No ma arvan, seal on palju neid faktoreid ja, ja põhjusi, et noh, sa küsid seda on ju, et miks ei ole neid säravaid erasektori juhte avalikus sektoris rohkem, et ma kindlasti sellega tahaks ka riigisekretäri tööd teha, et neid oleks, aga ma arvan, see üldine foon ongi nagu üks teema, et kuidagi, kui ma kuidagi ise seda. Ise seda olen nende jaoks mõtestanud, et asjad hakkavad toimuma siis, kui sul on nagu mingi kriitiline mass kuidagi on olemas. Nendest juhtidest, et kellel toetada, kes mõtlevad sinuga samamoodi, on ju, ja Aivo ka siin tõi näiteid, on ju, et sellel ajal, kui Aivo oli seal transpordiamet, see oli ka teistes ametites olid niisugused ägedad juhid, on ju, tehti. Tehti asju, et, et ma arvan, üks põhjus on ka see, et kuidagi. Ikkagi mingi põlvkond on nagu ära läinud erinevatel põhjustel, ma ei tahaks siin nendesse põhjustesse väga minna, ma arvan, need on ka seotud poliitilise keskkonnaga, ütlen siis siiski, et ka poliitilise keskkonnaga ja sellega, et sul on vaja ka ütleme nii noh, ütleme nihukest üldist valitsemiskultuuri, kus ikkagi tahetakse asju teha, et mitte pigem. Pigem ei tegeleta seal omavahelise kaklemisega, et noh, paljud on lahkunud ja nüüd see kuvand on nagu on, nagu on, eks ju, et, et ma arvan, see kuvand on tegelikult üks. Aga teine on see avalikkuse surve ja noh, kolmas on ikkagi siis lõpuks ka see, see motivatsioonipakett, on ju, kuigi see võib-olla tundub imelik, inimestel mõtled noh, et avalikus sektoris ja tippjuhtidel on palgad kõrged. Et noh, siis, siis see ikkagi tegelikult, kui hakata päriselt noh, nii-öelda tegijate, inimestega rääkima, siis see nii ei ole, et see motivatsioonipakett ikkagi on ka siis üks, üks takistus lõpuks, miks, miks inimesed siis noh, otsustavad ikkagi mitte tulla avalikku sektorisse.
Kui palju see poliitiline tellimus loeb, Keit, selles mõttes, et noh, paberi peal, kui me vaatame, kuidas Eesti riik või enamus demokraatiad on üles ehitatud, nii et kuskil on rahvas, rahvas valib riigikogu, eks ole. Sinna kandideerivad poliitikud, kes annavad mingeid lubadusi, ütleme, et näed, tõmbame siin pool hariduskuludest maha näiteks, kõik hääletame selle poolt. Noh, siis tuleb minister annab oma aparatuurile seal käsu, eks ole, tõmmake pool hariduskuludest maha ja noh, siis ta niimoodi filtreerub allapoole ja lõpuks noh, masinavärk teeb ära. Et see on see, kuidas ta nagu paberi peal on, tegelikkuses ma saan aru, Taavi on, tõi ka neid näiteid, mis kõik on tegemata, nüüd seesama. Sa oled rääkinud ise ka nendest arvust koolidest, mis tuleks Eestis kinni panna, on ju, et noh, see on ka tegemata, et. Et paberi peal on veel ühtemoodi, aga tegelikult siis see nagu ei toimi või kui palju loeb see, et on mingi valitsus ja ütleb, et okei, Keit, või ma ei tea, ministeerium, et nüüd, nüüd teeme, kohe hakkame tegema.
Mina arvan, väga palju loeb ja ma vaatan seda nagu teistpidi pigem, et sul võivad olla super palju häid ideid ja sa võid proovida neid. Ellu viia, aga kui sa jooksed kogu aeg peaga vastu seina selles osas, et minister ei ole nõus või valitsus ei ole nõus ja ühtegi kokkulepet ei tehta, et siis loomulikult lõpuks seda. Seda motivatsiooni enam ei ole, et, et ma arvan, see on, see on üks niisuguseid väga olulisi faktoreid seal. See, et ei tehta kõiki reforme ära ja igal pool on puudujääke, no see on nagu üle maailma ju nii ja, ja see, ma arvan, on nagu tavapärane ja mitmetel juhtudel on seal ikkagi ka niisugune avalik. Vastuseis ja noh, nii edasi, mida me siin näeme iga teema puhul ju Eestis viimasel, viimasel ajal nagu väga selgelt, aga just see, et noh, sul peab ikkagi olema. Olema ka nagu poliitiline nii-öelda juhtkond, kes, kes neid muud sii toetab, et, et muidu ei saa ju suurt midagi teha.
