suunatud, et inimesed võiksid kasutada rohkem jagatud teinud selle asemel, et ise omada, et. Kui sa nüüd vaatad selle kümne aasta trende, et noh, sihuke tunne on, et Tallinnas näiteks küll autosid vähemaks pole jäänud, eks hoolimata sellest, et on kõik see teenus läinud väga mugavaks ja paremaks, eks, et. Et kui sina vaatad numbrite peale, kas sa näed mingit liikumist, mingit arengut, mis te nii-öelda, kus ma ütlen? Paneb südame meeldivalt värisema, et oh, asjad liiguvad õiges suunas. No peale muidugi käibe ja kasumi muidugi, et.
Tegelikult, kui me vaatame enamus Euroopat, siis trend on väga selgelt see, et nii inimesed kui ka poliitikud on aru saanud, et linnades on autosid liiga palju ja nende osas tehakse väga konkreetseid tegevusi, et linnasid paremaks muuta, siis autosid vähendades. Ja Pariis, Brüssel, Berliin, London ja nii edasi, kõik need suurlinnad järjest lisavad siis erinevaid tingimusi, näiteks nad tõstavad parkimistasusid. Neil on siis tasud, et iga päev, kui sa linna sisened, sa pead maksma näiteks viisteist eurot autoga. Lihtsalt linnakassasse või siis sulle vähendatakse kiirusi niimoodi, et sul mitmetes piirkondades kas ei tohi üldse autoga sõita või võib sõita ainult näiteks kakskümmend kilomeetrit tunnis. Ja nii edasi, et linnad on aru saanud, et tegelikult kui sa annad inimestele alternatiivid, mis on siis parem ühistransport või jalgrattavõrgustik või siis jagatud transport nagu Bolt, siis tegelikult see on kõigile suur võit. Ja, ja lühiajaliselt on muidugi mingi protsent inimesi, kellel need muudatused ei meeldi, aga tavaliselt kõik uuringud näitavad, et paar aastat hiljem enamus inimesed saavad aru, et see on tegelikult väga hea ja palju mõnusam keskkond, kus elada.
Aga, aga selles mõttes ma võtaks Taavi küsimusest sõnasabast kinni, et ega numbrid seda ju ei näita, et see autostumine oleks vähenenud. Seda toovad ka Eesti autosõbrad alati välja, kui meile tuuakse näiteks Kopenhaagenit või näiteks Amsterdami Tallinnale eeskujuks, siis öeldakse, et no kuulge, et noh, aga numbrid ju näitavad, et ka nendes linnades autostumine tegelikult kasvab.
Tegelikult see, seda küll kindlasti mitte, et, et sõltub muidugi, kuidas seda statistikat igaüks saab moonutada nagu kuidas tahab ja sõltub, mis ajaperioodi vaadata, aga ikkagi suures pildis vaadates autoga linnas läbitud kilomeetrite arvu, siis see on kindlasti Amsterdamis ja Kopenhaagenis viimase viiekümne aastaga langenud. Ja, ja tegelikult trend on ka see täna, et näiteks Pariisis nüüd järgmisest aastast kesklinnas suursektsioon linnast lihtsalt keelatakse autodega sõitmine üldse ära. Et noh, seal ei ole mitte mingit statistilist küsimust, seal seal ei saagi lihtsalt autoga enam sõita.
Ma vaatan kasvõi enda pilti, noh, töö pärast peab käima tihti Londonis ja selle kümne aastaga, mis on muutunud, et kümme aastat tagasi ühest punktist teise oli selgelt nagu kaks varianti, et kas takso või metroo, eks. Ja täna, kui ma käin, kuna tänavad on niivõrd tühjad autodest, ongi ainult ühistransport ja, ja rattateed. Siis minu Londoni peamine transpordivahend on ikkagi jalgratas, isegi kerge vihmaga, on ju, et, et noh, selles mõttes see, et sa väntad nagu kolm miili ühes suunas või neli miili teises suunas, see on ju vähem kui pool tundi, sellega saab. No eriti
veel elektrijalgratta või elektri tõuksiga on see veel eriti mugav, et.
Ja, aga Markus, kas see palju vihatud kastiratas on siis, on ka nagu Tallinna tulevikus, ma pean, ma pean ära küsima selle, et on miinus kakskümmend või miinus üks või pluss kolmkümmend viis, et, et kõik sõidame kastirattaga, paneme lapsed sinna ja käime kaarauas, ostame tapeeti, paneme ka sinna.
Ma, ma arvan, et see jah, nagu ekstreemsustest rääkimine on alati selline hea demagoogia viissada argumenti kuidagi tappa, aga noh, reaalsus on see, et me ei räägi ju, et, et keegi ei tohiks autoga sõita. Pigem on täna selge, et autosid lihtsalt kasutatakse liiga palju. Ja meil on Euroopas näiteks kakssada viiskümmend miljonit eraautot. Meil on Eestis varsti ligi miljon eraautot, mõeldes on ainult üks koma kolm miljonit inimest. Siis selge on see, et kui inimesed näiteks asendaks kakskümmend või kolmkümmend protsenti oma linna sõita muude meetmetega, siis see oleks tegelikult kõigile parem keskkond. Ja me ei räägi sellest ju, et, et kõik autod peaksid ära kaduma, et selgelt on mingeid olukordi, kus on autosid vaja ja vajalik on lihtsalt see, et linn disainib ennast niimoodi, et oleks mugav ka inimestel, kellel ei ole autot või kellel ei ole autot nagu võimalik üldse ostagi või, või sellega sõita. Ja täna lihtsalt selge on see, et enamus Ida-Euroopa linnad kahjuks on disainitud väga autokesk
Aga kas sinu kui Bolti ühe omaniku ja juhi jaoks on ükskõik, kas me asendame need eraautod Bolt Drive'iga, Bolti taksoga, Bolti tõuksiga, Bolti rattaga või oma, on sul mingisugune nägemus või mingisugune eelistus, vahet pole, peaasi, et on roheline ja sõida.
