Regulatsiooni osas on tegelikult olukord päris stabiilne, kahjuks. Ja ma mõtlen seda selles osas, et väga suur osa Euroopa riike tegi viimase viie aastaga reformid ära. Olgu see siis Põhjamaad või Baltikum või enamus Kesk-Ida-Euroopa riigid. Kus nad said aru, et on tekkinud selline uus alternatiiv vanadele taksodele ja nad uuendasid oma seadused ära ja kõik on sellest väga palju võimjad. Turul on tekkinud tuhandeid uusi juhte, kes teenivad raha. Hiinad on alla läinud, kvaliteet on üles läinud ja tegelikult tänu sellele on, on enamus riikides olukord päris palju paranenud. Ja see on õnneks ka suhteliselt stabiilne, et me seal suuri muudatusi ei näe. Küll aga on endiselt need vanad enamasti Lääne-Euroopa riigid nagu Itaalia või Hispaania või Saksamaa, mis ei ole oma seadusi muutnud juba kolmkümmend aastat. Ja see on täiesti kohutav, sest et me näeme, et nendes riikides teenusehinnad on kallid, teenuse ise on kehv. Ja, ja lihtsalt kättesaadavust ei ole, sest et autosid on turul kümme korda vähem kui peaks olema. Nii et me panustame täna väga palju ressurssi sellesse, et tekitada siis selline avalik arusaam, et seda regulatsiooni tuleb muuta ja siis meil on siis ka suured policy tiimid, kes tegelevad siis poliitikute veendmisega. Et nad ikkagi sellele taksolobile vastu hakkaks ja oma seadused lõpuks ära uuendaks.
Rääkides siis kahest sektorist eraldi, siis taksode puhul see on selge, et on väga väike grupp taksojuhte, kes lihtsalt majanduslikult seisavad selle vastu, sest et nad ei taha seda, et neile tuleks turule rohkem konkurente ja, ja siis nemad peaksid siis selle võrra oma hindasid konkurentsi käigus alandama ja oma teenuse kvaliteete tõstma. Ja see on ju väga loomulik, selles mõttes, et pea igas sektoris, kui inimesel oleks valida, kas sul on vähem konkurente, siis nad pigem võtaksid endale lihtsam elu. Et seal on väga selge majanduslik motiiv. Ja tegelikult kogu ülejäänud ühiskond sellest kaotab ja see on selgelt koht, kus me peame lihtsalt tekitama sellist arusaamist, kes siis kogu ühiskonnas, et kuulge, see on ju selgelt teile kehv ja ikkagi võiks seadused ära muuta, nii et need teenindavad. Laiemat ühiskonda, mitte ainult väga väikest pakkujate gruppi. See on üks kategooria. Teine kategooria on tõukerattad ja nagu sa tõid selle Pariisi näite, siis seal tehti selline Brexiti-laadne olukord, kus poliitikud ise ei julgenud vastutust võtta ja otsust teha. Vaid korraldati siis selline väikene referendum ja seal osales umbes üks protsent kogu Pariisi inimestest. Ehk siis väga väike vähemus otsustas ära, et me keelustame selle teenuse. Ja see on minu meelest natuke halb näide sellest, kuidas demokraatiat võiks teha, et, et tegelikult ei peaks olema niimoodi, et väga väike vähemus saab ära keelata siis tegelikult palju jätkusuutlikuma ja keskkonnasõbralikuma transpordimeetodi kui mitmed teised.
Aga see ongi väga üllatav, et Lääne-Euroopas absoluutselt poliitikud kardavad taksosid kõige rohkem, sest et nad tihtipeale on lihtsalt linnas nii nähtavad. Et nad blokeerivad kõik tänavad ära, tulevad mitmesaja autoga sulle linnavalitsuse ette protesteerima. Ja, ja teine pool sellele nähtavusele on ka see, et seal on tihtipeale seal taga majanduslikud sidemed. Et kui hakata vaatama, kes on tihtipeale kõige rohkem raha annetanud nendele kohalikele poliitikutele. Kui kohaliku linnapea onupojal on linna kõige suurem taksofirma, siis see on Itaalias näiteks täiesti tavapärane olukord.
[ TRANSKRIPTSIOONI LÕPP ]