Okei, aga ma tahan jõuda selle saate tänase intriigini ikkagi, et miks ma palusin teid ka siia saatesse ja et ma kirjeldan selle intriigi korra nagu ära. Eesti ajaloos on olnud paar väga head perioodi, kus meil oli riigina eesmärk. A la, Euroopa Liitu saada, NATO-sse saada, Eurotsooni saada, need olid head eesmärgid, kus ministeeriumid ja, ja nii erarve kui avalik sektor koos, nii-öelda koos tegutsid mingi asja saavutamise nimel. Ja see andis väga häid tulemusi, see nii-öelda pani mingi ühe nii-öelda suuna paika ja, ja tehti ära noh, väga tähtsaid reformid, noh, eelarve tasakaalud ja nii edasi, on ju, seal oli. No väga selge plaan ja väga selge ühine toimetamine, ehk siis me rahvana suudame teha koos väga hästi. Mis tähendab seda, et meil nagu kõik eelised on nagu olemas, kui meil on väga selge eesmärk ja meil on olemas nagu arusaam ka sellest kasust või miks seda tegema peab üldse. Ehk siis see oskus on meil olemas. Soome riigil on väga head näited selle koha pealt, et neil on kokku lepitud mitte palju, umbes kaks-kolm sellist üldriiklikku eesmärki, noh, ma olen kümne aastaku plaanid, üks neist on kindlasti haridus, ma tean. Mille puhul on selline kokkulepe, et vahet pole, kes on valitsuses, neid kolme teemat me ei näpi, et noh, need teemad saavad mingi sihukese armuaja või ühesõnaga, et neid teemasid push'itakse sõltumata sellest edasi, kes on võimul. Ehk see on mingi ühiskondlik kokkulepe. Ja siit ma tahan jõuda nagu samamoodi, et, et me tegelikult eestlastena oskame olla nagu ülimalt pragmaatilised ja praktilised ja, ja ma, kuhu ma tüürin, on ikkagi seesama, et me teame, et meil on mingid asjad nagu valusad, noh, siin Henrik tõi sellesama koolide näite on ju, meie enda haridusminister on öelnud välja, et meil on kolmandiku võrra liiga palju gümnaasiume, et noh, et, et kui peaks olema selleks parem optimaalsem koolivõrk oleks, et kolmandik gümnaasiume peaks nagu kinni panema. Jah, see on laiem teema, me ei taha siin rääkida regionaalpoliitilisest tähtsustest nii edasi, onju, aga me teame seda, et see on nagu see on pikk protsess, see on valus protsess ja seda poliitiliselt keegi teha ei teha, sellepärast et see on üks, noh, on ka lihtsamad enesetapu viise. Samas, noh, ta on ebaefektiivsus, maksumaksjad, maksame kõik selle ebaefektiivse kinni, me ei saa õpetajate palku tõsta. Samas, kui me teeks gümnaasiumireformi ära, saaks teha selle õpetajate palgatõusu ja nii edasi, onju, et noh, kõik on ku Et kui nüüd oleks sõna ots mõttes nagu noh, see on see nii-öelda minu see start-up jutt, et noh, et, et kui me iga aasta kulutame millegi peale seitsekümmend miljonit. Et kas me siis ei oleks noh, ei oleks nagu majanduslikult on nagu mõttekas, oleks maksta nagu ühel aastal kümme miljonit kellelegi selle eest, et ta selle seitsmekümne millise kulu meil nagu nii-öelda ära likvideeriks. Et noh, see ei ole nagu noh, majanduslikult oleks see normaalne mõtteviis, ütleme ettevõte, kui on, ettevõttel on kahjumit tootev üksus, mis teeb seitsekümmend Noh, kui me saaksime kümne milliga selle nagu kulu nagu kaelast ära, on niisugust väga nagu mõistlik nagu otsus. Ehk siis ma ikkagi tahaks jõuda nagu selleni, et erasektorist mina olen õppinud seda, et jah, see peab olema hea visioon, head eesmärgid, missioon, kõik on õige, aga raha paneb rattad käima. Ja kui on õigesti pandud motivatsiooni punktid, siis see aitab protsesse kiirendada ja, ja, ja nii-öelda meeskonda nagu kompaktsemalt ühe eesmärgi nimel tööle. Kui me hakkaksime tegema seda, et meil on, defineerime ette ära nagu mingi riikliku eesmärgi ja ütleme, et näete, selle riikliku eesmärgi erategemine, kes selle meeskond, kes selle ära teeb, seda tehakse paljude ministeeriumite, erasektor, avalik sektor koos. Et need inimesed jagavad mingi nagu nii-öelda auhinnapoti või kasumipoti. Mis sellest halb oleks?
