Ja no jah, just terminites tuleb olla täpne, et muide, mulle meenus praegu, kui, kui te seda sissejuhatus tegite, et siis siin mõni aeg tagasi ma osalesin ühel konverentsil. Ja seal mulle lähenes ka keegi start-up community inimene, ma kahjuks ei registreerinud. Tema positsiooni ega, ega nime ja vaatas mulle suurte silmadega otsa ja küsis, et Katre, kas teie olete ka start-up ja siis ma vaatasin talle täpselt sama suurte silmadega otsa, tõdesin, et ma tegelikult ei oska sellele küsimusele niimoodi pustvalgelt vastata, sest et. Et me alustame seda nullist, ütleme vana maailma mõistes, me räägime siis Greenfield projektist, ehk siis noh, nullist alustamise tehase, tehase püstipanek, selline väga. Kapitalimahukas, tehniliselt ülikeeruline projekt, aga tõsi on see, et meie esimene müük toimus eile. Pärast siis umbes pooleteise või, või isegi natuke pikemat perioodi, kui me seda projekti ette valmistasime. Ja, ja noh, meie äriplaani on sisse kirjutatud ka kasumi teenimine. Viimasel ajal tuleb väga nagu väga-väga valida, mida, mida ütled ja mida ei ütle, aga no igal juhul fakt on see, et nullist me seda teeme, esimesed Baltikumis me oleme, omanikud on siin investeerinud, oleme siis kaasanud ka panga finantseeringut, ehk siis klassikalises mõttes võtnud laenu. Ja natukene on meid aidanud siis ka PRIA ja, ja EAS, nii et noh, selline ütleme. Kui me võtame nüüd kitsalt toidusektori, siis me teeme midagi täiesti ennekuulmatut, ebatavalist, mugavustsoonis väljas olevat. Mõned ütlevad, et täitsa hullumeelne projekt, eks ju. Sest et noh, mitte midagi ju veel ei ole ja kuidas te niimoodi julgete, aga ma ise arvan, et see on see, mida tegelikult Eesti toidutööstus väga vajab. Meil on vaja innovatsiooni ja meil on vaja julgeid projekte, me peame saama eksportima, sest et Eesti toit on lihtsalt niivõrd hea. Et sellega võiks kehtestada maailmas sellise uue standardi.
Päris täpne kirjeldus tegelikult jah, et, et tõesti, outly tuli ja tegi selle, selle esimese sellise laine ära, aga neid tegijaid on tänaseks maailmas väga palju, et kui nüüd üldse jällegi hüpata siia toidutööstuse maailma, et siis. Nendest taimsetest alternatiividest, millest hästi palju räägitakse, et siis nendega. Noh, paraku ongi niimoodi, et, et need taimsed joogid on need, mis on läinud siis nii-öelda lendu, et tänaseks me võime rääkida, et tegemist on täiesti mainstream kategooriaga. Kuhu me siis püüame ka Taavi meelitada pikapeale, loodetavasti. Aga, aga ütleme jah, et kõik need ülejäänud igast lihaalternatiivid, et noh, nemad on erinevatel põhjustel võib-olla natuke vähem populaarsed, nad on ka noh, oluliselt kallimad nende, neil on suur mastaabisäästu probleem ja kõik mastaabi probleem ja nii edasi. Nii et, et selles mõttes jah, et me oleme küll esimene vagun, me loodame, et me oleme, aga ega kumbki positsioon ei ole tegelikult väga mugav, et kui sa tuled esimesena, sul on noh, tohutud riskid. Sa ei tea, kas su toode hakkab müüma, sa paned väga palju raha turundusse ja, ja lihtsalt loodad parimat, et, et õnnestub nagu täpi, täppis tulistada, nii-öelda. Aga kui sa tuled hiljem, siis sellest, siis seda tarbijat, kes on juba lojaalne sellele niinimetatud vedurile, et seda enda poole