Pigem siin on küsimus, et mille jaoks me optimeerime, et kui me vaatame rahalist poolt, siis ilmselgelt täna Bolti jaoks me teenime rohkem raha selle sõidu pealt, kui seda tehakse taksoga. Sest lihtsalt hind on kõrgem, aga ilmselgelt kui me vaatame keskkonna poolt ja päriselt inimese mugavust, siis tegelikult on palju mõistlikum, et inimene teeks lühikesed sõidud näiteks elektrijalgratta või teeks nad tõukerattaga. Ja see on meile alati olnud üks printsiip Boltis, et me teeme alati seda, mis lõpuks kliendile on, on parem, et kui me näeme, et selle sõidu puhul on meil võib-olla meie lühiperspektiivis kaotama raha ettevõttena, aga me näeme, et see on kasutajale tegelikult mugavam, siis me tegelikult soovitame kasutajale, et võtta selle sõidu peale tõukeratas. Selle asemel, et sõita taksoga. Ja me näeme, et see on nagu pikas perspektiivis lihtsalt nii meile kui ka kliendile kui, kui linnale parem lahendus.
Sellesama tõuksiga Tallinnas ikkagi täna võrreldes nendesamade suurlindadega on ikkagi ebamugav, et noh, ei ole ka piisata nüüd jalgrattateid ja pead kolistama vahepeal kõnnitee peal või autode vahel ja noh, siis tõesti ei taha, onju. Aga noh, Londonis ka, onju, nagu Markus ütles, et tavaljalgratas, aga elektrimootoriga. Ja noh, need on nagu ampere toodab ja nii edasi, onju, et ülimugav ja tõesti nii-öelda iga nurja pealt saad niigi, mul on alati esimene liigutus, kui ma pean ennast liigutama ühest kohast teise. Esimene asi, ma vaatan, et kuidas ma rattaga saan ja, ja kui, kui kaugel ja, ja kui keeruline see on, eks. Ja läheb taas, ma sõidan laimiga, kusjuures seal kuidagi on see app sattunud keskkond mulle sisse.
Aga jah, tasub selle statistika osas veel Tallinnas mainida, et jah, muidugi meil on veel pikk maa minna, et olla sama hea infrastruktuuriga nagu on Amsterdam või Kopenhaagen, aga tegelikult on juba näha, et ka need väiksed asjad, mis on praegu Tallinnas ära tehtud, töötavad väga hästi. Ja just oli hiljuti uuring paar nädalat tagasi, et jalgrattasõitjate arv Tallinnas on kasvanud aastaga kaks korda. Ja muidugi sellel aitasid kaasa ka ummikud tänu sellele, et toimus linnas ehitus, aga selge on see, et pikaajaline trend on, et inimesed kasutavad kergliiklust aina rohkem ja see on midagi, mida me väga tervitame, sõltumata sellest, kas nad sõidavad siis Bolti jalgrattaga või, või enda jalgrattaga.
Aga lähme nüüd ikkagi ette mõtte peale, ehk siis mõtleme ettepoole. Sa oled välja öelnud mitmel korral, et üheks teie nii-öelda vaheeesmärgiks saab olema IPO. Et selle nimel töö käib ja, ja veel ei tea, mis aastal see tuleb ja nii edasi, eks, aga, aga et see on, on üks selline nii-öelda märgiline, noh. Maitse ta on või vaheeesmärk, et aga, aga sa ei ole rääkinud väga palju sellest, et mis pärast seda saab või ühesõnaga. Noh, miks see üldse vajalik on või, või, või, või mis on tegelikult see nii-öelda, kuhu Bolt nagu omadega üldse jõuda tahab, sa nüüd siin saate jooksul mainisid seda, et võiks olla number üks üldse nagu maailmas, et ka minu Uberist mööda, eks, et aga. Aga kas sa räägiksid natuke seda lahti, et kui sa üldse mõtestad nüüd järgmist kümmet aastat, noh, vaadates kümme aastat on tehtud järgmist kümmest aastat. Et mis Boltist saab?
Väga lühidalt öeldes on meie missioon olnud sama juba aastaid, et kuidas me ehitame parema alternatiivi eraautole ja nagu mainisin, et täna see turg on tohutu, et suurusjärk triljone eurot aastas. Ja meie ambitsioon on, on see, et me saaksime sellest võimalikult suure tüki enda kätte, et inimestel oleks mugavam ja keskkonnasäästlikum alternatiiv. Ja täna me oleme siis sellest teekonnast umbes ühe protsendi ära teinud ja järgmise kümne aastaga me usume, et me suudame siit veel kordades kasvada. Ehk siis teha platvormil käivet mitte mõõdetuna enam miljardites, aga mõõdetuna juba kümnetes miljardites eurodes. Ja, ja see on veel enne seda, kui me isegi räägime nendest isesõitvatest autodest. Et, et nagu sa mainisid, kui ühel päeval see tehnoloogia lõpuks kohale jõuab, on piisavalt turvaline ja, ja piisavalt mõistliku hinnaga, siis muidugi see annab meil veel tõenäoliselt umbes kümne kordse kasvu. Lihtsalt tänu sellele, et kui autod muutuvad autonoomseks, siis enamus inimestel ei ole enam absoluutselt mõtet seda endale omada, sest et lihtsalt see autonoomne jagatud auto muutub nii odavaks, et, et sa ei suuda lihtsalt oma eraautoga enam hinna poolest üldse konkureerida.