Nii Taavi, see ei ole üldse sul paha mõte, ma arvan, et noh, ütleme täna siiski ju ka mingid tulemuspalka tulemustasusid makstakse kuigi, nagu te näete, see on üli ebapopulaarne, keegi kuskil ministeeriumis on maksnud tulemuspalka, siis on ju suur jama, on ju, kõik kritiseerivad seda. Et aga kuidas see tänane süsteem töötab, on see, et. Et noh, ei lepita nii täpselt kokku võib-olla neid tulemusi, mida on vaja saavutada ja tegelikult ka seda summat ka ei lepita lõpuni kokku, et lepitakse võib-olla ka isikliku tulemust lepitakse kokku, siis öeldakse noh, et pärast vaatame, kui palju siis raha on, et kui palju siis päriselt on, on võimalik maksta noh, et. Et noh, Taavi, see sinu loogika, ma saan aru, oleks see, et tegelikult nii see eesmärk. Kui ka siis see summa oleks väga täpselt ette teada, öelda, et nüüd, kui tõesti see noh, nii-öelda. Start-up'i keeles KPI-d on siis kõik saavutatud, et, et siis on see, see hulk raha, mis, mis, mis tuleb, et. Aga seda võib ja seda tulekski täitsa mõelda ühe, ühe variandina noh, haridusreformi puhul ma usun sellesse vähem, sest seal on nii palju poliitilisi mõõtmeid. Kui mõne konkreetsema noh, nagu teenuse või mingi veidi väiksema mõjuga teema puhul.
Ma arvan, siin on mitu asja, et esiteks, kui sa tuletasid meelde vanu häid aegu, kui Eesti riigil oli eesmärk ja era ja riigisektori tegelikult koostööd ja kõik oli väga hästi, et siis ma tegelikult ütleks, et täna. Seesama protsess on käimas, kahjuks on see seotud nagu sellega, et meie suur eesmärk praegu on, mulle tundub riigina ja rahvana püsima jääda. Ja mingites kaitsevaldkondades tehakse seda koostööd era ja riigi vahel, nii et vähe pole, on ju, ja noh, riik pani ka suure raha välja ja mulle tundub, et noh. Et see nii-öelda väline surve on meid nagu Noh, halb asi, aga põhimõtteliselt eesmärk nagu on. Ja nüüd teiseks selle. Noh, et kõik need protsessid on alati nagu pikaajalised, eks ole, ja valitsused tulevad ja lähevad, ülemused tulevad ja lähevad, on ju. Ühiskonna meelsus nagu tuleb ja läheb, põhimõtteliselt ma arvan, et seda on ju võimalik saavutada, aga see peab olema siis mingisugune ultraselge. Noh, ultraselge nagu arvutus on ju, millega ühiskond ongi nõus, et no ütleme, näed, et meil. Iga päev kolm milli läheb, siit lihtsalt jookseb toruste alla ja nüüd noh, on ju mõistlik, on ju, kui me palkame sinna kellegi, kes paneb selle miljoni eest kinni. Noh, et noh, mul on väga raske seda sellist nagu protsessi ette kujutada, millega siis ka kogu ühiskond oleks nõus, et noh, sellist asja, et nüüd tuleb kogu eesti rahvas kokku ja ütleb jah. No seda ei ole, et ta ikkagi saab tulla, osad on poolt, osad on vastu ja noh, siis meil on juba popp, meil on ju süsteem, kus me siis valime, eks ole, inimesi, hääletame siis põhimõtteliselt nende ideede poolt, et kes on poolt, kes on vastu. Noh, et ma jõuan nagu ikkagi sinna poliitilisele tasandile nagu tagasi sellega.