meelitada, et sa pead ikka päris palju asju tegema teisiti. Ja, ja noh, toidu puhul see kõlab kohutavalt rafaretselt, et, et lõpuks loeb maitse, aga paraku see niimoodi on, ehk et. See, mida me täna näeme ka näiteks taimsete piimade valdkonnas, on siis see, et, et viis aastat tagasi see, mida Oatly pakkus ja see, mida nad täna pakis pakuvad, on täitsa erinevad tooted. Ehk et see on toimunud, toimunud vahepeal väga suur innovatsioon ja, ja püütakse seda toodet teha siis noh, järjest, järjest maitsvamaks, järjest. Meeldivamaks, järjest rohkem peab ta meenutama seda, seda ta sama tunnet, kui sa tarbid piima, ehk et ei tohi olla mingeid kõrvalmaitseid. Ja, ja sellega teevad kõik tööd, teevad, teeme ka meie tööd, seal on tehnoloogilised nõksud, kuidas seda kaerajooki toota, seal on üks, üks väga suur selline maagiline osa protsessist, millest tavaliselt mitte ükski tootja ei taha mitte midagi rääkida. See on ärisaladus, see on kõige suurem, kõige suurem nii-öelda ime, mis seal juhtub, eks ole, noh, kui te kujutate ette, et on väike kaeraelves. Ja sellest saab valmis jook, noh, ilmselgelt seal vahepeal ikkagi midagi toimub, eks ole, ja vot see, mis seal vahepeal toimub, et see on, see on see niinimetatud Coca-Cola retsept. Ja, ja, ja teine asi on ka see, et, et Oatly, vaatamata sellele, et ta on suur ettevõte, noh, ei suuda piisavalt palju tootejat nõudlust katta, ehk et tal on olnud siin ka viimastel aastatel varustamise probleeme. Ta on läinud väga agressiivse laienemise teed, ehitanud uusi ettevõtteid, uusi vabrikuid siis nii USA-sse kui, kui Aasia riikidesse. No see kõik võtab ettevõttelt alati palju ja, ja fookus kipub natukene hajuma ja Oatly viimastest börsiraportitest on ka lugeda, et nad näiteks Aasias teevadki. Tegidki oma strateegia täiesti ümber, noh, ilmselt kohandavad seda siin ka USA-s, et noh, eesmärk on ikkagi kasumit teenida ja, ja kuidagi see õige, õige nii-öelda valem selleks leida.
Okei, me saame aru, et on kasulik asi, aga kui ikkagi, kuidas selline toiduaine, tööstusinnovatsioon sünnib, et. Ma saan aru, et sind kutsuti sinna juhtima seda asja, kas sa kindlasti tead seda lugu ka, et kelle peast see idee nagu tekkis ja. Ja miks just Eestis ja, ja miks just nagu praegu võtta selline risk, et keegi pidi selle Excel ikkagi ära tegema?
Katre, ma tahaks selle skaala nagu võimaliku skaala seljaks saada, eks, et noh, ma alustasin väga bravuurikalt selle kümne miljardilise õhutliga ja, ja, ja ütleme selle. Käigus ma tahaks nagu aru saada, et mis mäng see on, et kas see on selline toidu, innovatsiooni ja maitse mäng või? Mulle tundus see hästi palju turundus mäng olevat, et noh, kui me vaatame Outlet, et nende nagu turundus ja need sõnumid ja pakendid ja see, kuidas nad ennast nagu välja mängivad, noh, see on olnud. Hästi nähtav ja hästi selline teistsugune, et niimoodi saab suureks, eks, no sina ütlesid, et toidus maitse on tähtis. Või on see mingisugune hoopiski selline tooraine ja tootmise noh, selline efektiivistamise mäng, nagu Taavi ütles, et, et teeme Bolti, noh, mis oli nagu Uber aga normaalselt ja eestlaste moodi nagu noh. Kokkuhoidlikult nagu ära või nutikalt ära tehtud, eks ole, et mis on nagu, millega saab suureks selles äris?