Aga miks IPO, miks te olete siiamaani kaasanud erinevat sorti kapitali erinevate ettevõtete käest, eks, et, et miks peaks minema selleks avalikuks?
Seal on meil väga pragmaatiline vaade, et lõpuks, miks üldse ettevõtted päris jälle lähevad? Sul on sisuliselt kaks poolt, et esimene pool on see, et kas sul on vaja raha, et siis ettevõtted kasvatada, ehk siis nagu primary kapitali. Mille jaoks meil täna vajadust tegelikult ei ole, et me oleme täna kaasanud üle miljardi euro, rohkem kui ükski teine Eesti ettevõte ja enamus muud Euroopa startupid. Meil on sellest veel suurem osa kontol ja me tegelikult oleme täna väga kasumi lähedal, et, et meil on tegelikult piisavalt ressurss, et ise kasvada, nii et seda probleemi meil väga ei ole. Teine pool on see, et on osanikud, kas siis vanad investorid või töötajad, kellel on siis vaja likviidsust, kes sooviksid müüa. Ja me näeme, et tegelikult enamus meie investorid on väga kannatlikud, et nad näevad ettevõttel läheb hästi ja neil ei ole tingimata kiire, et me nüüd teeksime midagi, mis on meil management tiimile päris suur fookuse ärasegamine selle börsile minekuga, et nad on täna valmis ootama, et me läheksime sinna õigel ajal. Nii et tänu sellele meil ei ole sellega sellist pakilist kuidagi kiirust taga, et me valmistume. Tõenäoliselt kaks tuhat kakskümmend viis me oleme valmis börsile minema. Kas me seda teeme, sõltub siis juba sellest, mis on sellel hetkel turu olukord ja kas meil on seda raha siis ka päriselt vaja ja mis on investorite poolne surve?
Aga mis börsile, ma, ma miskipärast arvan, et Bolt ei tule Tallinna börsile.
Täna meie suuruse tehnoloogiaettevõtte jaoks realistlikult on, on üldse ainult kaks börsi, kuhu minna, et, et kas see on Euroopas tõenäoliselt Amsterdami börs või siis on see New York?
Ja mis seal vahet on, Bolt, noh mingi loogika, et Bolt, kui pigem Euroopa ettevõte võiks minna Euroopa börsile või on, on seal mingisugust olulist erinevust?
Kurb osa on see, et meiesugustesse ideoloogiaettevõtetesse enamus investorid tulevad lõpuks ikka Ameerikast, ehk siis väga suurt isegi selles mõttes vahet ei ole, et kas sa. Noteerid ennast siis Amsterdamis või New Yorgis, et lõpuks peamine kapital ja investor suhteid sa pead ikkagi ehitama Ameerika puhul.
Aga London ei ole enam variant?
See ei ole tegelikult kunagi olnud nii heal tasemel, et ta on alati olnud pigem otserdamist gramm madalamal pool, et seal on muidugi oma nüansid siis selle listimise nõuete poolest ja investorite poolest, aga täna pigem jah, suuremad Euroopa tehnoloogiaettevõtted on otserdamis olnud.
Sa pead selle vastuse ikkagi siin saates ka uuesti ära rääkima, mis puudutab sedasama kasumlikkust, eks, et. Et eriti vanapõlvkonna ettevõtjad alati peab eraldi selgitama, et kuidas see ikkagi saab olla niimoodi, et. Ettevõte muudkui kasvab, kaasab raha, kasumit ei ole ja väärtus muudkui tõuseb, börsil ka muudkui hinnad tõusevad, et mis nali siin ikkagi on selle. Et selle kasumlikkusega, et sa ütlesid, et võiks olla kasumis, aga noh, ei taha, et tahad selle asemel kasvada, et, et kui sa tahaksid täna kasumis olla. Mis, ütleme niimoodi, ma isegi ei oska seda tõlkida, et, et kuidas anda see kindlus nendele vanematele, nii-öelda kogenud ettevõtjatele, et. Et Boltil tegelikult noh, oleks suurepärane võimalus ka teha väga ilusat kasumit ja maksta dividende ja nii edasi.
