Eesti firma kaasas 140 miljonit ja veab vesinikule üleminekut

On korras, jah, mul on veidi köha, aga saame, kahe peale saame hakkama ja siis Taavi küsimused ma loen paberilt ette. Aga me kutsusime sind sellepärast, et, et energia on oluline teema ja Elcogen on, on ägedalt suur ettevõte. Aga lisaks on teil ju selline päevakajaline sündmuse punkt ka, et. Te panite punkti käimasolevale rahastamisvoorule. Tulemusel kaasati kokku sada nelikümmend miljonit eurot tahkeoksiidse vesiniku tehnoloogia skaleerimiseks. Juba ainuüksi see number ise, sada nelikümmend miljonit, ma tean, energia on selline raha mahukas valdkond kindlasti, aga see on nagu suur summa või kuhu sa. Ma ei tea, Eesti või Euroopa või maailma sellises energia arenduse kontekstis selle summa paned, et kui suur asi see nagu globaalselt see sada nelikümmend miljonit oli?

naljaks. Jah, jajah, aga, ja, ja tähendab, ongi, kui me vaatame Euroopa Komisjoni mingisuguseid paarikümne aasta tagasi, taguseid nii-öelda projektsioone, siis oli see noh, ütleme niisugune väga. Madal, lineaarne tõusukõver, eks ole. Aga noh, mida me tegelikult nägime, on see, et umbes viis aastat tagasi hakkas selline hokikepi varss tõusma püsti. Noh, mille kohta kõik räägivad, aa, mis hokikeppe te joonistate, eks ole, et, et noh, see on nagu ebareaalne. Tegelikult me oleme näinud hokikeppe nii päiksepaneelide puhul, nii tuuleenergeetikas. Ja tegelikult sama hakkame nägema ka nende vesinikutehnoloogiate puhul, sest kui me räägime üldse mingisugust tehnoloogia, uue tehnoloogia turule tulekust energeetikas, siis see mitte kunagi ei juhtu üleöö. Põhjus on lihtne, eks ole, energeetikas tehakse investeeringuid miinimum kahekümneks aastaks, pigem kolme- ja neljakümneks aastaks. Enne kui uus tehnoloogia saab tulla turule, peab olema täiesti veendatud, et see tehnoloogia tegelikult töötab. Et ta on suuteline ka kakskümmend, kolmkümmend aastat kuluefektiivselt energiat tootma ja siis hakatakse vastu võtma otsuseid. Ehk, ehk see on nagu üks põhjus, miks nende energias, energeetika, tehnoloogiate, uute tehnoloogiate turule tulek on pikaajaline. Nüüd oluline on see, et me näeksime ära selle noh, nii-öelda fundament, fundamentaalse võimekuse tehnoloogial, ehk kui me alati räägime guruefektiivsusest, kas selle tehnoloogiaga on võimalik ilma subsiidiumiteta. normaalse hinnaga energiat toota. Ja see on nagu kõige olulisem. Ehk seal on nagu kaks asja, kui me vaatame nii-öelda sellist asja nagu siis elektri hind, siis elektri hinnakomponendid, nagu me teame, on kapeks ehk ja siis raudvara, mis me investeerime, ja on opeks ehk siis tegelikult kogu see opereerimiskulu. Mis sisaldab siis nii kütust, hooldusi ja muid selliseid asju, mida on tarvis nüüd elektrijaamade või seadmete ülalhoidmiseks teha. Ja, ja, ja need asjad nüüd komplektina tegelikult teevad selle elektrihinna, eksole. Nüüd päikesepaneeli probleem algaastatel oli see, et noh. Tehnoloogia oli lihtsalt kallis, aga kallis mitte sellepärast, et fundamentaalselt materjalid kallid olid, vaid tegelikult skaala oli väike. Ja mis juhtus, see juhtus see, et kuna Euroopa keegi ei uskunud, sakslased ülikoolides töötasid välja suurepärased tehnoloogilised lahendused. Hiinlased loomulikult, targad inimesed, võtsid nad kõik üle kogu selle tehnoloogilise baasi, skaleerisid ja viisid hinna alla. Ja nii lihtne see oligi. Ja noh, iroonia on selles, et Euroopa Liit hakkas, Saksamaa eriti, eks ole, maksma subsiidiume inimestele, et Hiinast sisse osta paneele, mis on, põhines nende tehnoloogiale, eks ole. Et, et nüüd ongi, et nüüd ongi nagu koht tegelikult täna siin, et, et kui me täna teame ja, ja, ja kõik teavad, kes selles valdkonnas tegutsevad, et need kütuseelemendid ja vesinikutehnoloogiad on fundamentaalsed võimelised energiat tootma taskukohase hinnaga, siis küsimus on skaalas.

