Mõistus läheb jälle käest ära, eks, aga, aga jah, et ma arvan, et me mõne aasta tagasi siin rääkisime, et start-up'idel on raske. Siis me tollel hetkel, ma ütleks siis kaks tuhat kakskümmend kolm august veel ei tajunud, et kui raske see tegelikult see aasta oli, et ka Eestis oli näiteks fonde eelmisel aastal, kes ei teinud aasta jooksul mitte ühtegi investeeringut. Ja kujutage ette, et te olete nüüd raha taastav ettevõte või tahate raha kaasata ja, ja mitte keegi ei noh, ei tahagi raha anda või pole valmis raha andma, eks, et. Et sellel aastal iseenesest on juba pilt parem. Ehk siis kellelgi vähe ikkagi business'it on, kes suudab näidata, et tal on unikaalne tehnoloogia või, või veel parem, et sul on ikkagi maksvad kliendid. Et nende jaoks ikkagi täna juba mingid rahakotid on avanenud, et, et see, mis oli eelmisel aastal, oli ikkagi šokeeriv. Sa mainisin siin downround'e ja pettust. Start-up investeeringud on üririskantsed investeeringud, nad on kõige riskantsemad investeeringud üldse, sa põhimõtteliselt pead juba ette mõtlema sellega, et kui ma panen start-up'i raha. Siis ütleme, õige oleks mõelda, ma jään sellest ilma. Ja on olemas noh kümme, kakskümmend protsenti tõenäosust, et sa ei jää ilma, et sa pead midagi tagasi. Et seda on, et jah, ta võib olla üliedukas, üliõnnelik ja nii edasi ja, ja panid kõigil hetkel Transferwise'i või Bolti või Veriffi, kõik on maru vahva, on ju, et õige. Aga ma ütleks nii, et noh. Üks kümnest on väga hea sagedus, üks sajast on tõenäoline, mis tegelikult nagu statistiliselt nagu läheb nagu hästi start-up'ide koha pealt. Ehk siis see, mis Eestis on juhtunud siiamaani, et meil on nagu väga hästi olnud start-up'idega. Et see aeg nüüd hakkab alusalt kätte maksma, et me nägime siin Hollandi ettevõtet investeerimas Eesti ettevõttesse nelikümmend miljonit ja jääd, jäämas sellest kõigest ilma, eks. Me nägime download'e sellistes ettevõtetes, kus noh, sa vaatad, et noh, kurat, et business'it küll, onju, et robotid vuravad tänavate peale ja nii edasi, onju. Aga tegelikult tuleb välja, et kapital on otsas ja selleks, et jätkata, on vaja võtta nagu uut kapitali sisse. Aga uus kapital tuleb sisse ainult juhul, kui kõik, kes varasemalt investeerisid, mängitakse nii-öelda marginaalseks, onju. Ehk siis me näeme seda, kuidas inimesed kaotavad raha. Noh, värskem uudis on, Planet4-kaks on ju eelmisest nädalast, eks, et, et see on selles valdkonnas normaalne, et sa jääd sellest rahast ilma. Lihtsalt meil on olnud niisugune helesiline unistus siin Eestis, et meil ongi ainult Skype'id ja Transferwise'id ja Boltid, ehk siis meil ongi ainult hästi kogu aeg, ei ole. Ja ma veelkord ütlen, et kes teil soovitab investeerida kuhugi start-up'idesse, mõelge enne kolm korda või kümme korda, ehk siis, et need on kõige riskantsemaid investeeringud. Ja kahjuks praegu siis nii-öelda majandustulemustega me näeme, et need ka realiseeruvad, eks, et siiamaani muidu pole väga realiseerunud.
Ja ma just hakkasin mõtlema, et kas. Et kas see aeg on nagu läbi või, kas nii saab öelda või, et, et oligi mingisugune kümme aastat, kus raha ei maksnud midagi ja kõik said nagu. Noh, sa siis mujal ei teeninud lihtsalt, eks ole, et sa pidid panema nendesse säravatesse ettevõtetesse raha, kui sa üldse tahtsid midagi teenida, kas olid suur või väike, noh, et kõik panid. Ja, ja nüüd väga pikalt ju ikkagi, no mina ei usu, et need nüüd nii alla intressimära lähevad ja keegi tundub, et ei usu, et, et nagu miinusaeg nagu tagasi tuleks, on ju, et kas see noh. Oligi mingi vahepealne anomaalia siis või, et ja maailma mõttes ma ei usu seda, eks, sest noh, Intel tehti riskikapitaliga ja Microsoft ja Apple ja noh, kõik tehti, on ju. Ja küllap tehakse edasi. Aga, aga mida ma arvan, ma võin küsida, et kas see, see Eesti ime oligi lihtsalt selline ajutine kümneaastane ime, mida soodustas nagu see, see nagu nullintress, on ju. Ja edaspidi me peame hakkama välja töötama nagu reaalselt mingisuguseid globaalseid suuri ettevõtteid, millel on unikaalne tehnoloogia, mitte lihtsalt konverdima exceli.com'iks.
Rahvast on rohkem ja see kapital on rohkem nagu Eestlaste käes. Et, et selles mõttes nagu mina väga ootan sellest, mis sealt tuleb. Ja pluss on see, et neid, kes võib-olla said nagu noh, teenise teema esimese raha, kas Skype'i või Wise'iga, said natuke kõrvetada, on ju. Siis nad seda, seda, mis sealt nüüd poldist tuleb, et siis nad kuskavad seda nagu targemini turu peale panna, et. Et kindlasti noh, see on, ma arvan, üks suuremaid ootusi, mis meil on täna.
Ühesõnaga, kallis publik, see on nüüd see koht, kus me räägime sellest, et kõik on perses. Et ühesõnaga, ma ei tea, kes teist meie püsikuulajad on, aga me vaatasime see kolmapäeva koos, siis Ville Harakaga vaatasime sinna otsa, et. Et mis siis Eesti majandusega on või eraldades Leedu majandusega ja nentisime, et ikkagi pekis, noh. See, et me SKP per capita oleme Leedust ammu maas, seda me teame. Me teame muidugi selle juures seda, et leedukad olid vanad kavalpead. Ehk siis ma just räägin ka, onju, et SKP per capita on teatavasti matemaatiline tehe. SKP jagatud rahvaarvuga, mis matemaatikast midagi teab, on see, et noh, et, et kui sa ütled niimoodi, et noh, võtame mingi näite, sada jagatud kümnega on kümme. Et sa võid saada SKP per kapitalt suuremaks sellega, et sa teed sajast kakssada ja jagad kümnega, nüüd on kakskümmend, on ju. Aga võib teha ka niimoodi, et sada jagatud viiega on ka kakskümmend. Et majandus tegelikult ei suurenenud, aga kui osa inimesi saada Miirimaale. Rahvaarv väheneb nagu kolmandiku võrra, on ju, siis SKP per capita suurem. Ja see oli Leedu võimas tulek eelmisel kümnendil. Ja tükk aega see uinutas meid, sest me arvasime, et noh, ongi, et noh, ise ka, et nad on peaaegu kuuevarbalised on ju, seda, et nad on ikkagi.
[ TRANSKRIPTSIOONI LÕPP ]