Aga võib-olla see ei ole nii mustvalge, Henrik, et, et ma tooks siia kaks asja, et, et eks seal peaksid olema mingid ankrud, mille külge seda siis siduda, on ju, ja üks ongi see noh, nii-öelda. No pikema ajalukas on kokkuhoid, et noh, ka täna siiski ja see efektiivsus, et ka täna siiski noh, see üks nii-öelda. Ja väljakutse, mis me, mis meil ju on, on muuta riiki efektiivsemaks, muuta seda lihtsamini toimimaks ja, ja süstida ametnikesse just seda. Seda, kuidas siis öelda, missiooni või mõtlemist, et, et see ametniku missioon ei ole ainult maksimaalselt ettevõtteid kontrollida. Vaid noh, pigem see, mida Aivo ütles, et, et, et teha ettevõtete elu kuidagi maksimaalselt lihtsaks ja sellest siis noh, nii-öelda ka kõik. Kõik võidaksid, et siis sa mingit veetset nagu ei peaks korraldama, et sa saad ju tegelikult noh, nii-öelda. Saad nagu selle põhja rohkem vaadata, et kus sa siis selle selge kokkuhoiu ühiskonnale, ühiskonnale nagu saavutad, et, et noh, ei, ma arvan, et seda ei saagi teha mingites üli. Suurtes poliitilistes, poliitiliselt keerulistes protsessides, seda ma ei usu, sellepärast ma tõmbasin selle hariduse teemaga kohe maha, et aga, aga noh, mingites niisugustes. Konkreetsemates teenustepõhistes asjades, mida ametid teevad, et miks mitte, aga ma näen Aivo ka siin. Keit,
Et selgemalt eesmärgistatud tulemustasud kindlasti töötaksid avalikus sektoris ja ette kokku lepitud ja, ja seal on, sellest on ikkagi palju näiteid, nüüd teine küsimus on, kuidas seda täpselt teha ja, ja organiseerida. Ma lihtsalt toon kaks näidet, et. Et noh, see viimane võib-olla, see on vähemalt minu mulje on, Taavi, see oli enne sinu aega avalikus sektoris, et ma, et ongi, meil on kaks perioodi olnud, et. Et see esimene niisugune avaliku, avalike teenuste digiteerimise või sihukese efektiivsuse otsimise laine tegelikult oli selles esimeses finantskriisis. Kaks tuhat kaheksa, kaks tuhat üheksa, kus, kus oli ju niisugune kärpepoliitika, et, et. Kärbi ära ja pool raha saad endale jätta, mitte siis nagu juhina, vaid, vaid sellele organisatsioonile. Ja, ja, ja see tegelikult tekitas läbi pigem nagu valu, on ju, mitte läbi lisaraha noh, ikkagi väga suure motivatsiooni teha asju efektiivsemalt ja. Ja see oli see esimene laine, kus, kus väga palju noh, nii-öelda hakati kasutama digilahendusi ja, ja, ja püsikulusid ja inimeste arvu. Vähendama ja, ja eks siis noh, tegelikult ka tõsteti nende inimeste palka, kes jäid. Noh, nii et see raha motivaatorina ka seal lõpuks ikkagi toimis, on ju, ja teine, teine pool oli siis juba see noh, nii-öelda eestvedamise aeg ja kui tõesti tulid, tulid. Seesama e-resigentsus, aga ka sinul oli see hoobuli olemas, on ju, läbi siis nende noh, nii-öelda Euroopa Liidu erinevate rahastamisvahendite, mida siis ministeeriumitele sai anda, on ju erinevateks IT, IT-arendusteks, et. Miks ma neid näiteid toon, et mingi motivaator nagu peab olema? Aga täna on vaata just see seis on nüüd selline, et kus ühtepidi eelarvetega on nagu kitsas. Ja noh, see tükk aega elati nagu selles rütmis seal noh, juba enne covidi aega ja covidi ajast, et iga uue asja jaoks sai eraldi raha. Siis oli nagu see motivatsioon, et noh, mõtleme midagi välja, proovime midagi käima panna, siis saame mingi uue asja teha. Et siis noh, see enam ei tööta, on ju, uut raha tegelikult nüüd enam ei tule ja nüüd on küsimus, et mis on nüüd siis noh, nii-öelda motivaator, mis neid uusi lahendusi ikkagi tooks ja, ja, ja, ja tegelikult siis. Noh, võimaldaks ikkagi tõesti selle efektiivsuse ja lihtsuse uute teenustega, innovatsiooniga edasi minna ja seal mingid niisugused sihistatumad. Noh, nagu tulemustasupotid täiesti nagu võivad, võivad tegelikult töötada, et kas nad on seal kuidagi asutustevahelised või asutuste sisesed, et see on teine küsimus ja kui suurtest teemadest me, kui suurtest teemadest me räägime. Aga noh, Henrik, see on ikkagi no elu, nagu elus on see ka avalikus sektoris, nii et, et see mingi lisatasu komponent ikkagi paneb inimesed rohkem pingutama, et loomulikult sul on mingi missioon alati, aga noh, nii-öelda kui sul on mingi konkreetne eesmärk, sa tead, et sa selle eest mingisuguse. Me ei pea minutitest rääkima siin kümnetest miljonitest, et need summad võivad olla palju-palju-palju väiksemad, et, et mis tegelikult inimesi, inimesi motiveerivad noh, asju tegema teistmoodi, lihtsamalt ja, ja paremini, vaata, see annab ka sulle selle suuna, et noh, mis suunas sa üldse tegutsed. See
[ TRANSKRIPTSIOONI LÕPP ]