Ma arvan, et isegi kauem, sest et esimene vesiniku kütuse element kosmoses käis juba kuuekümnendatel aastatel. Aga alati igasuguse tehnoloogiaga nüüd selle turule tulemisega, eskaleerimisega on, on, on see küsimus, et millal. Küpsevad samale tasandile siis nii-öelda seda tehnoloogiat ümbritsevad teadused, materjaliteadus, tehnoloogiline võimekus toota suures skaalas. Nüüd on see aeg kätte jõudnud selle tehnoloogia osas. Ja seda me näeme nüüd viimased kümme aastat, et, et kõik ettevõtted, kaasa arvatud meie siis üritame skaleerida. Nüüd, mida skaleerimiseks vaja on? Ainult ühte asja, on raha. Ja, ja raha, kui me räägime siis meie sada neljakümnest miljonist, see on nagu köömes, sellega me saame näiteks täna, meie plaan on. On siin järgmine aasta saada Tallinna lähedal üks tehaspüsti, mille aastane tootmisvõimekus on umbes sada megavatti elektrolüüsereid, teises faasis saame kusagile kolmesaja kuuekümne megavati peale. Aga globaalses energeetikas noh, need sajad megavatid ei tee tegelikult midagi, meil on tarvis gigavatte ja kümneid gigavatte.

Jah, võib-olla ma tulengi selle juurde nüüd tagasi, et mida me siis tegelikult teeme. Elcogen on nüüd alates kahe tuhandendast aastast arendanud unikaalset kütuseelemente tehnoloogiat, inglise keeles. See tehnoloogia on tegelikult väga lihtne. Kui me läheme ajalukku muuseas tagasi, siis see põhimõte või printsiip avastati juba kusagil sada kaheksakümmend aastat tagasi Inglismaal. Ja, ja kui me tuleme natuke lähemale ajalukku, umbes sada nelikümmend aastat tagasi, siis meil Tartu Ülikoolis õppis ja, ja töötas selline nobelist, ainukene nobelist, kes on Eestiga seotud nagu Wilhelm Ostwald. Kes on tegelikult tänapäevase elektrokeemia isa, võib öelda. Ja Wilhelm Ostwald juba tuhat kaheksasada kaheksakümmend ütles, tuhat kaheksasada kaheksakümmend kaheksa ütles, et. Kütuseelemendi tehnoloogia saadab varsti Siemensi auruturbiinid prügimäele. Sellepärast, et nende kasutegur on kõrgem ja nad ei tekita saasta. Ehk, ehk siis see tehnoloogia muundab elektrokeemiliselt kütuse, see kütus võib olla mistahes kütus, mis sisaldab näiteks, kõik kütused sisaldavad vesinikku. Ja teiselt poolt reagendina tuleb siis hapnik, mis sisaldub õhus. Ja, ja seal tekib teatud tingimustel väga lihtne reaktsioon, kus hapnik kui ioon liigub läbi elektrolüüdi ja teiselt poolt liigub vastu tasakaalustamiseks elektron. Ja nagu me koolifüüsikast juba teame, siis elektronide suunatud liikumine on ala, alalisvool. Ja nii lihtne see asi ongi. Ja. Küsimus nüüd on olnud selles, et kuidas me saame selle protsessi teha nii efektiivseks ja kuluefektiivseks, et ta oleks võimalik eskaleerida massidesse. Täna see on olemas, meil on olemas oma väljatöötatud unikaalne tehnoloogia, mida me alustasime koos Tartu Ülikooli KBFIga Eestis ja hiljem oleme hästi palju võrgustunud ka üle Euroopa ja, ja mujal maailmas, et seda tehnoloogiat edasi arendada. Nüüd, kui me räägime sellest tehnoloogiast, siis mida ta tegelikult võimaldab? Esiteks ta võimaldab, nagu ma ütlesin, kütusest teha elektrit. Ehk siis muundada mistahes kütus, see võib olla