Jah, seda palkamise asja peab ilmselt omanike käest küsima, aga, aga noh, ütleme niimoodi, et tavapärases, rahulikus, traditsioonilises toidumaailmas käib see niimoodi, et sa mõtled selle toote välja ja siis sa võtad selle prototüübi näppu nii-öelda, lähed nende kettide ja klientidega läbi rääkima. Ja noh, siis nad kas midagi arvavad, võtavad sisse, ei võta sisse, selline rahulik protsess, tihtipeale kembeldakse hästi palju hinna üle, aga noh, sinna, sinna kogu see kirglik osa tavaliselt jääb. Meil oli nagu pisut teistsugune olukord, et kui mina esimest korda läksin Eestis kettidega rääkima, et meil on selline mõte ja, ja mis te sellest arvate, et noh, siis. See oli kaks tuhat kakskümmend kaks novembris, kus meil ei olnud peale suure idee mitte midagi noh, ei logo, ei pakendit, ei toodet, mitte midagi null. Ja, ja sealt edasi siis järgmine faas oli see, kus me juba meie müügipealikuga läksime siis tegema. Nii, nii Eestis kui kaugemal sellist roadshow'd, selleks ajaks me olime siis saavutanud selle, et meil oli olemas logo. Aga meil ei olnud toodet, meil ei olnud pakendit, meil ei olnud mitte midagi. Ja, ja me käisime, müüsime tegelikult visiooni ja seda turutunnetust ja positsioneeringut ja seda, kuidas me usume, et kuidas see turg areneb. Ja, ja noh, minu jaoks isiklikult ma usun, et ka meie müügipealiku jaoks, see on olnud üks väga kõva kool, kuidas, kuidas müüa siis, kui sul tegelikult veel midagi ei ole. Ja noh. Et fake it till you make it, eks ju, et, et ja me saime väga palju tagasisidet, me jõudsime selle tagasiside osaliselt ka oma toodetesse panna, et, et erinevad turud andsid erinevaid nüansse ja selles mõttes see kõik oli väga kasulik, aga. Aga see nõuab meeletut enesedistsipliini ja tohutut enesekindlust, et sa niimoodi toidusektoris lähed, et see on, see on täiesti ebatavaline. Ja, ja noh, siis ühel hetkel, kui sul tekivad juba prototüübid või noh, nii-öelda nagu näidised ja sa saad nendega siis minna, et siis, siis on ikkagi noh, siis seda kõik tundub juba päris lihtne, et nüüd räägime ainult hinnast ja ongi korras. Et, et noh, Eestiga, tänan siinkohal kõiki jaekätte ja, ja teisi koostööpartnereid, et nad võtsid meid väga lahkelt vastu, kuulasid, aga need läbirääkimised ei olnud lihtsad, et kui see arvamus on see, et sa midagi Eestis teed ja Eestis automaatselt seda sortimenti ei saa. Need läbirääkimised ikkagi võtavad Ja sa pead oma, oma visioonis olema väga kindel, nii et, et see ei olnud lihtne protsess, aga noh, tänaseks me saame öelda jah, et me oleme Eesti ikkagi lepingutega ära katnud.