Kõige triviaalsema näitena võib öelda, et taksofirmasid on ju tehtud üle saja aasta ja need ju suutsid kuidagi elus püsida ja olid kasumis. Et nüüd, kui sa kujutad ette, et sul on maailma läbi ajaloo kõige suurem taksoettevõte, mis teeb tuhat korda rohkem käivet kui siin kunagi tegi näiteks tullikatakso. Ja veel sa lisad sinna selle, et see ettevõte on tänu tehnoloogiale palju efektiivsem ja neil on palgal sada korda vähem inimesi. Siis see tundub ju päris loogiline, et järelikult see asi võiks kasumis olla. Aga lisan siia tegelikult kaks dimensiooni, et ilmselgelt, kui me vaatame oma äri, siis meil on mitmed äriliinid ja mitmed riigid, mis on kasumis olnud juba aastaid. Et ilmselgelt, kui me oleme Eestis teinud näiteks tõukerateid viis aastat või me oleme teinud siin taksosid kümme aastat, siis ilmselgelt need ärid on täna jätkusuutlikud ja majandavad ennast ise ilusti ära. Aga kuhu me investeerime, on kaks kohta, investeerime geograafilisse laienemisse, kus me eelmine aasta avasime jälle suurusjärk sada linna ja väga mitmes uues riigis ja see jätkub ka see aasta või, ja teine dimensioon on uued tooted, et me oleme ju viimastel aastatel jätkuvalt pidevalt lisanud uut funktsionaalsust, uusi tooteid ja ka see aasta on paar uut toodet plaanis. Et muidugi, ka nende käivitamine võtab alguses kapitali.
Ühesõnaga, me võtame selle ette mõtte kokku, siis kasvada ühe protsendi pealt näiteks kümne protsendi peale sellest triljoni ärist. Võiks olla üks ettemõte ja teine on see, et kas tal seda läbi selle, et ka ettevõte muutub avalikuks. Õigel ajal, õiges kohas, täpselt veel ei tea, aga, aga panen need kaks mõtet siin kirja. Kui sa räägid riskidest, sa ütlesid ka, et noh, eks sa kaks tuhat kakskümmend viis vaatad, et kas läheme või ei lähe, et mis täna üldse Bolti jaoks on riskid? Arvestades, et te olete globaalne ärri.
Nagu see aasta on näidanud, siis ilmselgelt suure ärina, mis toimub neljakümnes riigis, mõjutab meid riikide makromajandus, et jällegi mõnes riigis valuuta kukub viiskümmend protsenti, ehk see siis mõjutab meie äri tulemusi ka. Aga sellepärast me isegi väga palju ei ole muret, sest teiselt poolt me oleme nii palju hajutatud, et kui ka mõnes riigis juhtuvad probleemid, siis tihtipeale teistes riikides läheb paremini ja see kompenseerib seda. Et, et tegelikult täna meie äri puhul on paar suuremat riski, et üks on ilmselgelt see, et me täna konkureerime Uberiga, kes on selles sektoris meist palju suurem ja meil käib alati selline Taaveti-Koljati võitlus, et meie peame, see tähendab, rohkem pingutama, et suurtele järgi jõuda. Et see on alati üks risk. Teine risk on, nagu sa mainisid, isesõitvad autod, mis ühelt poolt on meile tohutu võimalus, mis potentsiaalselt võib aidata meil kasvada üle kümne korra. Aga teiselt poolt see on meie jaoks ka risk, kui kuidagi juhtub niimoodi, et me ei saa endale seda tehnoloogiat ja, ja selle tehnoloogia saab omale keegi teine. Ja kolmas risk on ilmselgelt selline väga raske ennustada, et mis juhtub kogu AI maailmas ja et kas sellest on siis ka meie ärile kuidagi mingeid implikatsioone, et, et see kuidagi hakkab muutuma seda, kuidas see ärimudel toimub ja kas seal tekivad uued konkurendid.
Kas sa näed, et AI võiks, ma hakkasin praegu mõtlema, et ma võib-olla suudaks teie äpis paremini selgeks teha, mida ma tahan saada, eks, et. Ma võiks lihtsalt vajutada mingit nuppu ja öelda, et Bolt, et mul on vaja sõita sinna, teha viis minutit peatusena ja siis mul oleks vaja seda, seda ja õhtul tahaks restoranist koju saada. See tundub nagu üks loogiline asi, aga mida sina ise näed selle AI-ga?
Pigem minu mure on selles, et üheksakümneprotsendilise tõenäosusega ei juhtu meile midagi. Aga on väike tõenäosus, seal tekib mingi täiesti uus paradigma sellest, kuidas inimesed üldse tehnoloogiat kasutavad. Ja miks ka mitte seal tohivad olla nagu mingisugused implikatsioonid sellele, et nad tänu sellele näiteks suudavad ehitada ka isesõitva auto oluliselt kiiremini kui mingite muude tehnoloogiliste lahenduste kaudu. Et, et pigem täna just see ennustamatus on see, mis seal lihtsalt tekitab meile sellise inglise keeles tail riski, et seal on nagu väike protsent, et juhtub mingisugune suur mõju aitavatele.
Ei, risk ongi peamiselt see, et me ei kujutagi seda nii-öelda tavamõistusega ette, mis juhtuda võib, et noh, see peakski tulema see pauk selline, et. Pärast vaatame, et ups, et läkski hästi või halvasti. Aga üks pauk
on ju veel, Markus kirjutas hiljuti arvamusloo kaitse, Eesti kaitsest ja kaitsekuludest. Ja ma ootasin, kui sa neid riske ette lugesid, et kas see geograafilise riski või ma ei tea, Venemaa riski või sõdade riski võtadki üles, aga ei võtnud, aga Bolt on ikkagi kuulus selle poolest, et. Nii suur idufirma on endiselt peakorteri ja noh, põhilise tegevusega nagu Eestis, kas? Miks sa kirjutasid selle loo ja kas see, see selline julgeolekurisk on kuidagi radaril teie jaoks?