maagaas, see võib olla diislikütus, metanool, etanool, vesinik. Kõrge efektiivsusega elektriks. Nüüd kütuse muundamisel elektriks on kasutegur kusagil kuuskümmend viis pluss seitsekümmend protsenti kusagil seal vahemikus. Nüüd, ja samamoodi on võimalik ka pöörprotsess, kui me elektri tootmisest räägime, eks ole, siis me paneme vesiniku sisse ja hapnikku, aga välja tuleb elekter ja vesi. Ja teistpidi teeme, siis paneme elektri ja vee kokku, elektrolüüsi tulemusel me saame sealt välja vesinikku ja hapnikku. Nüüd see, et meie väidame, et see on üheksakümmend kaks, üheksakümmend kolm protsenti tegelikult, mida meie kliendid, meie ise ei tooda lõpptarbija seadmeid, ehk, ehk nii-öelda neid seadmeid, mis toodavad vesinikku või seadmed, mis toodavad elektrit. Vaid meie oleme tehnoloogiaettevõte, kes on välja töötanud selle tehnoloogia, mida noh, mina kutsun lihtsustamise mõttes energia muundamise protsessoriks. Ja, ja meie kliendid on siis need ettevõtted, kas kasutavad meie tehnoloogiat oma süsteemide arendamiseks ja tootmiseks, ehk need süsteemid on siis alates väga väikestest elektri tootmisseadmetest, ka portatiivsed seadmed, muuseas. Kus sa võid näiteks poest osta selle väikse gaasiballooni, torkata sinna külge ja saab mitu tundi elektrit vaikselt, ilma seda mingit mürisevad generaatorit tööle panemata. Võid omale koju panna selle süsteemi, süsteem on olemas Aasias juba. Võid tööstusesse panna suure elektri tootmise jaama ja võid vesiniku toota. Et rakendusi on hästi palju ja, ja meil on täna kliente kõikides nendes rakendustes. Ja noh, nii nagu me oleme koos klientidega arenenud tegelikult, eks ole, siis no meie turule tulemise kiirus eelkõige sõltub sellest, et kui kiiresti meie kliendid suudavad need seadmed. valmis teha, ära katsetada, et nad on turukõlbulikud ja siis nendega turule tulla. Täna on see hetk käes ja see on ka põhjus, miks me oma tootmist skaleerime. See on põhjus, miks need strateegilised investorid on tulnud meile, nagu Hyundai ja Vikerhues, eks ole, kellel on väga selge oma turu nägemus oma niššides. Ehk et noh, siit tuleb ka vastus, eks ole, Paavo Nõgese küsimusele. Et mida nagu Hyundai teeb. Mitte seegi ajada Hyundai Motorsiga, kes autosid toodab, me räägime HD Hyundai, mis tegelikult tegeleb raske tööstuse ja laevaehitusega. Ja Hyundai tegelikult on täna maailma suurim laevaehitaja. Ja nende nägemus pikas perspektiivis on see, et laevad. Ei sõida enam diisliga või ütleme selle naftaproduktidega enam mitte, vaid vaatavad ka näiteks rohkem LNG poole. Aga nüüd, kui me räägime LNG-st näiteks, siis seal on jällegi lahendus see, et kas me siis põletame seda kusagil mootoris, mille kasutegur on märgatavalt väiksem, kui panna seesama LNG näiteks läbi kütuseelemendi elektrit tootma. Seal on umbes kaks korda on kasuteguri vahe. Ehk tegelikult samal, vahemaa läbimiseks peab LNG-d kaks korda vähem nagu laeva peale panema. Ja see on see efekt, mida nüüd tahetatakse saavutada. Pluss, seal ei ole mürisevaid mootoreid, seal ei ole liikuvaid osi, mida peab parandama ja see on nagu tegelikult selle tehnoloogia eelis, pluss.