See on riigiti hästi erinev, et Soomes näiteks on niimoodi, et kui sa saad kokkuleppele, siis sinu müük algab üheksa kuu pärast, ehk et selle vahepealse üheksa kuud, sa pead siis elama millestki muust, on ju. Eesti puhul see käib natukene kiiremini, ehk et sõltub väga palju sellest, millised on sortimendi aknad, neid nimetatakse niimoodi, et tavaliselt on, on jaekettidel siis. Kas kvartaalsed või pooleaastased sellised aknad ja siis kuhu sa oma selle, selle sortimenti nimetamise saad, siis lähtuvalt sellest siis hakkad müüma, nii et noh, selline. Kaks, kolm kuud umbes on, on see mõttest kuni või tähendab kokkuleppest, kuni siis müügi alguseni on selline tavapärane aeg. Mõnikord harva saab ka kiiremini. Kui me räägime kaugetest turgudest, on need näiteks mõned Aasia turud või, või laheriigid. Siis noh, seal ei ole tähtis see, mis on su hind, maitse, mis on su brändi nimi, tähtis on see, kes sa oled ise. Ja sind tahetakse õppida tundma, sinuga tahetakse aega veeta, tuleb käia külas, tuleb tutvuda tootmisega, tuleb rääkida. Perekonnast, majandusest, poliitikast noh, millest iganes ja, ja kui tundub, et need, need vaated ja selline DNA kattuvad. Siis on võimalik hakata ka ärist rääkima ja selle tõttu need kokkulepped sünnivad ikkagi väga pika aja jooksul, et me räägime sellisest noh, kaheaastasest protsessist umbes. Jaapani puhul võib see olla veelgi pikem, sellepärast et Jaapanis on nii, et kui sa siis selle kokkuleppe saad. Ja teed ära lepingu, siis sa pead minema riiklikult tunnustama oma toiduainet, vahet ei ole, kas on kaerajook või midagi muud, see protsess on üks koma viis aastat ja seda ei ole võimalik muuta. Nii et noh, täna ütlen, et mul on vitamiinijook, võib-olla pooleteise aasta pärast mul ei ole isegi sortimendis enam ja, aga Jaapanisse ma siis pooleteise aasta pärast võin hakata siis edukalt eksportima. Nii et see on jah, riikide kaupa hästi erinev ja. Ja eks see paneb just sellisele alustavale ettevõttele väga suure surve peale rahavoo planeerimisega, see on kõige. Nagu me teame, siis ettevõtted ikka, kas, kas õitsevad või lähevad pankrotti rahavoo pärast, mitte sellepärast, mis bilansis tingimata on. Nii et, et jah, et kõige keerulisem osa on rahavoog ja, ja see on see koht, kus siis meie. Meie omanikud ja, ja meid aidanud finantsasutused siis, siis noh, saavad meile seda paindlikkust anda.
No paari nädala pärast saab näha, aga, aga eks meie, meie inimesed, kellele me loodame sümpatiseerida, et tänapäeval elavad ikkagi telefonis, nii et väga lihtsalt öelduna, et me peame nad kätte saama telefonist, moel või teisel. Ja, ja siis sealt edasi on juba see, et kas see ostu, ostuotsus sünnib või mitte, mis on noh, ütleme toidutööstuse puhul laiemalt ka, et mis on alati olnud keeruline, mis on siiamaani keeruline, on see, et seal ei ole seda. Oma reklaami või kodulehel, et osta nüüd, et ta ei ole, ta ei ole selline. Sa pead ikkagi poodi minema, kuidagi, kuidagi pead sa jõudma poodi, et seda ostu sooritada, kas see on siis virtuaalpood või päris pood, et. Et selle võrra kindlasti see toiduturundus on natukene keerulisem ja, ja seda roid nii-öelda arvutada on raskem, aga. Aga noh, ütleme Eesti turu puhul noh, see on nii väike turg, et siin me ikkagi üht-teist juba nagu oskame, oskame, et suuremate turgude puhul muidugi, et kui me räägime, ma ei tea. Koreas on Souli linn, eks ju, ütleme, et me tahame sealt saada mingisuguse kakskümmend viis miljonit inimest, ütleme, et tahame saada kümme protsenti nendest kätte selliste parameetrite järgi, et noh, seal on täppis mõõtmine ja vot see on see koht, kus tegelikult sotsiaalmeedia annab tohutult võimalusi, kuna see on matemaatika. See on, sa näed ju igapäevaselt, et mis sul see, mis sul see kulu ja mis sul see tulu seal on, eks ju, ja. Ja saad selle järgi timmida, nii et kui te nüüd sellest krüptilisest jutust midagi proovite kokku võtta, et siis, siis vastus on see, et me saame olema päris palju mobiiltelefonis, aga mujal ka.
Katre, sa oled väga suure osamaa karjäärist olnud, sellise toitlustusega kuidagi seotud, eks ole, et sa oled olnud preemias ja Teres ja, ja ma ei tea, kas sa enam oled või sa olid kindlasti seotud LaMuuga. Nende jäätistega ja nüüd sa oled jälle seal toidus, tegeled jookiga. Ja vähemalt osad nendest ettevõtetest kindlasti tahtsid ja proovisid eksportida, no LaMuu eelkõige, eks. Mis on nagu see, mida sa oma sellest kogemusest kaasa praegu võtad jooki või mida? Mida sa mõtled, et, et joogi puhul peaks tegema kindlasti teisiti näiteks kui, ma ei tea, kui LaMuu tegi või kas on midagi sellist?