See tegelikult on meil just Radaril kahel põhjusel, et nagu ma seal arvamusloos ka kirjutasin, esiteks see mõjutab kõigi Eesti inimeste ja ettevõtete kapitalikulu. Et ka meil tuleb seda pidevalt ette investoritega rääkida, sest aeg-ajalt küsitakse, et kuidas teil on Venemaaga olukord ja mis on riskid ja mis teie plaanid on, kui midagi juhtub. Ja ilmselgelt investorid näevad riski, nad tahavad selle eest saada rohkem premium-it ja tänu sellele on kapital nii meile kui kõigile teistele eestlastele kallim. Ja see on teema, mis mulle tundus lihtsalt Eesti avalikkuses kuidagi ei saanud tähelepanu, et me kaitsekulusid vaadata ei ainult kuluna, aga sellega ei mõeldud, et tegelikult see ju aitab meil kompenseerida näiteks laenukulusid, tehes neid odavamaks. Et see on esimene aspekt ja, ja teine on talendi meelitamine. Et tänaseks Bolt on kindlasti tehnoloogiaettevõtetest Eesti kõige suurem ettevõte. Me oleme siia toonud sadu tarkvarainimesi ja, ja muid tippspetsialiste. Ja alati siia kolimisel on muidugi inimesel ju valik, et ta võib kolida igale poole mujal maailmas, et miks ta peaks Eestisse tulema ja. Me peame näitama inimestele, et see on tõesti julgeoleku mõttes turvaline keskkond ja see ei oleks kuidagi takistuseks neile siia kolimisel.
Kuidas sa näitad seda kellelegi, kes ma ei tea, Hollandist, USA-st kaalub Eestisse kolimist ja on kuulnud, et kuskil Eesti piiri taga käib sõda, kuigi see on noh, sama palju Eestist eemal kui Pariis.
Eks me peamegi siis seda demonstreerima sellega, et, et mis on erinevad näiteks siis NATO ressursid, mis Eestis asuvad. Ja lõpuks see taandub ka sellele, et kas inimesel on usku sellesse, et kui peaks mingisugune sõjaolukord puhkema, siis päriselt NATO ka jääb siia ja Eestit toetab või mitte, et. Et see on üks pool ja teine, mis oli minuga artikli mõte, on see, et tegelikult ma arvan, Eestil on potentsiaali ka iseseisva kaitse taseme oluliseks tõstmiseks. Et kui me täna vaatame näiteks Soomet või Iisraeli, siis need investeeringud, mis nemad kaitsesse teevad, on olnud oluliselt suuremad. Ja mitte lihtsalt rahaliselt suuremad, aga kus ma näen huvitavat potentsiaali, on see, et nad on ehitanud ka kohaliku väga tugeva kaitsetööstuse, mida täna Eestis, olgem ausad, kahjuks väga ei eksisteeri. Et meil on siin küll ligi sadakond väiksemat ettevõtet, mis mingil määral kaitsesektoris toimitavad, mõned neist on ka saanud pisut suuremaks edukamaks nagu näiteks Milrem, aga noh, me ei, me ei räägi veel täna nagu sellistest unicorn suuruses ettevõtetest, nagu me oleme saavutanud. Siin kommertsmaailmas ja, ja tegelikult ma näen seal samasugust potentsiaali ja tundub, et ka meie kaitseministeerium on sellest huvitatud, et, et seda tekitada. Ja nüüd kasvavate eelarvetega tegelikult ma näen seal päris suurt potentsiaali, et järgmine viis aastat on Eestil potentsiaali vabalt ehitada ka üks või kaks sellist kaitsetehnoloogia unicorn'i Eestisse.
Noh, kokkuvõttes need leiutised ja maandu ainult ju kaitsetööstuses, et Iisraeli edu üks point ongi olnud see, et asjad, mis on testitud nii-öelda militaartsoonis, on pärast olnud väga asulikud tsiviilkasutuses, eks, et. Et siin see mõju ja võimaluste hulk on, on märgatavalt laiem ja noh, siin tahaks küll kümne käega alla kirjutada, et. Alates sellest, et meil on oma mürsutehas kuni sinnamaani, et, et me ikkagi noh, oma tugevust ära kasutama, milleks on tarkvara, et neid platvorme noh, a la on ta siis. Isesõitev maasõiduk või, või, või lendav droon, eks, et kokkuvõttes on küsimus ikkagi tarkvaras, eks, et. Et seda, seda oskust ja talenti meil iseenesest on, praegu jääb isegi start-up'i sektoris natuke üle. Et eks isegi nii, et perfect storm, et ühelt poolt on vajadus, on raha, on ka talent, et lihtsalt seal on teatavad väiksed kitsaskohad, mis oleks vaja üle käia ja, ja täitsa nagu. Hakka ka ehitama ja korda meie Eesti IT-sektori edulugu, eks, et, et potentsiaal on olemas.
Aga seoses selle kaitse asjaga Markus, kas sa oled ise arvutanud või näinud mingeid arvutusi või on sul mingi ideaal, et mitu protsenti SKP-st peaks Eestis kaitse eelarve olema selleks, et me oleksime kaitstud? Kas selline number on olemas? Ja teiseks, et, et kui me nüüd paneme ja ehitame neid kaitsevaldkonna ettevõtteid, no sellega, seoses sellega, mis Ukrainas toimub, me näeme, et. Me võime neid droone lennutada ühte teistpidi ja nendest on kindlasti palju kasu, eks, aga, aga noh, lõpuks inimmass, mis valgub ühelt poolt peale. No lihtsalt tapab need droonid või trambib neist üle, et kui palju mingisugusest kaitsetööstusest, puht kaitse mõttes meil Eestis nagu ainuüksi saaks kasu olla.