No see teekond on selles mõttes põnev ja täna me oleme tegelikult, ma võin öelda, võib-olla kaks-kolm sama vana ettevõtet selles valdkonnas täna maailmas on. Ja see on ka meie eelis tegelikult, et meil on olemas oma ettevõtte poolt algusest peale välja töötatud tehnoloogia, mis on täielikult meie kontrolli all. No teekond muidugi on väga huvitav olnud selles mõttes ja, ja väljakutseid esitab seda loomulikult, eks ole, eriti see, et, et, et saada see rahastus sinna taha, aga jällegi. Mis oli meie õnn ja noh, mis nagu pani mind tegelikult sellesse üldse nagu ärisse minema, oli see, et mina ei ole teadlane, eks ole, ja, ja ma väga palju noh, ütleme sellele molekulaartasandil ei lähe. Kuigi ma olen ka kõrgemat füüsikat ja matti õppinud ja, ja noh, asju jagan, ma arvan, mingil tasemel, aga, aga. Võimalust, muidugi ka suuremat riski nägin ma selles, et, et kakskümmend viis aastat tagasi, kui ma mõtlema hakkasin selle peale, oli see tehnoloogia ainult laboris. Teda ei olnud isegi mitte prototööstuses, ikka prototüüpidena väljas. Ja, ja, ja see andis mulle selle noh, nii-öelda mõtte, et tegelikult Eestis on olemas see teaduspotentsiaal just Tartu Ülikoolis, nagu ma mainisin eelnevalt, mille tõttu Tartu Ülikoolis see potentsiaal on KBFI-s, eks ole. Tol ajal Endel Lippmaa oli veel hästi aktiivne ja, ja, ja, ja ütleme selline energiline, uudsetel asjadel hästi nagu haldis neid sisse võtma. Et me saime nagu sellised teadlaste grupid kokku, kes noh, selle idee nagu pikalt kaaludes loomulikult ütlesid, et okei, sellel on jumet, hakkame arendama, eks ole. Ja, ja siis me tegelikult mingisugune viis-kuus aastat istusime laboris. Ja uurisime materjale ja materjalide kombinatsioone, kuidas neid elektrolüüti, anoodikat, toodi, igasuguseid muid vahekihte seal saada niivõrd optimaalseks, et, et esiteks saada kasutegur kõrgele ja noh, ja kohe algselt oli meil üks eesmärk ka see, et, et me tahtsime teha sellest toote. Mitte seda, et see on teadlasel huvitav objekt uurida ja mingi tulemus saavutada, aga mis ei ole kommertsialiseeritav. Ehk tegelikult see, et, et materjalid kasutatavad, eks ole, oleksid kommertsiaalselt kergelt kättesaadavad ja mitte nii-öelda piiratud saadavusega. Ja teine, et, et kõik tootmisprotsessid, millega me hakkame tootma, oleks skaleeritavad, ehk juba teada-tuntud protsessid. Et see oli nagu meie nii-öelda selle arengu, arendustegevuse nagu kolm põhipostulaati. Nüüd kaks tuhat kaheksa meil oli tegelikult juba selline laboratoorne prototüüp valmis. Noh, mis näitas, et, et, et on võimeline hästi efektiivselt energiat muundama ja, ja siis me hakkasime, otsime nagu järgmise ringi rahastust, et hakata ehitama siis sellist nii-öelda esimest piloot-tehast ja tuua nagu siis nii-öelda selle tööstusliku prototüübi tasandile välja. Siis meile sisenes Soome riskikapitali fond, PowerFond. Ja, ja nende abiga me saime siis nii-öelda selle esimese piloot-tehase valmis, see oli kaks tuhat kümme. Ehk siis põhimõtteliselt kümme aastat läks nagu selle peale, et me saaksime nagu laborist tööstusliku prototüübini. Ja põhjus on selles, et, et kui me räägime jällegi sellest energeetikas vajaminevast pikaajalisusest, et, et veenduda selles, et sest tehnoloogia töötab, siis selle tehnoloogia puhul on üks miinus, on see, et me ei saa nagu ajalist faktorit kuidagimoodi simuleerida, et me, me, me ei ole selliseid protsesse olemas ega ei saagi olema, et me, et nüüd erinevatel nii-öelda. Töötingimustel me, me teaksime, et, et see seade töötab kaks või kümme või mitu aastat meil tarvis on, vaid tegelikult me pidime ootama selle aasta, kaks aastat, kolm aastat, me näeme, et okei, ta töötab, meil on degradatsioon mingisugune. Ja siis me saame edasi minna, eks ole, seal on väga palju asju, mida sa saad teha nagu