Ja no kõigepealt tõesti jah, umbes kakskümmend aastat ma olen, olen olnud toiduga seotud moel või teisel, ma olen kaks korda proovinud lahkuda nii-öelda sellest sektorist, aga täiesti ebaõnnestunult. Nii et ja mitte sellepärast, et mulle toit ei meeldiks, vaid lihtsalt ma tahtsin kuidagi mugavustsoonis natuke välja saada, teha midagi muud. Mis ka õnnestus kaks korda, aga noh, siis kuidagi jälle sattusin selle toidu juurde tagasi. Aga, aga mis on, tähendab, kui üldse Eesti toidu ekspordist rääkida, et mis on kaks sellist põhilist probleemi, miks Eesti toit ei ekspordi võib-olla nii palju, kui ta võiks eksportida, et, et punkt üks on see, et, et meil ei ole selliseid tootmisliine piisavalt palju, mis annaksid tootele säilivusaja. Mis annaks võimaluse eksportida kaugemale kui tuhat kilomeetrit. Ehk kui säilivusaeg on lühike, näiteks kakskümmend üks päeva. Noh, sa ei saa seda väga kaugele saata, läheb hapuks, on ju. Ja teine on see, et paraku meil ei ole ka selliseid võib-olla laiema müügikogemusega inimesi, kes, kes oleksid kaugetel turgudel väga head, et me oskame Baltikumis teha, me oskame Skandinaavias teha. Aga siis, kui on vaja näiteks minna Aasiasse, kus on hoopis teine kultuur, et noh, seal, seal lihtsalt ei ole piisavalt palju kogemust ja tihtipeale jääbki selle taha kinni, et natuke kardetakse. Riskid on suured ja nii edasi ja, ja siis vaadatakse, et noh, koduturul on tegelikult päris head, prooviks veel pool protsenti turgu kätte saada. Konkurendi käest, nii et, et kui me nüüd joogi juurde tuleme, et siis joogi puhul oli kohe alguses väga selge plaan, et see toode peab olema väga suure ekspordipotentsiaaliga. Kaua, kaua ta säilib,
Olgu, me, mul on see nagu väga huvitav, just see nagu toidumaailm selline hästi kuidagi riskantne, et, et neid kohti, kus see nagu saab valesti minna, et neid tundub uskumatuid palju olevat, alates ilmast, eks ole. Ma ei tea, põllumeestest, strekkidest, hindadest, tootmisprotsessidest, bakteritest, et see probleemide kuhi on nagu meeletu. Ma ei tea, kas sa oskad võrrelda seda, ma ei tea, tarkvara tootmisega, kes meil siin tavaliselt, eks ole, käivad või, või kuidas te neid nagu riske maandate või kuhu nad sisse on kirjutatud, et noh, et mis kõik võib valesti minna. Ja, ja sa ei saa öelda ju mingile suurele jaekätile kuskil välismaal, et noh, sorry, poisid, et, et me nüüd seitse kuud ei saa talle midagi saata, et meil sadas vihma või ei sadanud vihma.