Mis oleks vajalik summa, et, et Eestit kaitsta, selle osas tuleks juba jah, kaitseministeeriumi ja, ja kaitsevägede ekspertide poole pöörduda, aga mis mulle oli selline kõige illustreerivam näide, on see, et kui me vaatame, kuhu poole on kaitsesektor viimased viiskümmend aastat läinud. Siis eriti Ameerikas, enamus lääneriikides on spetsialiseeritud sellele, et ehitatakse ülikalleid üksikuid spetsialiseeritud süsteeme. Millest kõige parem näide on näiteks uued siis need õhukaitse hävituslennukid, mille üks lennuk maksab suurusjärgus sada kakskümmend miljonit eurot. Nüüd, kui me mõtleme siis täna droonidega, on viie tuhande euroga võimalik ehitada droon, mis lendab mitmekümne kilomeetri kaugusele ja teeb siis kas luuret või, või on seal peal mingi lõhkepea. Ja lihtne arvutus ütleb, et selle saja kahekümne miljonise hävituslennuki eest saad omale osta siis üle kahesaja tuhande drooni. Ehk siis tegelikult see on, see on selge, et kui me räägime täna, et Eesti kaitse-eelarv on juba suurusjärk üks koma kolm miljardit ja me suudaksime aastas toota kümneid tuhandeid või potentsiaalselt sada, kakssada tuhat sellist trooni. No siis selle kaitsevõimekus on tegelikult ikka väga, väga märgatav, sõltumata sellest, kui palju neid inimesi vastaspool piiri taha koondab. Ja ma arvan, et see on koht, mis on alles tekkinud võimaluseks viie, viimase viie aastaga. Et varem ei olnud see selge kaitsesektoris, et selliseid asju võimalik teha, aga tänaseks on tarkvara jõudnud kohta, kus selliseid autonoomseid kaitsesüsteeme on võimalik ehitada. Ja jällegi üllatav on see, et turul tegelikult selliseid pakkujaid on väga vähe. Ja ma arvan, et Eestil on absoluutselt meie tarkvara ja, ja riistvara kompetentsiga võimalik siin ehitada ettevõtteid, mis võivad kas siis selle drooni näitel või teistes sektorites väga edukaks saada.
No siin on üks nüanss veel, et meil on suur võimalus selle kaudu, et mida ma tean, et ka osad Eesti kaitsetööstusettevõtted teevad, et kui sul on toodang, mida on päris sõjaolukorras testitud. Siis tal on hoopis teine kvaliteeditempel kui see, et sa oled labori tingimustes seal midagi katsetanud või ära teinud, eks, et. Et, et iseenesest noh, jällegi seesama see perfect storm on ju, et. Ma arvan, et Ukrainas, mida arvan, mingi numbrite olen lugenud, et üle viiekümne drooni ettevõte on juba tekkinud ja nad vajavad tuhandeid droone kuus. Ehk siis noh, me ise võime mõelda, milline kogemus sellega kaasa tuleb, noh, alates komplekteerimisest, rääkimata teadus-arendusest ja, ja, ja kõigest, kõigest sellest muud sinna juurde käivast, eks, et. Et see võimekus, need oskustöölised, need oskused, oskused iseenesest jällegi oma olemuselt on Eestis olemas, eks, et pane ainult kasulikult tööle.
Jah, ja, ja viimaseks, siin on veel kaks, kaks näidet, et Ameerikas täna on tekkinud viimase viie aastaga üks ettevõte Anduril, mis on kaasanud juba üle miljardi euro kapitali investoritelt ja ehitab uue põlvkonna kaitseettevõtet. Ja, ja Euroopas on Helsing, mis on ka kaasanud juba mitusada miljonit. Siis just kommertsinvestorite rahastust, et, et kaitse sektoris innovatsiooni teha. Siis selge on see, et viimase kümne aastaga on siin toimunud selline suur paradigma muutus. Et, et enne seda ei olnud väga näha, et start-upidel oleks kaitse, kaitse sektorisse asja. Aga nüüd, eriti Ukraina sõja tõttu on see huvi sinna kõvasti kasvanud, tellimused kasvavad ja on, on võimalik ka sellistel uutel tegijatel areenile siseneda.
Praeguses julgeolekuolukorras Eesti, sellise väga sinimustvalge Eesti firmana. Ükskõik, kas New Yorgi või Amsterdami börsile, mina arvan, Boltil väga asja ei oleks või noh, et see, see küsimus kerkiks ju prospektides ja igal pool investoritega rääkides üles ja see võiks teie IPO väärtust. No väga kõvasti alla tõmmata või vähemasti väga palju tüütut sekeldamist tekitada, et, et noh, kuidas saab teha mingi, ma ei tea, mis, mitu miljardit IPO nüüd kuskilt Eestist. Ükski pensionifond läänest siia raha ei taha äkki panna.
Siiamaani me oleme suutnud kaasata rohkem raha kui ükski teine Ida-Euroopa ettevõte ja jällegi me, me teame, et see ei ole meie jaoks lihtne. Ei siia Eestisse kapitali kaasata ega siin peakontoreid hoida ja siia inimesi meelitada. Aga me usume, et see on lõpuks nii Eestile kui, kui ka Boltile õige valik ja jah, lühiajaliselt see on keeruline pikas perspektiivis. Ina ja suurem enamus juhtkonnast on, on eestlased ja elavad siin ja me tahame ka siin seda ettevõtet ehitada.
