No eks ta, eks ta täpselt nii on, et ma seda tajun tegelikult sellisena, et minu arust me oleme täna sellises põlvkondade vahelises vaakumis. See vaakum tähendab seda, kus võitjate põlvkond ei ole veel lõpuni eest ära läinud ja siis see järgmine, see sats, kui seda niimoodi korvpalli terminis öelda, ei ole veel väljakule ise lõpuni tulnud. Muidugi, siin on väga palju erinevaid näiteid. IT-sektoris ei saa me kuidagi rääkida, et võitjate põlvkond seal üheksakümnendatel aastatel kulderastajad oleksid kuidagi nagu juhtpositsioonidel. Aga vanaema majanduse juures see nii on ja teine asi tõesti, siis avaliku sektori juures. No ma saan ennast nii-öelda üritades nende kingadesse panna nagu ka aru, et lihtsama riske mitte võtta, et hea otsus on see, mille saab edasi lükata, parim otsus on see, mida ei pea langetama, on ju, või noh, kui me vaatame kas või planeeringumenetlusi erinevates omavalitsust, nii edasi. Aga tegelikult see hakkab nagu riiklikust leadershipist peale, et kui ikkagi Stenbockist või siis Toompea lossist öeldakse, et meie nüüd teeme seda ja kannatatakse see nii-öelda avalikkuse surve sealt ära, siis tegelikult noh, nii see, nii see liikuma peab minema, et. Järgmine võimalus seda teha on siis, kui me jõuame mingisse tohutusse kriisi, kus ka kõik mõistavad nagu rahvuslikult, et enam nii edasi ei saa. Noh, niimoodi sealt on ju sündinud väga palju reforme kasvõi. Kas või kasutades mingit esimest pähe tulevat näidet nagu Saksamaa on ju, kes oli siin kümnendeid Euroopa haige mees, eks siis tänase neetud Gerhard Schröder, keda kõik nagu Putiniga kahjuks õigustatult seovad, tegelikult tegi väga palju vajalikke reforme ära, millele rajati järgnev Saksa edu, eks. Et, et no me ei peaks ennast laskma nii nurka värvida, et ja, ja sellepärast just see riiklik tugi uutel investeeringutel on üli-ülitähtis. Me kõik kohe räägime siin tselluloositehasest ja kõik seda, kuidas ta Tartus ära suretati. No oli nii, õpime sellest, lähme edasi. Teine asi on ka see, mis ka jälle looduskaitsjad kindlasti haaravad mitte kabuuri, aga elektritaseri järgi moodsalt. On see, et peaks ikkagi vaatama, mis meil seal maapõues veel on ja kuidas seda sealt ikkagi kätte saada. Noh, kas või seesama, see Norra õlifond, eks, et norrakad on ju sealt täna välja pumbanud kolm korda Rootsi SKT, mis nendel istub maailma suurimas rikkusfondis, mis on aktsiaturgudel, on ju, kus siis väljamaksjad riigieelarvesse võib teha ainult parlament ja ainult selles määras, mis ületab fondi reaaltootlust, eks, et, et. Et, et selles suhtes on palju ebamugavaid teemasid, aga, aga ma ei tea, kas see tegelikult on ikkagi väga ebamugavad, et, et noh, ega Taavi, sina tead väga hästi, sa ju vedasid sa e-residentsust, ega sul ka ei olnud ainult nii-öelda kätemerdi ja aplausi esimesest päevast peale, et nendega tuleb ju edasi niimoodi minna ja läbi suruda, lõpuks tõde selgub kümne aasta pärast, aga tõesti. Eesti edu ei ole see, et kuidas me saame riigieelarve kõrgemate maksudega. Tasakaalu, me peame sinna minema, meil on tegelikult oleme ikkagi Eurotsoonis, kui me vaatame Euroopa Liidus, me kogume makse SKT-sse umbes seitse protsenti SKT-st vähem kui keskmiselt, nii et sellest tegelikult ei ole midagi veel halvasti, eks, aga. Aga, aga noh, ma kasutan