Jah, tõesti, nii ta on, aga noh, ma ütleks selle peale niimoodi, et kui sa, kui sa kogu aeg nagu midagi õudselt kardad, et ega siis ei julge ju kodustki välja minna ja võib-olla sealt voodistki püsti tõusta, et kogu aeg karta ei ole mõistlik. Toiduga on niimoodi, et toidu, A ja O on toiduohutus ja, ja toiduohutus on väga selgelt defineeritud, sa tead, kuidas sa pead seda kontrollima, sellega kogu su protsess algab ja sellega su kogu protsess ka lõpeb. Nii et kui sa selle suudad ära teha, siis sa saad ohutu toote ja see on juba esimene samm selleks, et sa saaksid tegelikult turule tulla. Ja eks seda valdkonda, eks seda valdkonda noh, tuleb tunda ja. Ja tuleb need asjad endale selgeks teha, et, et loomulikult noh, mida rohkem on tünne ja torusid, seda rohkem on võimalust, et seal midagi kuskil nendega juhtub. Ja, ja selge on see, et neid tuleb pidevalt hooldada selleks, et noh, nagu iga asi kulub, eks ole, et samamoodi nagu auto, et, et sa pead teda ikkagi aeg-ajalt nagu putitama selleks, et ta ikka edasi sõidaks. Nii et, et see toidumaailm on tõesti oma nüanssidega ja, ja selline kapitalimahukas ja ma arvan, selle äri juures ka, et üks võib-olla väga olulisi hetki on see, et, et sa pead pidevalt ju kaaluma, et kuhu sa investeerid, et kas sa paned raha turundusse. Kas sa paned raha sellesse järgmisesse tünni, kas see uks peab läikima või ta ei pea läikima? Et, et eks need otsused tulevad, aga inimesed, kes on toidule sõrme andnud, et mingil põhjusel on jube raske sealt nagu ära tulla, et ma arvan, et tarkvaraga on umbes sama, et kui sa korra oled selle. Selle lahenduse teinud ja, ja, ja midagi nii-öelda ellu, ellu loonud või ellu kutsunud. Siis ükspuha, kui keeruline see kõik on, see kuidagi tõmbab tagasi ja, ja siis tahad seda kõike uuesti kogeda ja midagi uut veel teha. Et eks, eks see on, eks see nii on.
No toiduainetööstuses, toiduainetööstuses on üks hea asi, see on nõudlus, ehk siis selles mõttes nõudlus, et sa noh, ikkagi meil on neid kaloreid kuskilt vaja, eks. Küsimus on, kas just sinu tootest, eks, aga, aga noh, ütleme nii-öelda, et. Et sa päris tühja koha peal ikkagi midagi ei loo, eks, et ainuke, mis seal tundub väga karm, ongi, ongi see konkurents, eks, et miks just sinu oma versus teiste oma, et. Noh, ma tõesti praegu mõtlen nagu, mis leiba ma ostan kokkuvõttes, kui need brändid on välja kujunud, siis noh, piimapakk on sinine, mitte punane ja seda ei muuda mingi imega ka, on ju, et noh, ega lollimaid asi oleks teha see, et muuta see värv ära, on ju, et ja ma enam ei osta seda piima, on ju, et. Et, et selle koha pealt ta on ikkagi väga selgepiiriline, kui sa suudad sellest konkurentsist läbi hammustada, et selle koha pealt ei tundu väga keeruline äri.
Jah, eks ta noh, toiduäri üldine võlu on, on see, et ta on stabiilne, et kui sa korra nagu müüma hakkad, noh, täpselt nii nagu sa rääkisid, kui inimene harjub ära seda, seda paki kinnisilmi sealt kusagilt võtma, et siis, siis väga harva ta, ta poole pealt mõtleb ümber. Et, et kindlasti see on, noh, kaerajookide puhul küll see, see stabiilsus on. Noh, kasv on päris suur, et seda stabiilsust või sellist platood ei ole siiamaani veel globaalselt tekkinud, aga küll ta, küll ta mingil hetkel tekib ja siis need nõrgemad kukuvad välja ja tuge Aga, aga selle konkurentsiga on niimoodi, et see, see konkurents on pidevalt muutuv. Et see, mida me täna seal letis näeme, kes on teadlik tarbija, see näeb ka neid, neid uusi tulijaid pidevalt, kes on vähem teadlik, siis võib-olla ei pane tähele, et noh, preemias meil näiteks oli