Ja mu küsimus nagu selline laiem mõte oli see, et kas sa arvad, et või kas on võimalik, et selle börsile minekuga seoses peab Boltist saama mitte Eesti ettevõte?
Täna me seda küll ei näe, et, et nagu mainitud, me oleme juba siiani suutnud miljardi eurot Eestisse OÜ-sse kaasata. Maailma suurimatelt, parimatelt investoritelt ja me ei näe, et see börsiolukord seda vähemalt praeguste faktide põhjal kuidagi muudaks.
Räägime korraks sinust ka Markus, kümme aastat sa oled teinud seda ja ütleme nii, et algus oli ju valu ja vile, sa käisid ja koputasid taksojuhte läbi ükshaaval, et võtaksid ja prooviks oma platvormi. Ja nüüd on noh, iga start-up, iga on ikkagi. Noh, me näeme alati seda edukat, ilusat pealispinda, aga seda rasket tööd, mis sa saad, teed aastaid, see ikkagi põletab ka inimest, eks, et. Kui sa nüüd tagasi mõtled ja vaatad praegu, et kas sind jätkub veel järgmiseks kümneks aastaks, et see ongi nagu sõna otseses mõttes saab olema elutöö. Ehk siis nagu inimesena. Kuidas, kuidas selles üldse ellu jääda või terveks jääda selle, sellise, sellise asja ehitamise juures?
Enda jaoks ma mõtestan seda, et kolm asja peab vähemalt paigas olema, et kõik hakkab lõpuks ambitsioonist peale. Et kui mul oleks olnud soov teenida kiire raha ja minna kuhugi sojale saarele puhkama, siis ma oleks seda ilmselt teinud juba kaheksa aastat tagasi, kui selleks esimene võimalus tekkis. Aga ma olen aru saanud, et ettevõtjate juhid, kes siis sellises mastaabis opereerivad, kus Bolt täna on ja meist edasi, hakkab kõik lõpuks sellest peale, et, et inimesel peab olema selge visioon, et ta tahab maailmas midagi suurt ehitada. Midagi paremaks teha ja, ja see on lõpuks see, mis tööle toob, et, et see ei ole kindlasti mingisuguse lühikese rahanumbri taga. Teiseks on muidugi vaja leida enda jaoks selline sobiv rütm, et esimesed viis aastat see töömaht, mis ma tegin, ei olnud kindlasti jätkusuutlik ja ma arvan, et see ongi võimalik teha siis, kui sa oled kahekümne aastane ja sa panustad ka kõik nädalavahetused järkveoleku ajatöösse. Ja, ja tänaseks on kindlasti see rütm stabiilsem, et, et ma saan ikkagi enamus nädalatel umbes viiekümne tunniga hakkama ja jõuan ka nädalavahetusel puhata. Ja, ja kolmas aspekt on inimesed, kes on sinu ümber, et lõpuks sõltumata sellest, mis on need ettevõtte tulemused, mis ikka kõige rohkem rõõmu valmistab, on see, kui su ümber on tugev tiim. Ja, ja selles mõttes ma olen tegelikult meie inimeste üle kõige rohkem õnnelik. Et me oleme suutnud Eestist kasvatada inimesi, kes täna ehitavad tõesti maailma tasemel ettevõtet, kellel on tiimid mitu seda inimest üle maailma. Ja, ja enamuse jaoks on täna nende esimene kõige suurem töökoht, et, et eelnevalt neil polnud mitte mingit sellist kogemust ja nad on koos Boltiga üles kasvanud. Ja, ja see on see, mis iga päev tegelikult rõõmu annab ja annab ambitsiooni, et ka järgmised kümme aastat seda jätkata.
Kõiki start-upe on teine, teavad, kui raske see tegelikult on, et ühel päeval on Postkest häid uudiseid täis ja siis tundub maailm päikseline ja, ja, ja avatud ja järgmine päev on kõik pekkis ja sa nagu ripsmete jõul vead ennast voodist välja ja mõtled, et noh, et issand jumal, on mul seda jama vaja, on ju. Et kas käe südamele paned, kas sul üldse kunagi nende kümne aasta jooksul sellist hetke on olnud, kus sa mõtled, et kurat nagu ei jõua?
Ausalt öeldes siiani sellist päeva pole veel kunagi olnud, raskeid hetki on, on olnud väga-väga palju. Erinevate põhjustel, et kas oli raha otsa saamas või olid inimestega probleemid või, või mõnes, mõnel turul juhtus suur õnnetus või. Mis iganes see põhjus oli, aga jah, ma olen alati tundnud, et see missioon on seda väärt ja ma pole selle eest kunagi kahelnud.
Okei, aga, aga selles mõttes teistele start-upperitele nii-öelda julgustuseks öelda, et kui sa ikkagi oled noh, kas, kas võib niimoodi väita, et kui sa ikkagi oled ennast B raundi ära nii-öelda ehitanud ja, ja, ja ära vedanud, et siis läheb kergemaks. Et noh, see on seesama, see meeskonna hulk on suurem, inimesed, kelle sa toetada saad, sinust paremaid spetsialiste erinevates teemades on nii palju juurde tulnud. Et kokkuvõttes noh, ütleme nii, et sa ei sure kohe homme enam maha, et, et seda, seda nagu hirmu enam nagu ei ole, et noh, ettevõte ei sure maha selles mõttes, et kas läheb kergemaks?