mõnikord ka Eftenis oma meeskonnale niisugust lauset, et kas või valesti, aga edasi, et noh, pigem meil on see, et me kardame vale sammu teha. Ja, ja noh, leedukad ongi tihti niimoodi, et noh, ütleme me lähme edasi, et noh, kui jah, paneme siin ühe või teise asja puusse, ehk siis korrigeerime ennast, et noh, me Taavi ju sinuga mängime golfi, eks me teame ise, kuidas. Mõnikord avalöök võib minna väga puusse, noh, siis teisega korrigeerime, eks, et, et ega noh, tegelikult see nii on, et kui sa, kui sa nagu golfis halba lööki teha ei taha, siis on ainult üks soovitus, lõpeta mängimine, eks, et, et noh, selles suhtes seda paralleeli kasutades me vist natuke Eestis oleme selle mängim
Ja täna on ilmselgelt see, et ettevõtluse meeletamine on motiveeritud ainult tõmbekeskustele, et väljapool seda mitte mingil juhul, sellepärast et sa ei saa ettevõttest mitte mingit tulu. Et okei, aga ikkagi ma tuleks selle saate lõpus sellesama nii-öelda home biased juurde, ehk siis. Jah, see ei ole ilus, võib-olla nagu rahvaheliselt, aga issand jumal, jällegi oma riik ja, ja mis teha, on ju, et mina kindlasti olen homebuyers, kui ma lähen poodi, vaatan kaupa, vaatan, kus toodetud on. Kõrval on toodetud, et on küll Eesti firma, aga toodetud Lätis, siis ma lähen ikkagi võtan selle toote, mis on toodetud ka Eestis, on ju, et kui on võimalik valida, eks, et okei, need on väiksed sammud ja nii edasi. Aga ma ei ole kuulnud ja võib-olla ma olen, ma ei usu, ma olen lugemata jätnud, et, et kui me vaatame nüüd Euroopas ringi, siis vägisi on tunne, et riikidel on huvid. Ja mõned riigid, kellel nagu ei ole neid huvisid või nad ei ole neid huvisid suutnud nagu ära defineerida ja välja hääldada, noh, Läti kindlasti, kes on väga vait alati, on ju. Ja ka Eesti, on ju, et noh, me oleme muidugi teine äärmus on Ungari, kellel on väga häälekad huvid, on ju, et võib-olla on motiveeritud, kurat teab kust, on ju, aga. Aga, aga see, et, et noh, et, et me oleksime nagu ka endale nii-öelda ära defineerinud, et noh, et, et meil on nagu mingi seisukoht, vaatenurk, meil on omad huvid, mida me kaitsta ja, ja mida me siis nii-öelda push'ime ka Euroopa liitlasandil, eks, et. Seda, see, see on kuidagi nagu ära jäänud. Et ma toon mingi analoogi näiteks, et noh, Luksemburgis ka avalik sektor on ilmselgelt oma riigiteenistusest, sellest vaatenurgast, et riik tuleb teha rikkamaks. Ja noh, mingi Eesti näide, et noh, meil oli oma kunagi riigipilv, meil oli vaja osta arvutusvõimsust väljapoole Eesti riiki. Luxemburg disainis, Luxemburgi riik disainis meile teenuse, võttis selle eest raha ja selle meie pealt tegi valmis toota ja pärast müüs seda üle maailma edasi ja seda tegi riik, mitte ei teinud nagu ettevõtte sellepärast, et see oli arusaadav, et noh, seal tuli anda riiklikke garantiisid ja nii edasi, et oli vaja luua nagu see sobiv seadusruum ja, ja igasugused täiendavad kaitsed, onju. Ja muudetigi seadust, ühesõnaga tehti seda kõike, mida oli vaja, et saaks rohkem eksportida, saaks rohkem raha sisse, sest ainult eksport teeb majandus suuremaks. Et kui palju sina tunnetad seda, et, et, et palju aitaks meid see, et me ikkagi nagu selgemalt defineeriksime ka ettevõtjate poolt ära selle, et mis võiksid olla need Eesti nii-öelda noh, kas ma ütlen siis,