niimoodi, et. Et igal kevadel ja igal sügisel me lansseerisime kümme uut jäätist, ma olen täiesti kindel, et valdavat enamust jäätisi ei pannud tarbija isegi tähele, et nad tulid ja läksid nii kiiresti. Et noh, ei saanud aru, aga miks me seda tegime, oli siis see, et meil oli vaja hoida oma seda riiulit või noh, seda külmikut, nii-öelda. Ja kui me ei oleks neid tooteid lansseerinud, siis me oleksime selle riiuli pinna andnud konkurendile ja riiuli pind on, on sinu jumal, et seda sa üritad maksimeerida. Ja, ja selle tõttu seda kõike pidid tegema ja see oli selline risk and reward, et sa tead, palju sa kulutad selleks, et need tooted turule tuua. Ja versus siis see, et kui palju nad umbes müüvad, noh, mõnikord müüsid väga hästi ja siis neid jäid sortimente, aga noh, valdav enamus kukkus välja. Et sa pead kogu aeg olema vormis, sa pead pidevalt innoveerima, et sa pead väga kiiresti tegema tootearendust selleks, et tegelik
Aga tootearenduse sisend on ka ikkagi see klient ja mitte ainult see, et mis see maht on, mis see läbimüüd, vaid kes ta on. Ehk siis kas ta on naine, mees, mis vanusegrupp ja nii edasi, et. Ma tean, et see on alati olnud toiduainetööstuses väga suur probleem, et jaekettid ei anna seda infot välja. Ehk siis nad ei ütle sulle, et näed, et sinu seda jäätist ostab tavaliselt kolmekümne viie aastane pereisa, eks ju, sellises koguses, on ju, et kas see on kuidagi paremaks läinud? Nüüd seose tehnoloogia arenguga või see on jätkuvalt probleem, et sa tegelikult lõppklienti ei näe?
Ja olen tõesti küsinud ja ma olen tõesti pareerinud, sest et tegelikult ju ega piir ei ole, et ma seal nüüd selle nädala pressikajastuses olen ka ühe korra öelnud, et me tahaksime, et jook oleks saadaval Nuustaku standardikani, ehk et minu. Ütleme, esimese paari nädala puhul ma olen õudselt õnnelik, kui, kui ma tõesti seal Nuustakul seda jooki näen, et siis on nagu. Distributsiooniga kõik hästi, Nuustakul siis nii otseses kui ülekantud tähenduses, et distributsiooniga hästi me oleme jõudnud ja nii edasi. Aga noh, tegelikult ikkagi see oleks üliäge. Kui Eesti toidubränd jõuaks Aasiasse, jõuaks laheriikidesse, jõuaks võib-olla ka USA-sse. Et kui me selle suudame ära teha, noh, see oleks nagu ülikõva ja selle nimel tasub tööd teha.
Jaa, nüüd eile olid siis esimesed pakid müügil meil Tallinna kauamaja toidukaupluses, mis on siis mitte kõige suurem kauplus, aga, aga ikkagi väga tore, et nad sinna jõudsid, kohe esimesena. Ja siis selleks ajaks, kui meie müügiboss jõudis sinna kohale, et, et vaadata ja teha ka siis prooviost. Siis oli keegi juba ühe rea ära ostnud, müügiboss ostis teise rea ära ja sinna rohkem ei jäänudki, nii et ma ei tea, kas, kas sinna tänaseks on juurde tellitud. Ja, ja noh, niimoodi samm-sammult me järjest siis kõikidesse kettidesse, kauplustesse jõuame ja siis ka Saniteksi ja, ja kaupmehe. Cash and carry'desse, nii et, et saab igalt poolt osta. Peaksime umbes kahe nädalaga siis selle logistika tehtud saama, et see, see on selline Eesti logistika eripära, et, et kõik võtavad umbes kaks nädalat aega, kui, kui tahad laiali vedada, kuigi riik on ju väike.
Selge. Aga aitäh sulle, Katre ja soovime palju edu, ma arvan ka, et see oleks jube äge, kui kõikide tarkvaraettevõtete ja, ja väheste riistvaraettevõtete kõrval oleks meil Eestis oma suur toidubränd, mis, mis maailma jõuaks.
Tuletame kuulajale meelde, et Austria kõige rikkam inimene oli surmani Red Bulli omanik, eks, et mis on ka toiduainetööstus on ju, mitte küll parim toit, aga ikkagi sama valdkond.
[ TRANSKRIPTSIOONI LÕPP ]