Enda kogemust võin öelda, et absoluutselt mitte, et minul kindlasti oli viies aasta oli palju lihtsam ettevõtte juhina emotsionaalselt, kui oli kümnes aasta. Ja muidugi objektiivselt võib öelda, et see on ju täielik lollus, et, et me oleme kümme korda suuremad, tiim on tugevam, meil on palju ettevõtte kontol raha ja nii edasi. Aga pigem milles on mure, on ka see, et, et mida suurem on ettevõttes, seda suuremad on probleemid, seda rohkem on kaotada. Ja kui ma mõtlen tagasi, et oletame, et viis aastat tagasi mõnes osakonnas osakonna juht läks ä Noh, ei ole väga hullu, et otsime siis uue inimese, kes siis saab selle osakonnaga hakkama, mis see võib olla kakskümmend inimest. Et, et küll me leiame juhi, kes oskab seda kahekümne inimesega osakonda juhtida. Täna, kui meil läheb kuskil osakonna juht ära, me võib-olla peame leidma inimese, kellel on kogemust, kuidas juhida osakonda, kus on tuhat inimest, neljakümnes riigis, eelarvet sadades miljonites eurodes ja selle inimese otsimine võib sul võtta aasta aega-aega ja kes siis seda tööd vahepeal teeb. Et, et tegelikult nagu need probleemid on täna palju keerulisemad, mida
Aga paljudes tehnoloogiafirmades, mille alustavad noored särasilmsed inimesed, on ju, võib-olla ülikoolis, võib-olla on ülikoolist välja kukkunud. Et see on nagu selline standardlahendus, et, et mingil hetkel tuuakse päris juhid, eks. Tuuakse nii-öelda professionaalne kogemustega juhtimine, lipsud, ülikonnad, kogu värk. Mis sa arvad nendest inimestest või kas, kas oleks Boltil ka äkki aeg ikkagi täiskasvanud nüüd tuua nagu ettevõtet juhtima, et käibeaja vastutus, nagu sa ütlesid, on juba nii suur?
Mulle tundub, et see oli rohkem kaheksa ja üheksakümnendate paradigma, et siis arvati, et selline professionaalne mänedžer on kuidagi hea lahendus ja selgeks sai see minu meelest alates Google'ist viimase kahekümne aastaga, et enamus tarkvaraette puhul see on täiesti vale käik. Ja, ja pigem, mis muutus ja, ja Mark Zuckerberg oli selle osas võib-olla kõige prominentsem näide, oli see, et ta on siiamaani ettevõtte tegevjuht, alustades umbes siis minuvanuselt seal kuskil kahekümneselt. Aga ta enda alla tõi siis väga palju tugevaid inimesi, kelle lollikogemust. Aga lõpuks ikkagi ettevõtte suuna ja kontrolliga jättis ta enda kätte ja ma arvan, et see on võimaldanud neil teha siis selliseid riskantsemaid otsuseid, nagu näiteks Instagrami äraostmine või WhatsAppi äraostmine. Mida ilmselt selline konservatiivsem professionaalne juht ei oleks julgenud teha. Aga Mark Zuckerberg, noore inimese ja ettevõtte kontrolljana tegi need otsused ära.
Zuckerbergil on vist ka kogu meta selline absoluutne hääletamisõigus, et noh, et tema, tema sõna lõpuks maksab. Kelle käest see Boltis see sõna on, kas, kas sinul või sinu perekonnale, sinu kõige lähedasematel on, on see lõpliku sõna õigus või ei ole?
Meil on täna vedanud, me oleme suutnud investoreid veenda, et selline tugeva founder'i kontrollimudel on kõige parem ja, ja meil on täna jah, sama loogika nagu on Metas ja, ja paljudes teistes ettevõtetes, et lõpuks viimase otsuse saan ma ise teha ilma investorite nõusolekut vajamata.
Väga hea, ilus mõte, millega lõpetada.
Hoidke, hoidke kontrolli enda käes, jumala eest. Seda ma soovitan
küll kõigile founder'itele, jah.
Tõsiselt või? Muidu tulevad inimesed väljaspoolt ja hakkavad ütlema, et teeme seda ja teeme toda ja sa teed valesti ja nii ei saa ja.
Muidugi, lõpuks taandub sellele inimesele, aga kui sa oled ise enesekindel ja tõesti võimekas, siis ma alati soovitan pigem jätta nii palju kontrolli enda kätte kui võimalik, sest neid õuduslugusid, kuidas mõni investor. Siis paar aastat hiljem oma meelt muudab ja siis üritab ettevõtted su käest üle võtta, neid ikka aeg-ajalt kuuleb küll.
Selge, võib-olla mõni neist satub ka meie saatesse, aga aitäh, Markus. Aitäh kõigile kuulajatele, Taavi Kotka ja Henrik Roonemaa, idufirma ja ärga, ärksa mõtlemise majandussaade Ette Mõte on taas teiega nädala aja pärast, nii et kuulmiseni.
Henrik Roonemaa ja Taavi Kotka räägivad igal kolmapäeval sellest, kuidas Eesti tuhat korda suuremaks teha. Ettemõte.
[ TRANSKRIPTSIOONI LÕPP ]