paralleelselt, aga väga palju asju on see, et mis on nagu järjestik sõltuvuses, et sa ei saa kiiremini minna. Ja, ja siis me hakkasime oma, oma tooteid, mis me seal piloodis tegime, hakkasime saatma oma esimestele potentsiaalsetele klientidele. Kes siis vaatas, et ohhoo, tore, see on nagu hea asi, katsetasid neid, valideerisid ära, ütlesid, tore, et me tahame nüüd rohkem saada. Ja siis, siis me otsustasime, et okei, me peame nüüd suurema tootmise ehitama ja kaks tuhat neliteist me kolisime siis siia Ülemiste tehasesse, kus me praegu oleme kümme aastat olnud. Ja siin on meie tänane tootmismaht, kui me räägime nagu elektrolüüseri komponentidest, siis kusagil umbes kümme megavatti suudame siin toota täna. Ja noh, see on meil ära müüdud juba mitu aastat tagasi tegelikult, see maht. Ja, ja, ja noh, kuna see maht on ammu ära müüdud, siis me oleme tegelikult juba kolm aastat tagasi, alustasime selle uue tehase plaanimisega, mis on siin nüüd noh, ka üles-allamäge läinud, aga noh, täna on kopp maas ja. Ja, ja asjad edenevad nii, et me saaks selle tehase varsti nagu tööle. Ja, ja see, see klientide teekond on ka olnud niimoodi, et, et kui me nagu saadame need esimesed näidised välja. Loomulikult, ega me ei ole ainukesed maailmas, kes täpselt enam-vähem samasugust tehnoloogiat teevad, on, on ka teisi. Ja. Eks nad võrdlevad ju kõik, eriti noh, ütleme kui me räägime seal ida, ida pool nagu Jaapan ja, ja, ja Korea, eks ole, Lõuna-Korea, kes on nagu hästi niisugused kõrgtehnoloogilised riigid täna tegelikult. Siis ei ole seal kohapeal nii head tehnoloogiat ega ei ole ka mujalt saada, sellepärast nad teevad nagu meiega koostööd ja siit tuleb ka see vastus. Hendriku küsimusele, et, et, et kui me räägime seitsmekümnest protsendist, mida me näeme nagu kirjeldusest või internetist, eks ole. See vastab tõele ja siis me räägime sellistest elektrolüuseritest, mis ei ole tahkoksid elektrolüuserid, vaid on näiteks nii-öelda alkalain või, või polümeer elektrolüüdiga. Et, et see on nüüd teine tehnoloogia, eks ole, mille kasutegurid ongi madalamad, sest nad tegelevad vee elektrolüüsiga, mitte elektrolüüsiga aurufaasist, nagu kõrgtehnoloogia, või meie see nii-öelda keraamiline element teeb.

Ja, no põhjus, miks me Eestisse seda tehast ehitame, alati mulle esitatud, et Eestisse tehast ehitada, et siin nagu, et noh, Skeleton, et, et ehitas nagu Saksamaale ja, ja ehitab Saksamaale veel juurde, kuna seal makstakse riigi poolt raha peale ja on, on nagu majanduslikult mõttekam, eks ole. Siis meie mõte Eestisse ehitada oli see, et noh, kuna see tehnoloogia on nüüd sada protsenti meie poolt välja töötatud, kõik tootmisprotsessid on meie poolt välja arendatud. Nüüd me tahame selle esimese tehase saada püsti nii-öelda demotehasena, et me tõesti teame, et sellel ütleme siis teatud mahtudesse skaleeritud. Protsessid töötlevad täpselt nii, nagu me seda tahame. Seejärel me hakkame rääkima ka litsenseerimisest ja, ja ühisettevõtetest siis teatud piirkondades, nagu me oleme täna juba kokku leppinud tegelikult nende strateegiliste investoritega ühisettevõtetest Koreas ja, ja siis litsenseerimisest teatud piirkondades.

No see sõltub. Paranduseks diiselautod ja lennukid ei hakka meie tehnoloogiaga, selleks on teised kütused ja tehnoloogiad, aga, aga ülejäänu sõltub meie klientidest, et meil on täna. Klientidest on kommertsiaalsete toodetega väljas paar tükki, on Euroopas ja Aasias. Aga jällegi küsimus on selles skaleerimise kiiruses. Kõik esmajärjekorras keskenduvad oma koduturgudele loomulikult, eks ole, ja millal siis. Raha on vaja, et see toodang igal pool üles skaleerida ja see ei ole mitte isegi miljard, vaid see on sadu miljardeid, on tarvis. Et, et see, see on üks põhiline noh, tegur täna, mis nagu takistab kiiret turuletulekut.